Lapsepõlve radadel. Reet Made
>„Võib-olla saab kuidagi tagasi lapsepõlvemaale, kuid lapsepõlve sisse tagasi ju enam ei saa,” on öelnud kirjanik Jüri Tuulik oma lapsepõlvelugu jutustades. Tõepoolest, lapsepõlve sisse ei saa, ehkki võime üritada ajaratast tagasi keerata nii palju, kui jõudu jagub. Me võime tõmmata endale selga napi kleidikese ja sikutada jalga lühikesed püksid, ent ikkagi vaatab meile vastu täiskasvanu – naine minikleidis ja mees matkapükstes.
Lapsepõlveradadel saame uidata ainult oma mälestustes. Kõige hellematesse mälestusesoppidesse lubame harva peale enda veel kellelgi piiluda, kõike muud aga jagame meelsasti ja seda on tore kuulata. Eriti innukad kuulajad on lapsed, kui vanemad ja vanavanemad oma lapsepõlvest jutustavad. Nõnda kantakse edasi põlvkondade järjepidevust, saadakse aimu oma juurtest, pere traditsioonidest, sellest, mida hinnatakse ja millest peetakse lugu.
Lapsepõlv on me läte, tõeline aardelaegas ja pagas, kust saame tohutult palju vajalikku ja hindamatut kaasa oma eluteele. Nii on ka huvitav teada, kuidas kulges lapsepõlv tänapäeva tuntud ja tunnustatud inimestel, kultuuri- ja ühiskonnategelastel, teadlastel, sportlastel. Mida väärtuslikku nemad oma vanematekodust, koolist, sõprade ringist ühes võtsid? Kuidas neid mõjutasid olulised sündmused ja suhted? Mida nad ammutasid oma lättest, et neist said just sellised, keda nüüd teame-tunneme, kelle tegevust hindame?
Et saada vastuseid neile küsimustele, sündis Eesti Raadio Vikerraadio lainel saatesari „Lastetuba”, mille avasaade jõudis eetrisse 1995. aasta septembris. Viimastel aastatel kõlasid lapsepõlvemeenutused saates „Päevatee” rubriigina „Lapsepõlvelood”. Eetris olnud saated leidsid oma koha Eesti Raadio (Eesti Rahvusringhäälingu) heliarhiivis, kuna meenutused sisaldasid väärtuslikku kultuurilugu, andsid teavet Eesti peretraditsioonidest, kasvatustavadest ja väärtushinnangutest.
Innustatuna kuulajate sümpaatsest suhtumisest lapsepõlvelugudesse, sai teoks mõte anda need välja raamatuna. Nii ilmuski esimene valik lapse- ja koolieamälestusi 2001. aastal kogumikuna „Lapsepõlvest tuleme kõik”. Järgmine kogumik „Lapsepõlvelood” jõudis kaante vahele 2008. aastal.
„Lapsepõlve radadel”, mida praegu, head lugejad, enda käes hoiate, on kolmas kogumik raadiosaadetes kõlanud kirjanike, kunstnike, muusikute, näitlejate, poliitikute ja sportlaste mälestusretkedest oma lapsepõlve ja kooliaastatesse.
Häid lugemishetki ja neist innustatuna ka reise (teie) isiklikele lapsepõlveradadele. Sest LAPSPÕLVEST TULEME JU KÕIK.
Reet Made
Ferdinand Veike
13.11.1924
Ferdinand Veike koos ema ja pojaga.
Reet Made: Olete öelnud, et käite ikka vahel oma lapsepõlvemaal.
Ferdinand Veike: Jaa, tõesti. Olen seal aeg-ajalt käinud ja alles hiljuti tulin kohast, kus ma olin kaheteistaastase poisina loomakarjas. Tollal tuli mul lüpsta kaksteist lehma. Nüüd käisin ja vaatasin, et see suur puu on alles ja linnudki laulavad tuttavlikult. Ja vaikselt vulisev Võhu jõgi, kus forellid löövad lupsu… lülitab täielikult välja linnamiljöö. Kahju oli sealt ära tulla, aga oli tarvilik.
Mis on lapsepõlvest esimesena meeles?
Esimesena on meeles üks kevadhommik. See võis olla aprillikuu. Päike oli juba päris suures kõrges, kui ma voodist välja tulin. Olin pikas särgis, jooksin ruttu põnts-põnts talutrepile ja õue. Trepp auras päikese käes, sinna oli paljajalu hea astuda. Vasakul pool künka otsas oli vana ait, kus ma hiljem mängisin. Seal oli meeldivalt jahe, kui suvel oli palav. Paremal pool oli loomatall, kus kõlksusid lehmaketid ja – päitsed. Vaatasin siis lauda poole ja ootasin, et saaks juba karja minna. Vanaema oli rääkinud, et karjapoiss on kuningas ja tema võtab mind kaasikusse karja kaasa. Ja hiljem võttiski.
Vanaema rääkis mulle palju jutte. Ta oli ka väga musikaalne, laulis ja mängis viiulit. Ta oli kooliõpetajate perekonnast pärit – Kreutzmanid, hilisemad Kabed. Meil oli kodus viiul, mille mängu ta õpetas isale. Selle järgi õppisid ka mu kaks venda, ja minagi pidin viiulimängu harjutama.
Karjas oli tore käia. Sinna tuli ka üks vana valgepäine pika habemega mees, valged linased püksid jalas, valge särk seljas. Isegi pastlalapid olid helevalged. Ta tuli nagu metsavaim ja tegi mulle kadakapuust mõõga. Just karjaajal õppisin Kirbu-taadilt mõõgategemise ära, nii et hiljem sain Estonias Kalevipojana ka oma lavastajale Helmi Tohvelmannile kinkida ühe sellise.
Kui te käisite oma lapsepõlvemaid vaatamas, kas tundus, et kõik oli väiksemaks jäänud?
Tundus tõesti, et on väiksem. Kas või see hiigelsuur kodutalu hoone. Virumaal on ju taluhooned kaunis suured, kuni kuusteist meetrit laiad ja kuuskümmend meetrit pikad. Ka otsakambrid ja toad on laiad ja kõrged. Need ikka avaldasid lapse peale mõju. Ent nüüd, kui vaatan, polegi enam nii suur.
Tol ajal, mäletan, armastati suurde ettetuppa koguneda. Pandi rohelise kupliga õlilamp põlema ja siis õed ja ema laulsid. Nad laulsid kõik hästi, mida vanaema oli õpetanud. Need laulud läksid nii südamesse, et praegugi, kui lähen sinna kanti ja kuulen linde, kes seal ilusasti laulavad, tuleb meelde laul:
„Kaks väikest laululindu jäid ööseks kaasiku
ja pesa teha nõuks nad võtsid hommikul.
Siis oli pesa valmis, nii pehme pesake,
ja pesas neli muna, lind varjuks nendele.
Siis tuli kuri kaaren, kes ise must kui öö,
sõi ära neli muna ja lõhkus pesa ka.”
Vaat seda viimast kohta ma ei kannatanud, jooksin kohe eestoast ruttu magamistuppa, panin pea kahe padja vahele ja püüdsin nuttu tagasi hoida. Ja eriti siis läks mul raskeks, kui nad laulsid edasi ega märganud, et ma olin sealt toast ära. Ja kui viimane salm tuli:
„Siis vaesed linnud läksid – nad teine teisale,
nad leinakeeli laulsid ja surid muresse,”
ei jaksanud ma enam vastu pidada, nii kõva nutt tuli peale.
Need kurvad laulud on tõesti rasked asjad väiksele poisile. Ja ma tean, et kui teised siiski kuulsid mu häält patjade vahelt, tulid nad lohutama. Aga mu enda lapsed nõudsid, et sellel laulul oleks uus lõpp. Mul tuli välja mõelda ilus uus pesa, et elu läheks edasi. Ikka palju pehmem pesa ja palju rohkem mune ja väikene puur, kuhu must kaaren ei pääse. Vaat niisugune lugu! Tähendab, lastele peab ikka mõtlema. Alati ei saa nende kuuldes kõiki asju teha, sest kurb emotsioon võib täitsa haiglaselt mõjuda.
Ka teised asjad, mis kodus toimusid, on jäänud meelde. Väga raske oli õppida viiulit, millel üks noot tegi kriuksu-kräuksu. Kus poogen ei liikunud ilusa heliga, nii et heliredel olnuks korras. Kergem oli mängida tuntud viisi „Tõmba, tõmba, Jüri”. Siis vahepeal öeldi, et nüüd oled sa harjutanud, nüüd võid lasta vibupüssi. Pärast tuli tagasi tulla ja „Ema südant” mängida. Küll sellega oli tegu, võttis mitu aastat, enne kui see korralikult mängitud sai. Ja nüüdki on „Ema süda” hinges.
Mäletan ka üht niisugust lugu. Sain uue ülikonna, mis oli must ja manisk oli punane. Seega, punane krae ja lühikesed püksid. Leidsin, et olen päris huvitav oma uues riietuses, võtsin saunast ruttu väikesed pliidirõngad ja panin käte ümber. Suure rõnga sättisin kaela, siis veel paar tükki jalgade ümber ja läksin ennast naabritüdrukutele näitama. Naabritel oli viis kaunist tüdrukut, kõik ilusate nimedega. Olin seal nagu moedemonstratsioonil.
Kord jälle naabri kõige noorem tütar õpetas, kuidas teha pärgi ja need lehmadele kaela panna. Mina ise pidin väikese härjana ka köies olema. Samal ajal sõitis üks lahtine auto kaasikust mööda. Seal oli palju naisperet ja järsku keegi hüüdis: „Vaadake, vaadake, kui väikene härjavärss köies on!” Rohkem ma enam ei lubanud ennast köide panna. Eks ma olin kõige noorem ja suuremad vahel tegid natuke nalja.
Kas nende toredate tüdrukute hulgas oli ka mõni, keda võis väheke pruudi moodi vaadata?
Seal olid tõesti väga kenad tüdrukud, aga meil oli palju ilusaid kogu külas. Ümbruskonnas oli viisteist talu. Ja ma mäletan, ükskord tulid küla poisid minu isa paluma, kas võiks meil säru teha – meie kandis polnud simmanid, vaid särud. Niisiis nuiasid poisid ühe