Linnutee. Natalee Redmond
kaksikud ja veel lapsepõlves lahutatud.”
“Marta, mis vahet sel on? Mind ei olnud ju üldse seal. Ja mitte mina, vaid tema magab meie poja tüdrukuga!”
“Väga loogiline.”
“Olgu, sellel pole enam tähtsust… Kuule, ega sul midagi eriti haput ei ole? Mingit kuiva Rieslingit. Muidu ma ei saa kuidagi lahti sellest Amaretto ja tubaka järelmaitsest. Jube vastik! Kuidas sa küll saad suitsetada ja kogu aeg selle solgiaugumaitsega suus elada?”
“Rieslingit pole, kuid midagi kuiva on kindlasti. Kuigi ma ei soovitaks sul pärast likööri veini juua. Pea hakkab valutama. Või oled hoopis otsustanud end täis juua?”
“Võib-olla.”
Marta avas pudeli, kuid suutsin võtta vaid paar lonksu. Hapukast maitsest sai mõneks ajaks tõepoolest kergendust, aga peavalu, mis juba taksos oli alanud, võtsin ma nagu paratamatust. Osaliselt ka päästvana, sest see ei andnud ruumi teistele mõtetele peale soovi kiiremini voodisse saada.
“Homme,” ütlesin ma endale, “kõik homme. Külalised on kutsutud kella kuueks, jõuan kõik homme ette valmistada.”
Aga praegu kõik toiduained külmikusse ja siis magama.
Avasin oma korteri ukse ja oleksin peaaegu kotid maha pillanud, olles kurdistatud valjusti mängivast televiisorist, mis poksi näitas, ning Danieli ja Thierry, kes istusid diivanil minu poole seljaga, hõigetest. Nende ees diivanilaual oli kastrul millegagi – haisu järgi otsustades krevettidega. Tükike juustu, millesse oli torgatud kööginuga, oli lausa paberil. Veel märkasin ma konisid täis tuhatoosi ja mõnda õllepurki. Päris mitu tühja kesta vedeles juba põrandal. Lühtri all hõljusid suitsupilved.
Köhatasin. Nad pöörasid end koos. Poeg hüppas püsti ja tormas minu juurde.
“Servus, emps!”
Ta andis mu põsele matsuva musi ja võttis kotid käest.
“Aga mina likvideerisin oma rahvusteaduse “saba”!”
“Mis pagana loodusteaduse?”
“Rahvusteaduse, ema! Demograafia! Arvasin, et elu seeski ei tee seda ära, see oli mul juba üle-eelmisest semestrist, aga tegin! Isegi see tüütu demograaf kiitis. Sa, Homage, saad hakkama küll, kui tahad! Ta ütles, et paneks mulle “väga hea”, aga järelvastamisel pole muud ette nähtud kui “hea”! Kujutad ette, ema!”
Ta karjus üle teleka kisa.
“Me tähistame! Tule ka meie seltsi!”
“Tubli… Hästi…Ja pange tasemaks! Pea läheb lõhki! Olete siin kõik täis suitsetanud nagu kõrtsus!”
Daniel haaras kiiresti puldi ja lülitas heli vaiksemaks.
“Üleüldse, mis ajast meie kodus külalistetoas suitsetatakse?!” karjusin mina täielikus vaikuses. “Et siin kõik haiseks? Tahate suitsetada, minge terrassile!”
“Mis sa nüüd, emme? Tuleb välja, et sa ise ka suitsetad.”
“Mina? Kust sa seda võtad?”
“Ah, olgu, emme. Siin on kõik omad. Suitseta avalikult, ära häbene!”
Ta haaras kotid ja läks kööki.
“Tüssasite isa ikka vahvalt oma kirjanikuga! Ta ei suuda siiani toibuda!” kostis juba sealt.
Suitsust hakkasid silmad vett jooksma ja peavalu pärast oleks tahtnud karjuda. Ma leidsin vaevu jõudu sammukese tagasi astuda, et seina vastu toetuda.
“Ta ütleb, et olid võimas!” arutles Thierry valjul häälel köögis. “Super! Kas olete selle kirjanikuga seda, noh, salajased lesbid? Siis on selge, miks paps neid eitesid jahib! Aga mina mõtlesin, et milles asi!..”
Mul oli juba ammu õhk otsa saanud ja silme ees ujusid mustad ringid. Nendest tumelilladest plekkidest ilmus välja Daniel ja tema hääl tundus mulle kõuekärgatusena:
“Suu kinni, kutsikas! Mis idiootsed järeldused need on? Kretiin! Tee aken lahti! Kas sa ei näe, et emal on halb?”
Daniel haaras mind kätele ja tassis terrassile. Thierry avas ebalevalt tema ees ukse.
“Kretiin!” kordas mees. “Poleks küll arvanud…”
Minu näole langesid vihmapiisad. Daniel lasi mu tugitooli langeda ja vaatas mulle ehmunult otsa.
“Kuidas sul on? Vabandust, ma arvasin, et me kõik koos saame naerda… Vapustav lollitamine! Kuid mul ei tulnud pähegi, et ta arvab, nagu te võiksite olla lesbid!”
“Ehk olekski parem… Kuid milline lollitamine? Millest sa räägid?”
Daniel naeratas süüdlaslikult ja silitas mu põske. Ta märjad juuksed läikisid ja mööda nägu jooksid veepisarad. Ta laskus kükki, asetas pea minu põlvedele ja vaatas alt üles.
“Sa olid täna nii ilus! Ei, sa oled ka praegu ilus! Sa oled üldse ilus… Ma olen selle lihtsalt unustanud. Aga sina…”
Terrassile tuli Thierry. Daniel põrkas eemale ja tõusis püsti.
“Ah, olgu, emps! Paps! Mis te häbenete? Kõik on ju omad. Emps, kuidas sul on? Ma tahtsin kiirabi kutsuda, kuid tegelikult toon teile parem vihmavarju. Te istuge siin, aga mina koristan seni võõrastetoa ära. Toidu panin juba külmikusse!”
“Parem vabandaksid ema ees!” ütles Daniel.
“Miks? Mida ma sellist siis ütlesin? Lesbi olla pole ju keelatud. See on isegi vinge! Minu ema – lesbi. Mulle meeldib!”
Daniel lähenes ähkides aeglaselt pojale.
“Mida sa ütlesid? Kes su ema on?”
“Mis siis on?”
Poeg põrnitses teda altkulmu ja surus käed rusikasse.
“Ma ju räägin, et mulle meeldib. Kas sulle ei meeldi?”
“Lõpetage!” hüüatasin mina. “Ma pole täna Martat näinud ja pole isegi telefonis temaga rääkinud! Ma jooksin terve päev mööda poode! Homme on ju maja rahvast täis!”
Tõusin tugitoolist ja suundusin külalistetuppa.
“Koristage siin parem ja tuulutage tuba korralikult ära. Ma võtan midagi peavalu vastu ja heidan magama, et homme hommikul vara ettevalmistusi tegema hakata.”
“Viitsid ikka jännata?” ütles Daniel rahumeelselt. “Ehk telliksime hoopis laua lähimas kohvikus?”
“Mida sa räägid? Milline kohvik – meie lapselaps Cristina pole veel aastanegi, sinu vennalapse põnn on poolteist. Kas olema mustlased, et läheme pisikestega kohvikusse?”
“Vot just!” toetas Thierry. “Et nad seal üle kogu saali karjuksid. Aga kodus saab nad rahulikult teise tuppa saata… Emps, aga keda isa siis koos kirjanikuga kohvikus nägi?”
Daniel üritas minu pilku püüda, kuid mina pöörasin pea ära.
“Kust mina tean, keda ta nägi? Mind see ei huvita.”
“Ta ütles, et sinu täpne koopia!” ei rahunenud Thierry. “Ta ütles, et nii ilus, et armus uuesti! Armusid ju, noh, paps, ütle!”
“Ära liialda, turakas! See Kanada kirjastaja oli tõepoolest väga ilus ja väga sarnane sinuga, Justine,” ütles mees tähendusrikkalt.
“Kirjastaja? Kanadast? Mida Marta veel välja pole mõelnud? Helistan talle kohe!”
Jooksin üles magamistuppa.
Daniel lendas mulle käsi vehkides järele.
“Oi, palun! Pole vaja! Marta palus väga, et ma sulle ei räägiks…”
“Mida? Mis saladused sul Martaga on? Leidis Kanadast endale kirjastaja…”
Haarasin telefonitoru ja hakkasin Marta numbrit valima.
“Aga palun!” anus Daniel, surudes käsi vastu rinda. “Ära helista! Lisaks polnud neil midagi