Musta pori näkku. Mihkel Raud
kukkunud. Et me selles ise süüdi polnud, muutis asja vähe.
Rahva seas istunud Igor Garšnek kirjutas meie totaalsele hävingule vaatamata Noorte Häälele sõbraliku arvustuse, kus nimetas Golemit vaata et kogu ürituse tähtesinejaks. Ka artiklit illustreeriv foto oli Hendrikust ja minust. Peatoimetaja oli selle eest hiljem kõvasti pähe saanud, sest nahktagides ja kitarridega noored ei olnud päris need, kelle hääl see ajaleht ametliku kontseptsiooni järgi pidi olema.
Kubija festivali kõige viimane esineja oli Turist. Kui rahvas end Grapsi, Riski ja teiste järelejäänud artistide ajal pinkide küljes oli kinni suutnud hoida, siis ümmarguste apteekriprillidega Hardi Volmerit mikrofonile lähenemas nähes hüppas publik püsti ja sööstis talle lähemale. Järgnev kaos oli vältimatu.
Korda valvama aetud Võru miilitsad, kes Turisti esinemiseni üksikuid purjus kaake metsa alt “sidrunitesse” olid toppinud ja kohalikku jaoskonda puhkama viinud, moodustasid nüüd bändi ja publiku vahele aheliku. See ajas päev läbi põueplaskudest viina tinistanud festivalikülastajad aga veelgi rohkem furoori täis. Üleüldise rähmlemise käigus vahistati suur hulk pealtvaatajaid ning kõige ägedamalt riikliku autoriteedi esindajaid provotseerinud muusikasõbrad said alles järgmisel hommikul trellide tagant välja.
Turisti esinemine lõpetati enne õiget aega. See polnud Volmeri ja kompanii jaoks esimene ega viimane kord. Mingitel müstilistel asjaoludel saavutasid need tegelikult üpris süütud protestilaulukesed selle, mis enamikel Eesti bändidel kunagi ei õnnestunud. Kainelt arutledes ei oleks Turistil tohtinud teiste tänaste esinejate hulgas mingit šanssi olla. Gunnar Graps pidas trummide taga paremini rütmi kui Andrus Kerstenbeck. Endel Jõgi soolod olid paremad kui Roald Jürlau omad. No ja kurat, paremini kui Hardi Volmer laulis isegi Melismide viigipükstes kloun. Ja ometi süttis publik lõplikult põlema alles “Kasevete aja” hooletu ska-rütmi pooltõsises taktis.
Kuna festival sai pool tundi ettenähtust varem läbi, oli banketini – nii nimetati toona festivalide ametlikke afterpartysid – natuke aega. Ma otsustasin südame rindu võtta ja Raudkatsi käest uurida, kas too mind nüüd äkki Riski meestele tutvustaks.
Конец ознакомительного фрагмента.
Текст предоставлен ООО «ЛитРес».
Прочитайте эту книгу целиком, купив полную легальную версию на ЛитРес.
Безопасно оплатить книгу можно банковской картой Visa, MasterCard, Maestro, со счета мобильного телефона, с платежного терминала, в салоне МТС или Связной, через PayPal, WebMoney, Яндекс.Деньги, QIWI Кошелек, бонусными картами или другим удобным Вам способом.