Sinine on sinu taevas. Mihkel Raud
mõiste. Tõsi, ma olin silmnähtavalt paksem kui kõik need tohutute spordikottidega tibid, kes hambad ristis igal hommikul täiskiilutud liinibussis spordiklubi suunas loksusid, et seal küll Pilatese-, küll BodyPump-nimelise treeningkava saatel mustadesse retuusidesse litsutud tagumikke üles-alla hüpitada. Kuid ma olin julgelt sada kilo saledam kui preili, kes mulle hetk tagasi ohtra jää ning sidruniviiluga dieetkoka hoolimatu liigutusega nina alla torkas. Ta oli pisut pire ega häbenenud tellimust vastu võttes kunagi oma tülpimust välja näidata. Tema demonstratiivne ükskõiksus oli šikk ja meeldis mulle väga. See tüdruk oli kordi stiilsem kui kõik need Helsingi vanavara täikalt mõne euro eest ostetud idamaiste siidisallikestega noorpoetessid ja ülikangete prillidega filmiüliõpilased, kes ei suutnud kuidagi ära otsustada, millise hõrgu bruschetta nad endale täna lubavad.
Ma vihkasin novembrit. Kleepuv löga, mida taevas just novembris erilise lahkusega Tallinna vanalinna munakivide vahele puistas, muutis mu aasta-aastalt depressiivsemaks. Mind ahistas pimedus, mille eest polnud kaitset isegi prožektoritega erkheledaks valgustatud telestuudios. Novembri rõskus ja äng jälitasid inimesi kõikjal. Nii solaariumi klaustrofoobses kapslis kui Tallinna lennujaama tax-free poes, kuigi piirideta vabadus – päikeseline Egiptus või Amsterdami punaste laternate piirkond – oli siit kõigest mõne lennutunni kaugusel.
Põlvedeni ulatuvate tumepruunide saabastega naine sisenes esimesse saali ja sammus joonelt baarileti juurde. Ta ei olnud siin igapäevane külaline. Noku püsiklient ei läinud iialgi esimese asjana baarileti juurde, seda tehti kõige varem pool tundi peale saabumist. Paremal juhul arvet maksma, halvemal ettevaatlikult uurima, kas võidakse sedapuhku ehk võlgu jääda ning kolme enesekindlalt tellitud õlle eest palgapäeval tasuda. Naine küsis paksu preili käest midagi ja vaatas vabu laudu kaardistades üle õla. Kõik lauad olid vabad. Välja arvatud see, kus kaks kitsaste prilliraamidega nohikut surmtõsiste nägudega malelauda põrnitsesid. Ning minu laud. Ka see ei olnud vaba. Kõik ülejäänud olid.
Pruunide saabastega naine tuli otse minu suunas ja küsis inglise keeles, kas tohib istuda. Venelased teevad seda. Nad istuvad trollis su kõrvale isegi siis, kui terve ühissõiduk tühi on. Eestlane seevastu hoiab sinust nii kaugele kui võimalik. Saabastega naine ei olnud venelane. Aktsendi järgi oli ta sakslane. Ainult sakslastel on aktsent, mille jõu ja füüsiliselt tajutava üleolekuga ei ole võimalik vaielda.
“Jah, palun,” olin ma kõigest vastutulelik. “Ma ei oota kedagi ja minu poolest võite te muidugi siia istuda.“ Ma ei armastanud seltskonda. Eriti siis, kui selle moodustasid võhivõõrad inimesed. See oli aga õnneks välismaalane ning võimalus, et ta mind televiisorist teadis ja järgmised kaks tundi minu saatest rääkida tahtis, oli pelgalt teoreetiline.
“Minu nimi on Ulrike,” ulatas naine käe, enne kui märjakssadanud jakki seljast võtma asus. Tema kondised sõrmed olid jääkülmad. November. Ma vihkasin novembrit ja seda, kuidas ta juhuslikult välja ilmunud naise käepigistusest viimasegi soojuse välja oli imenud.
“Minu nimi on … ”
“Ma tean, mis teie nimi on. Ma olen teid … ”
“ … televiisorist näinud.”
Me hakkasime valju häälega naerma, peaaegu sama loomulikult kui hetke eest teineteise lauseid lõpetades. Noored reklaamigurud keerasid oma kümne tuhande kroonised prilliraamid häiritult meie suunas ja naasid seejärel teineteise etturite küttimise imelisse reaalsusse.
Ulrike oli imelik nimi. Minu jaoks oli Saksa naisenimede loetelu seni piirdunud Pia, Helga ja Gretega. Pia ja Helga võisid olla tüsedusele kalduvad, kergelt lokki kiskuvate kiharatega maanaised, kes hommikuti alpikannide vahel suurte pesukaussidega ringi sõelusid ja emaüsast väljumist ootavatele poegadele õrna häälega laulsid. Grete elas aga pigem linnas ning toitus avokaadosalatist või sellest, mida külla saabunud ema talle õhtuti vaaritada viitsis. Loomulikult oli veel ka Marlene, kuid see polnud enam niisama naisenimi. Marlene oli ikoon. Täiuslikus maailmas pidanuks iga lapsevanem, kes oma maimukesele Marlene nimeks panna tahtis, selleks Kultuuriväärtuste Ametist luba taotlema.
Ulrike võttis mu vastas istet, haaras pleksiklaasi vahele kinnitatud menüü ning asus seda uurima. Ta ei olnud väga ilus naine. Poisipeaks pügatud tumedad juuksed olid kuidagi sorakil ning asiaatlikult pikergusi silmi oleks iga teine ehk veidi ümarmaks üritanud meikida. Ulrike oli need aga veelgi enam kissi joonistanud. Loodus ei olnud teda teab kui suurte rindadega õnnistanud, aga nii palju, kui avar dekoltee järeldusi lubas teha, olid need ilusad ja pringid. Ta võis olla umbes neljakümne ringis. Küll ta räägib ise, kui vajalikuks peab.
“Oskate te midagi soovitada?” pani Ulrike menüü enda ette lauale.
“Olete te näljane või püüate lihtsalt oma siinolekut midagi pisikest näksides õigustada?”
“Ma olen alati näljane. Ma tean, see ei paista välja, aga ma võiksin praegu terve hobuse ära süüa. Ja paari tunni pärast järgmise.”
“No siis on meil nii mõndagi ühist.” Ulrike hakkas mind rohkem huvitama, kui olin esialgu valmis tunnistama. “Tegelikult on siin ainult üks söödav asi. Minu meelest vähemalt. Sealiha ploomikastmes. See on absoluutselt fantastiline.”
Ulrike naeratas ning klassikalises mõttes ebaatraktiivse naise kohta oli tema naeratus veetlev. Ta asus silmadega paksu preilit otsima ja see andis mulle võimaluse teda paari hetke vältel häbenematult uudistada. Jah. Klassikalises mõttes ei olnud Ulrike ilus. Aga klassikalises mõttes oli “Sügisball” igav film ja Röövel Ööbik ebamusikaalne bänd. Klassikalises mõttes ei pääsenuks Carmen Kass ühegi moeajakirja esikaanele ja kõigist klassikalistest mõtetest kõige klassikalisemas olnuks Ingrid Rüütel aegade lõpuni Eesti esimene leedi. Aga ta ei olnud juba praegu. Ning Carmen Kassi majasuuruseid reklaame olin ma Manhattanil oma silmaga näinud.
“Kaua te juba Eestis olete?”
Ulrike oli jõudnud vahepeal oma tellimuse paksule preilile edastada, kes sellega pahuralt puhisedes köögi poole marssis. Ma püüdsin viisaka vestlusega ooteaega, mis ploomikastmes sealiha puhul sõltuvalt vahetusest kuni paarikümneminutiliseks võis kujuneda, võimalikult talutavaks muuta.
“Juba pool aastat. Ma tulin suve hakul tööasjus, aga mulle hakkas siin meeldima. Kohe sedavõrd, et pole tänini tihanud ära minna. Ma näen Eestis ja eestlastes … Kuidas seda oleks kõige õigem nimetada? Perspektiivi. Jah, perspektiiv on ilmselt kõige täpsem sõna.”
Ulrike ei olnud kindlasti esimene välismaalane, kes Eestis kõige kiuste perspektiivi nägi. Välismaalaste üleüldist naiivsust arvestades ilmselt ka mitte viimane. Nad olid omamoodi armsad, need keset Lahemaa rahvusparki või Viru tänavat vaimustusest ahhetavad turistid. Asjaolu, et ainuüksi Viini metsad või Rooma vanalinn olid kümneid kordi võimsamad vaatamisväärsused, ei paistnud neid loksutavat. Taolised ülistused olid aegade jooksul meie endigi valvsuse uinutanud. Pea iga kolmas eestlane näis tõemeeli uskuvat, et elame kirjeldamatus erakordsuses, millesarnase leidmiseks tuleb vähemalt Peruusse sõita, võib-olla isegi kaugemale.
“Mis töö teid Eestisse tõi?”
“Ma olen ajakirjanik.” Eestlane oleks nii avameelse ülestunnistuse järel silmad häbelikult maha löönud. Keegi ei olnud siin mail valmis tunnistama, et ta oma igapäevast leiba rahvamassidele mõõdutundetult valetades teenib. Ent Ulrike paistis oma elukutse üle isegi natuke uhke olevat.
“Millest te kirjutate?” uurisin ma ettevaatlikult.
“Poliitikast.”
“Minuga pole teil mõtet poliitikast rääkida. Ma ei tea sellest midagi ja tõtt-öelda ei tahagi teada.” See polnud mingi poos. Ma tõesti ei tahtnud poliitikast midagi teada ja niipalju kui kättesaadavat statistikat usaldada võis, elas minusuguseid Ulrikese uues lemmikriigis teisigi.
“Mul polnudki plaanis poliitikast rääkida,” naeratas sorakil poisipeaga sakslanna mõistatuslikult. “Pealegi pole ma juba mõnda aega midagi kirjutanud,” muutus Ulrike ühtäkki tõsiseks. “Toimetaja arvates on minu vaated liiga vanamoodsad ja nüüd täidab mu iganädalast veergu mõnevõrra kaasaegsemate vaadetega inimene.”
“Mis