Minu Kennedy. Stig Rästa
kaitsen teda. Magamisega oli üldse kehvasti, sest liiga palju lapsi oli ühes toas ja alati toimus midagi. Joosti ringi, räägiti juttu või käidi niisama kedagi näpistamas. Kui asi läks ülekäte, tuli kasvataja Helve tuppa ja virutas märja kaltsuga vastu kintsu nii, et punane vorp jäi järele. Selle peale kobisime ikka alati ehmunult teki alla ja jäime magama.
Käisime ka suures hoovis mängimas. Lisaks liivakastile olid seal erinevad redelid ja muud turnimisriistad. Samuti oli keegi tubli mees hunniku vanu autokumme poolikult maa sisse kaevanud, nii et need sealt ei liikunud ja nende aukudest sai läbi käia või vajadusel nende otsas turnida. Tol ajal lihtsalt polnud eriti võimalusi ja pidi olema leidlik, et lastele midagi huvitavat välja mõelda. Samuti oli õues võimalik teiste lastega kohtuda, kuid kahjuks ei olnud need kohtumised alati sõbralikud. Kord võtsin lasteaeda kaasa oma mudelautod. Mudelautod olid selle aja kohta väga haruldased, sest neid sai ainult välismaalt. Ma ei tea, kuidas mul neid üldse kaasa lubati, aga igatahes mängisime nendega koos sõpradega. Aga kuidagi läksid nad mul kapist kaduma. Mina ei osanud isegi eriti kurvastada selle üle, vaid olin lihtsalt natuke närvis. Välismaised mudelautod olid kaheksakümnendate alguses ikkagi rariteet ja tundsin ennast halvasti, et olin hooletu olnud. Mu sõbrad aga käisid teiste rühmade poisid ükshaaval läbi, et varas välja selgitada – ja tulidki varsti tagasi, autod käes. Üks noorem poiss oli need pihta pannud ja hoovi liiva alla matnud. Kommunism oli selline režiim, kus ligimese vara ihkamine oli suhteliselt popp. Tundsin mudeleid tagasi saades huvitavat tunnet: sõbrad nägid vaeva, et minu mure ära lahendada. Keegi teine seisis minu eest. Ehk oli just see meie sõpruse algus, sest Indreku, Hannese ja Hennuga oleme siiani parimad sõbrad. Nüüdseks juba kolmkümmend kolm aastat.
Võru tänava maja, kuhu me sisse kolisime, oli jutu järgi vägagi ontlik. Mina seda aega ei mäleta, sest olin liiga väike, aga ema ja isa on mulle sellest mitmeid kordi rääkinud. Lubatud luksuse asemel oli esimeseks üllatuseks see, et lift, mis pidi terve pere asjad kaheksandale korrusele viima, ei töötanud. Kardeti, et lift lõhutakse ära, ja väidetavalt lülitati see tööle alles siis, kui kõik korterid olid kasutuses. Kogu kraam koliti sõprade abiga jalgsi kaheksandale korrusele.
Ka kütmisega oli probleeme. Kord oli küte ja kord jälle mitte. Maja keskkütte kraan oli kellegi tähtsa käes. Sel ajal polnud ju veel ühistuid ja kogu asjandust reguleeris 13. keskkooli kõrval asuv majavalitsus. See oli üks huvitav majake. Hiljem, kui majavalitsus sealt välja visati, põhjusel et selleks polnud enam vajadust, tehti majast tänuväärt noortekeskus, kus toimusid diskod. Majas istunud tähtsad tegelased olid asendunud noortega. Suurte ja vastutusrikaste otsuste asemel olid nüüd hoopis teistsugused dilemmad: millist õlut juua ja kellega tantsima minna.
Majade ehituskvaliteet jättis tegelikult natuke soovida. Külmadel talvehommikutel oli emal kombeks meie eest väga toredal moel hoolitseda. Enne kui ta meid teki alt välja kärutas, soojendas ta meie riided radika peal üles. Seejärel pani need meile teki all selga ja alles siis võisime hea tundega korralikult üles ärgata. Kööki minnes tabas meid vennaga teine meeldiv üllatus: ahjus valminud kohupiimasaiad ootasid laual, praeahju luuk oli endiselt avali ja sealt tuli väärtuslikku sooja.
Tol ajal leidus igas peres vähemalt üks paarikümneliitrine pott, kus sai peapesuks vett kuumutada, sest elades Lasnamäel pidid olema leidlik. Näiteks otsustas armas majavalitsus suveks majadest sooja vee täiesti ära võtta. Vabanduseks toodi majade soojaveetrasside hooldus. Mulle tundub, et ilmselt oli neid hooldajaid terve Lasnamäe peale ainult kolm, sest kogu suve vältel nägime töömehi keldrites toimetamas äärmiselt harva.
Ja nõuka-aja laps sattus keldrisse tihti. Üks põhjus võis olla see, kui pall lendas mänguhoos keldriaknast sisse. Seda juhtus üsna tihti, ja ilma klaasideta aknaid oli reas palju, sest ega riik ei suutnud ju kogu aeg aknaid vahetamas käia. Keldrisse sai hõlpsasti ka ukaka ajal peitu minna. Tegelikult olid need suurte majade keldrid ühed parajalt õudsed kohad, kus toimus kindlasti palju õõvastavat.
Mingil ajal sai populaarseks nii-öelda punkrite ehitamine. Igas mikrorajoonis oli tüüpidel kombeks nendesse meeldivaid asemeid ehitada. Mäletan, et meie kõrvalmaja alla ehitasid suuremad poisid ja ka minu vend ühe vägagi kihvti punkri. Kättejuhtuvast materjalist muidugi, mida vedeles tollal absoluutselt igal pool. Prügikastide juurest võis leida igasugust manti, mis oli ehitamiseks täitsa kõlbulik. Ka teiste elanike välja visatud voodid tassiti punkritesse. Punkrihäng oli õige äge: tehti suitsu, kuulati muusikat, möliseti niisama. Sellesse punkrisse, kuhu mina sattusin, oli ehitatud isegi läbi mitme toa kulgev minigolfirada.
Mõned aastad vanematel poistel oli vastasmajas oma punker, mida kutsuti ühe hevibändi järgi Dioks. Seal käisid koos punkarid ja tegelesid peamiselt joomisega. Ühel õhtul kooserdasid purjus punkarid hoovi peale meelt lahutama. Meie neist väga välja ei teinud, sest siiani olid nad oma hoovikatega suhteliselt rahulikult läbi käinud, aga sellel õhtul oli ühel neist vaja millegipärast kellelegi vastu tatti virutada. Ette jäi üks poiss, kelle hüüdnimeks oli Kill. Ma ei kujutagi ette, kust ta sellise hüüdnime sai ja kas see tähendaski tapmist. Igatahes sai see vaene kutt ühelt punkarilt vastu tatti. Ehmatus oli suur, aga õhtu läks edasi ja purjus punkarid kooserdasid endiselt trepikoja ees. Mõne aja möödudes märkasime, et Kill tuleb uljalt hoovi peale tagasi, vanem vend ilusti selja taga. Killi vend korjas maast üles väikese kivi ja surus selle rusikasse. Meie muidugi taipasime, et kohe läheb omakohtuks, ja jooksime poistele õhinal kaasa. Vend jõudis punkarite juurde ja virutas endisele rusikakangelasele kohe pikema jututa vastu vahtimist, nii et vaesekesel kohe suppi lendas. Andis veel paar pauku ja ütles lõpuks, et kui rusikad sügelevad, siis vali ikka omasuguseid vastaseid, mitte ära tule väiksemaid klobima. Verise suuga punkar sai muidugi kõigest aru ega hakanud vastu vaidlema. Asi lahenes, meie võisime mängimist jätkata ja ka punkarid ronisid Dio punkrisse tagasi.
3
Üldlevinud arvamuse kohaselt on Lasnamäe elamiseks õudne koht. Seal võib peksa saada, seal tapetakse, juuakse ja laaberdatakse. Seal on prussakad ja lutikad. Vägistajad ja vargad. Narkomaanid ja muud jubedused. Tahaksin küll öelda, et seda ta ei olnud, aga kui mõtlema hakkan, siis tegelikult oli ikka küll. Eks Lasnamäel oli loomulikult oma häid külgi ka. Oli väga palju lapsi, kellega läbi käia, õues ei hakanud kunagi igav. Poed, lasteaiad ja koolid olid kõik jalutuskäigu kaugusel. Avastamist kõigile palju.
Lasnamäe korterites oli vähemalt see pluss, et kööki mahtus terve pere korraga sööma. Analoogsel linnaosal Mustamäel see võimalus puudus. Seal olid köögid vaevalt mõne ruutmeetri suurused, sest toonane valitsus oli kindel, et elanikud külastavad enamjaolt söögisaale ja köök on pigem selline võileivamaterjali hoidmise koht või sahver. Meie korteris oli kaks tuba pluss köök. Elasime selles neljakesi: mina ja vend lastetoas ning ema-isa niiöelda elutoas. Vannituppa ja tualetti pääses mööda kitsaid koridore. Kusjuures vannitoas voolas lubatult selle aja kohta puhast kulda ehk sooja vett. Seda muidugi alguses suurte mööndustega. Oli teada fakt, et Kalamajas on sooja veega nadi, ning seepärast oli see tugev argument, et kolida Lasnamäele. Kuidagi saadi ühte paraadnasse korter nii meie perele kui vanaemale ja onule. Nemad elasid kahetoalises neljandal korrusel ja meie kaheksandal. Kui käidi üksteisel külas, siis istuti ikka rohkem köögis. Võib-olla on just sellest jäänud meie nooremale põlvkonnale sisse harjumus korteripidudel just kööki koguneda.
Sel ajal telefone ei olnud, need tulid hiljem. Haruldane polnud juhus, kui kõmpisid maha pika tee üle sildade ja läbi turgude sõbra ukse taha, et teda õue kutsuda. Eriti suviti, kui ise just maal ei olnud, kõmpisid tihtipeale sama lollilt koju tagasi, sest selgus, et hoopis Indrek või Hannes või Henn oli maale sõitnud. Me olime lapsena pidevalt õues ja ma ei mäleta, et meil oleks olnud kellaaega, mil tuleb kodus olla või et ema oleks meid õue peal otsimas käinud. Hoov oli kolmest küljest majadega piiratud ja emad hoidsid kordamööda aknast lastel silma peal. Väiksena me sellest hoovist tavaliselt eriti kaugemale ei läinudki. Mängisime ulakat ja palli, kuut pulka ja ai-lii-ai-lood, mis oli juba segasem mäng. Liivakasti kull oli ülejäänud mängudest natuke ohtlikum, sest seal käis tagaajamine ja pingilt pingile hüppamine. Mul on üks kord eriti hästi meeles. Kui keegi ei ole kullina kuigi osav, siis hakatakse ikka üldlevinud viisijuppe laulma, ja seekord võttis keegi millegipärast üles laulujupi J. Steinfeldi sulest. „Sest et oooolen tiigrikutsu jaa