Liiseli võti. Ketlin Priilinn
ning sattus selle tõttu oma sõprade seltsis sageli vaidlustesse, mis mitu korda peaaegu kakluseni olid viinud, ent oma naiivsuses ei osanud Liisel selles tollal mingeid ohumärke näha. Talle tundus hoopis, et Gert on tugev inimene, kes oskab oma põhimõtete eest seista ning ei kohku tagasi millegi ega kellegi ees. Seda enam, et temasse suhtus mees alati vägagi hoolitsevalt ja õrnalt. Vahetult enne Gerdiga tutvumist oli Liiselil lõppenud neljakuuline suhe, millest ta õigupoolest veel korralikult üle polnud saanud – too noormees oli talle McDonaldsis kõige haledamal kombel teise tüdrukuga vahele jäänud – ning Liisel vajas enda kõrvale kedagi suurt ja tugevat, kes teda hellitaks ja hoiaks. Gerdi puhul võlus Liiselit nii tema turske kehaehitus, tume pöetud pea, rukkilillesinised silmad kui ka ülimehelik bassihääl, mis muutus iseäranis sulniks ja madalaks siis, kui mees end millegipärast süüdi tundis ja tema ees vabandada üritas.
Lisaks paistis Gert olevat äärmiselt huvitav ja haritud inimene, kes suutis vabalt analüüsida muuhulgas näiteks eri poliitiliste erakondade eeliseid ja puudusi, betooni valamise nüüdisaegseid tehnikaid, eesti kirjanduse tippteoseid ning kõrg- ja kutseharidusega seonduvaid probleeme tänapäeva Eesti ühiskonnas. Hiljem mõtles Liisel sageli, et Gert tunduski tegelikult liiga hea, et olla tõsi.
Igatahes tollal, viis kuud pärast tutvumist, oli Liisel siiralt õnnelik, kui Gert ta enda juurde elama kutsus. Gerdi kahetoaline korter Juurdeveo tänaval polnud küll sugugi teab mis uhke, ent siiski tunduvalt avaram ja etem kui see tibatilluke Õismäe üürikas, kus Liisel seni oli elanud. Mis parata, algklasside kunstiõpetaja palk lihtsalt ei võimaldanud endale paremat elamist lubada. Kooselu Gerdiga tundus paljutõotav ning Liisel nägi vaimusilmas pikka ja kaunist ühist tulevikku.
Paraku hakkasid esimesed probleemid esile kerkima üsna varsti pärast kokkukolimist. Mees oli sageli närviline ja pahur ning alles nüüd hakkas Liisel tasapisi märkama, et Gert peab alkoholiga kahtlaselt suurt sõprust. Asja tõsidusest sai ta aga aimu ühel novembrikuise laupäeva hilisöösel, kui koos oli elatud umbes poolteist kuud. Gert oli läinud oma endise klassivenna sünnipäevale. Ta oli ka Liiseli sinna kaasa kutsunud, ent naine tundis end kergelt nohuse ja tõbisena ning eelistas pigem koju jääda ja ennast ravida, et nädala esimeseks tööpäevaks kindlasti terveks saada.
Liisel oli veetnud selle õhtu televiisori ees, vaadanud mingit prantsuse komöödiat, joonud ära suure kruusitäie kuuma piima meega ning pugenud siis voodisse. Tal oli endiselt päris paha olla ja pärast mõningat vähkremist oli ta vajunud raskesse, unenägudeta unne. Liiselil polnud aimugi, kaua ta oli maganud, kui Gert korraga tema kõrvale räntsatas ja kõvasti ta puusade ümbert kinni haaras. Mehe huuled otsisid tormakalt ta suud ning nende vahelt paiskus kanget alkoholilõhna Liiselile näkku. Naine pööras pea vastikusega eemale ning üritas meest abitult eemale lükata. Vastupanu ärritas Gerti. „Noh, mis sa nüüd pipardama kukkusid,“ nõudis mees tigedalt. Tema hääl oli kähe ja võõras. „Ma ei kõlba sulle enam või, ah?“ Liisel oli endiselt unine ja segaduses. Nii agressiivselt polnud Gert temaga veel kunagi käitunud ja naine ei teadnud, mida teha. Ta oli hirmunult vakka ning lootis, et Gert maha rahuneb ja magama kobib. Seda aga ei juhtunud. Selle asemel krahmas mees tal nüüd kahe käega jõuliselt peast ja suudles nii, et Liiseli hambad ähvardasid puruneda. Alkoholihais oli niivõrd tugev ja jälk, et võttis hinge kinni ning kui Gert ta suu lõpuks vabastas, ahmis Liisel kõõksudes tükk aega õhku. Mees ei kavatsenudki loobuda. Tema käed muutusid üha pealetükkivamaks ning lõpuks suutis Liisel hädiselt mõned sõnad kuuldavale tuua. „Palun, Gert… jäta! Sa oled joonud!“
Mingi ime läbi õnnestus Liiselil kogu oma jõudu kokku võttes mees endast eemale lükata, nii et too tasakaalu kaotas ja üle voodi ääre põrandale vajus.
Liisel poleks eales osanud arvata, et nii purjus inimene sedavõrd kiiresti võib liikuda. Hetkega oli mees taas püsti ja nüüd täiesti raevunud. Ta tõi kuuldavale terve rea kõige rõvedamaid vandesõnu ning sirutas käed taas Liiseli poole. Naine taganes hirmunult ja püüdis põgeneda, ent Gert sai tal öösärgisabast kinni ja tõmbas ta jõhkralt voodisse pikali. „Kuhu sa, lits, jooksed,“ lällas mees. „Raisk, kas oma mees ei kõlba enam vä? Ah?“ Iga sõna juures paistis Gert ennast üha enam üles kruttivat. Tema nägu oli punane ja paistes ning silmad selles näos kuulusid mingile võõrale hullunud joodikule, mitte endisele kenale ja mõistlikule Gerdile, kellega nad seni iial isegi õieti tülitsenud ei olnud.
„Lase lahti,“ nuttis Liisel. „Lase lahti, sa teed mulle haiget!“ Paistis, et oli viga üldse oma suud avada. Igatahes kaotas joobnud Gert nüüd igasuguse kontrolli ning virutas Liiselile lahtise käega täiest jõust kaks korda vastu nägu. Naine jäi hiirvaikseks ning üksnes jõllitas mehele šokeeritult otsa. Midagi sooja valgus ta ninast huultele. Liisel tõmbas sõrmeotstega üle suu, et seda ära pühkida ning vaatamata hämarusele märkas ta, et käsi sai veriseks. Ka Gert oli ilmselt seda märganud, sest korraga tõmbus ta sõnagi lausumata tagasi ning lahkus toast. Natuke hiljem kuulis Liisel välisukse kolksatust.
Sel ööl Liisel enam uinuda ei suutnud. Peale Gerdi lahkumist kössitas ta hulk aega voodil justkui hunnik õnnetust ja nuttis, esmalt hüsteeriliselt kõõksudes, siis juba järjest vaibuvate nuuksetena. Mõne aja pärast suutis ta end nii palju koguda, et tõusis püsti ja koperdas vannituppa nägu pesema. Milline õudne vaatepilt Liiselile peeglist avanes! Ta nina oli paistes ja imelikult ühele küljele viltu ning nägu oli paksult koos juba hüübima hakkava verega. Ka aastaid hiljem mäletas naine, et end sellisena nähes oli talle tundunud, otsekui oleks ta mõnest labasest õudukast välja karanud.
Oma nägu verest puhtaks küürides ja hiljem jääkuubikuid vastu nina surudes oli Liisel kindlalt otsustanud, et pakib hommepäev oma kodinad kokku ja läheb minema. Alguses ema juurde, hiljem otsib omale uue üürikorteri. Ja ometi läks teisiti.
Järgmisel hommikul oli Gert saabunud koju täiesti kaine ning väga alandlikuna, käes hiiglaslik kimp tumepunaste roosidega. „Ma ei tea, mis mulle sisse läks,“ pihtis ta, endal silmad maha löödud. „Eile peol jõime kõik natuke liiga palju ja Arks keeras täiesti ära – tuli lihtsalt heast peast mulle kallale! Kujutad ette, mu parim sõber! Pärast seda tahtsin kohe koju tulla, aga teised keelitasid veel natukeseks jääma ja nii ma siis jäingi… ja jõin veel ja veel, et tuju natukegi paremaks läheks… Lõpuks tellisin takso. Kui olin maja ette jõudnud, hakkas taksojuht peedistama, küsis kolm korda suuremat summat. Ma ju tean, palju Mustamäelt meie kodu ette läheb, olen sealt varem ka sama firma taksoga sõitnud! Ju mõtles, et olen nii täis, et ei tea millestki ööd ega mütsi… Igatahes kemplesin temaga tükk aega ja läksin järjest rohkem närvi. Mis pärast edasi juhtus, seda ma ei mäleta. Mäletan ainult, et ühel hetkel vaatasid sa mulle hirmunult otsa, nägu kõik verine… Alles siis jõudis mulle kohale, mida ma teinud olin. Ma ei suutnud sulle enam silma vaadata, läksin jala Järvele töö juurde ja veetsin öö oma kabinetis diivanil.“ Gert peitis pea käte vahele. „Issand, Liisel, sa ei kujuta ette, mis ma kõik teeksin, et aega tagasi keerata ja seda olematuks teha. Aga ma ei saa enam midagi muuta, mitte midagi…“ Mees nuuksus.
Liisel oli suures segaduses. Esialgu oli ta kindel, et viib oma plaani siiski ellu ja jätab selle mehe kus kurat, ent tasapisi hakkas tema kaastundlik loomus end üha tugevamalt ilmutama ja kui Gert oli vähemalt kümme korda vandunud, et midagi seesugust enam iialgi ei juhtu, ja anunud, et ta saaks veel ühe võimaluse, otsustas Liisel siiski jääda.
Mõnda aega ei tarvitsenud tal oma otsust kahetseda. Pärast seda vahejuhtumit oli Gert tõepoolest täiesti muutunud mees. Ta hoidis Liiselit vaat et veel tunduvalt rohkemgi kui nende suhte algusaegadel, tõi sageli lilli ja viis naist välja õhtustama. Tasapisi hakkas Liisel tol laupäevaõhtul kogetud õudust unustama ning uskus naiivselt, et vahest oli tõesti tegemist vaid ühekordse meeltesegadusega, mis enam iial ei pidanud korduma.
Vähem kui kuu pärast juhtunut avastas Liisel rasedustestilt kaks triipu. Tõtt-öelda polnud ta kuigi üllatunud, sest mõned aastad tagasi oli arst talle kinnitanud, et läbipõetud raske munasarjapõletiku tõttu võib rasestumine olla raskendatud ning seetõttu polnud nad Gerdiga kunagi mingeid kaitsevahendeid kasutanud. Pealegi oli ta end juba pikemat aega kuidagi kahtlaselt tundnud ja korduvalt selle võimalusega arvestanud. Suhted Gerdiga olid tollal ikka veel paremad kui iial varem ning Liisel tundis uudise üle tohutut rõõmu.
Alguses