Mustlasplikad. Ketlin Priilinn

      1. Halb eelaimus

      „Liisi, tule juba! Me jääme sinu pärast veel lennukist maha!” Heidi hääl oli juba väga kärsituks muutunud.

      Mina tundsin ennast sel hetkel veel hästi. „Kohekohe,” püüdsin oma suurt õde rahustada. „Mida sa põed? Lennukisse hakatakse laskma alles veerand tunni pärast!” Heitsin veel viimase pilgu peeglisse ja sasisin sõrmedega oma juukseid, üritades neile natuke kohevust juurde anda. Käisin kah, peegelpildil polnud väga vigagi. See sinine triibutaja oli täitsa asja ette läinud, ehkki nii ema kui Heidi krimpsutasid muidugi nina, kuuldes, et kavatsen Londoni reisi ajaks oma juustesse sinised salgud sisse teha. Rahustasin nad mõlemad maha, kinnitades, et need triibud saab väga kergesti lihtsalt veega maha pesta. Ja nüüd siis ilmestaski mu muidu nii igavaid tumepruune juukseid mitu erksat sinist salku. Jalga olin omale ajanud tumesinised alt laienevad teksad, seljas oli mul roosa Marilyn Monroe pildiga T-särk ja kuna hommikul oli õues äärmiselt ebasuviselt külm, siis olin sunnitud särgi peale ka veel tumesinise teksajaki tõmbama.

      „Okei, lähme siis!” Tõstsin maast oma tumehalli koti üles ja vinnasin selle selga. Appi, kui raske! Mis asju ma sinna ometi toppisin, kirusin mõttes. Valjusti ei hakanud ma midagi kurtma, sest Heidi oli alles eelmisel õhtul targutanud, et ma ikka üksnes vajalikud asjad kaasa võtaksin. Temal endal oli samuti seljakott, aga minu omaga võrreldes oli see ikka kordades väiksem ja kergem. Ja ometi oli tema sinna kõigele muule lisaks pidanud mahutama veel ka piduliku kleidi ja kõrge kontsaga kingad! Oli ju Londonis teatri külastamine tema ammune unistus.

      Olime lennujaama kemmergust just välja astumas, kui Rebeka teatas, et tema tahab pissile. „Miks sa siis kohe ei öelnud,” oigas Heidi. „Mine siis, aga tee ruttu!”

      Rebeka lipsas kabiiniuksest sisse ja mina sain nüüd mahti veel natuke huuleläiget peale panna. Silmanurgast heitsin pilgu Heidile, kes kätekuivati kõrval kannatamatult niheles ja sõrmede vahel oma helesinise Fila pusa kapuutsi nööre keerutas.

      Muigasin endamisi. Mu õde on masendavalt täpne ja korralik inimene. Ta kohe peab igale poole alati varem kohale ronima, et jumala eest mitte hiljaks jääda. Vanasti, kui õde veel meil elas ja keskkoolis käis, olin sunnitud tema pärast igal hommikul pool tundi varem üles ärkama. Ta pani alati kella kuueks helisema ja astus seitsmest kodust välja, ehkki tunnid algasid meil mõlemal kaheksast ja koolimajani oli vaid paar peatust sõita. Mina ei viitsinud iialgi enne poolt kaheksat välja minna. Seepärast algas mul hea põli, kui Heidi kaks aastat tagasi ülikooli astudes endale korteri üüris ja iseseisvat elu alustas. Võisin tunduvalt kauem voodis vedeleda, ehkki, mis seal salata, jäin seetõttu ka mitmeid kordi kooli hiljaks. Mis teha, pole minus seda korralikkust ja täpsust nagu Heidis. Pigem on asi vastupidi: kaldun olema lohakas, hajameelne ja hooletu. Näiteks oma kooliasjadega on ka Heidi eluaeg megalt korralik olnud. Tema õpikutel olid alati korrektselt kaaned ümber pandud, pastakad-pliiatsid kenasti riidest kotikeses (nooremana pinalis) ja vihikutest vaatas vastu nii ilus ja loetav käekiri, et lihtsalt vahi ja imesta.

      Minu vihikud seevastu olid täis plekke ja kritseldusi ning reeglina ei saanud mu varesejalgadest aru keegi peale mu enda. Ja kui päris aus olla, siis ma ise kah mitte alati.

      Rebeka astus vetsukabiinist välja ja upitas ennast käsi pesema. Seejärel kuivatas ta käed paberiga ära ja kohendas tähtsalt oma sinist valgete täppidega kleiti, mille ta oli endale selga toppinud vaatamata ema soovitusele, et pükstega oleks reisil tunduvalt mugavam. Rebeka on juba kuueaastaselt tõeline tibi. Ma olen teda elu jooksul vist kokku ainult mõned loetud korrad pükstega näinud, sest ta lihtsalt ei ole nõus neid endale jalga panema. Ikka kleit olgu olla ja mida kirjum ja satsilisem, seda parem. Ja kui teistele temasugustele meeldivad sünnipäeva- või jõulukinkidest enamasti kõige rohkem Barbie-nukud või muud mänguasjad, siis tema on täiega õnnelik igasuguste uhkete juukseklambrite, roosade seelikute, pitsiliste sukapükste ja laste meigikarpide üle.

      Nüüd võib jääda mulje, et meil, kolmel õel, pole omavahel vähimatki ühist. Päris nii see siiski ei ole. Näiteks oleme välimuselt kõik väga sarnased. Nii minul, Heidil kui ka Rebekal on pikad tumepruunid juuksed ja pruunid silmad. Samuti oleme kõik sünnipäraselt peenikesed ja vot selle üle on mul tõsiselt hea meel. Ma olen nimelt kohutav õgard ning arvestades neid kommi- ja šokolaadikoguseid, mis ma pea iga päev nahka pistan, oleks mõni teine minu asemel ilmselt ammugi juba vähemalt sajakilone. Ilmselt isegi palju rohkem. Aga jah, me kõik kolm oleme parajad kilud ega võta hullemagi õgimise juures kaalus juurde rohkem kui ehk paar kilo. Ja seegi kaob alati sama kiirelt kui tuli.

      Noh, ja lisaks on meil kõigil päris hea lauluhääl. Mina laulan lastekooris ja kunagi, põhikooli ajal tegi seda ka Heidi. Hiljem ta lihtsalt ei viitsinud enam. Ka Rebekale meeldib kangesti laulda ja üldse esineda – ta on alati sillas, kui saab lasteaia pidudel üles astuda. Heidi ja Rebeka on mõlemad ka päris head joonistajad, iseäranis Heidi on meil üldse suur kunstihuviline. Minule pole paraku joonistamisannet antud.

      Mis veel? See muidugi ka, et meile kõigile meeldivad väga loomad. Meil on kodus vene sinine kass, kelle nimi on Kimmi. Ta on terve meie pere suur lemmik. Aeg-ajalt käib Heidi loomade varjupaigas koertega jalutamas ja tihtipeale olen temaga kaasa läinud. Mõnus tunne on, kui saad kellelegi head teha ja kasulik olla. Samas on aga jube kurb neid mahajäetud kutsasid vaadata. Tahaks kohe kõik nad omale koju tuua.

      Lõpuks ometi saime kemmergust tulema ja Heidi kiirustas meid turvakontrolli poole. Tõepoolest, väravad olid juba avatud. Kärmesti otsis Heidi oma seljakotist välja meie passid ja lennupiletid ning hakkas uurima, mis läheb kellele. Kiikasin üle ta õla.

      HeidiTreiman,RebekaTreiman,LiisiTreiman…Kahmasin viimase lennupileti enda kätte ja oma passi samuti. „Mine sa ees,” soovitasin Heidile. „Mina ei taha esimene olla!”

      „Okei.” Heidi võttis Rebekal käest kinni. „Võta siis meie järel sappa.”

      Turvakontrolli väravate ette oli kogunenud juba päris paras järjekord. Saime hulk aega oodata, enne kui kord meie kätte tuli. Heidi asetas oma halli ja Rebeka väikese sinise seljakoti lindile ning nad mõlemad näitasid passi ja astusid väravatest läbi.

      Mina pole seda turvaväravate läbimist kunagi sallinud. Mitte et mul midagi varjata oleks või ma mingeid keelatud asju kavatseksin vedada, aga mul on lihtsalt iga kord tunne, et järsku hakkavad need kuramuse väravad piiksuma ja kõik kukuvad mind passima ja läbi katsuma nagu mingit kurjategijat. Möödunud aastal vanematega Kopenhaagenis käies juhtusin ma nägema, kuidas üks mees sealt läbi läks ja alarm karjuma hakkas. Mees katsuti põhjalikult läbi ja ta pidi isegi oma kingad jalast ära võtma. Lõpuks pika uurimise peale selgus siis, et kurjajuureks oli olnud tema taskupõhjas vedelenud võti. Ma sureks häbist, kui peaksin seal niimoodi tükk aega seisma ning kõik vahivad ja uurivad mind! Õnneks polnud seda minuga kunagi juhtunud ega juhtunud ka seekord. Ma läbisin õnnelikult kontrolli, haarasin lindilt oma raske seljakoti ning lippasin Heidi ja Rebeka juurde, kes eemal tax-free poe juures seisid. Heitsin pilgu oma käekellale ja avastasin, et lennuki väljumiseni on aega veel tervelt kakskümmend minutit. Niisiis koukisin oma koti sahtlist välja rahakoti ja seadsin sammud poe poole.

      Rebeka tuli minuga kaasa. „Osta mulle ka kommi,” nurus ta. „Või midagi muud head!”

      Heidi pööritas silmi. „Vaata, et sa talle mingit värvilist keemiat ei osta,” targutas ta. „Ema käskis mul silma peal hoida, et Rebeka liiga palju magusat ei pugiks!”

      „Ole rahulik,” heitsin üle õla. „Ostan talle mingit Eesti šokolaadi.” Sisimas olin aga õe kaagutamise pärast natuke nördinud. Peab ta siis kogu aeg mingit tädikest mängima? Heidi näib olevat omale pähe võtnud, et kuna tema on juba kakskümmend üks ja mina alles kolmteist, siis on ta vanema õena justkui kohustatud alati see targem ja mõistlikum olema.

      Samas on sellest aeg-ajalt natuke kasu kah. Tõenäoliselt ei oleks vanemad meid omapäi reisile lubanud, kui Heidi oleks olnud samasugune tuulepea kui mina. Tegelikult oligi see Londonisse minek just Heidi mõte. Nimelt käis ta kunagi kinos „Ooperifantoomi” filmi vaatamas ja sattus sellest hiiglasuurde vaimustusse. Vahtis seda nii kinost kui hiljem DVD pealt vist küll kümneid ja kümneid kordi ning kui ta sai