Skvotterid. Hugo Vaher
kõik neist. Aga suurem osa ju. Jätsin enesele alati sisimas ruumi eksimiseks. Aga mis siis kui … – see variant pidi lihtsalt olema, kui sa usud inimese headusesse. Teadsin omast kogemusest, et mõnikord on ülbitsemine ja vägivald poos, mille taha poetakse. Ja põhjus selliseks põgenemiseks on sageli sügavalt isiklik. Hea, kui see oleks vaid noorusest tingitud eneseotsing või tõestamine teistele. Halvemal juhul leidis selliste vägivallatsejate hingest karme elusaatusi, purunenud perekondi, naisepeksjatest isasid, alkohoolikuid. Neile ei antud võimalustki, nad ei osanud teisiti. Seda pidasin ma meeles. Aga nii olin ma hakanud mõtlema hiljuti. Mõned aastad tagasi mõtlesin ma üksnes sellele, kuidas neid lihtsalt olemas ei oleks, kuidas keegi võiks neile tappa anda, et nad oma nägu enam ei näitaks. Vanemaks ja targemaks saades hakkasin mõtlema, et maailma asju saab ka teisiti ajada ja vihkamine ei ole lahendus, mis peidaks eneses väljavaateid paremale tulevikule. Mul oli olnud tuttavaid, kes hilisteismelistena muutusid rahulikuks, kuigi mõne aja eest peksid kõike ja kõiki ning neid ei huvitanud see, mida keegi neist arvab. Kui nad targemaks said, siis kasvas ka nende enesehinnang, nad nägid, et nad on midagi väärt ja seepärast ei pidanud nad end tõestama munadega möödasõitvaid autosid loopides või bussiootepaviljonide klaase lõhkudes.
See Riku ajas mind aga närvi. Mind häiris tema hoiak – tema on boss, kummarda või käi persse! Juba tema olekust õhkus teatud hoiakut, talle oli viha näkku kirjutatud. Ja kummaline, et kui selline tüüp oleks näiteks tulnud juurde ja õlle välja teinud, siis oleks vaata et tundnud end väljavalituna. Oleks tundnud end erilisena. Ma teadsin seda tunnet. Aga ma teadsin ka, et see austus põhineb hirmul. Sellel ei ole midagi pistmist isiku selliste omadustega, mida peaks hindama ja millest lugu pidama. See õnnis tunne, mis valdas tüüpe, kellele Riku-laadsed tähelepanu pöörasid, oli võlts. Nad kartsid teda, seetõttu tundus tema positiivne tähelepanu lotovõiduna. Kellele see osaks langes, see tundis end nagu pilvedel. Mis ei tähendanud aga seda, et Riku-laadne sell ei oleks võinud järgmisel hetkel sind õllega üle valada. See oli mingi kummaline mäng. Sa pidid olema kogu aeg valvel. Ja mulle ei meeldinud selline jama.
Riku ja Leks istusid juba uuesti oma lauas. Rüüpasid õlut ja olid enesega üsna rahul.
Timeli viipas leti tagant mulle käega. Läksin tema juurde.
„Kui sa viitsid, siis istu siin veidikene, mida sa seal ikka üksi passid,” ta naeratas mulle.
„Kaua sa siin juba töötad?” küsisin.
Timeli seadis köögist toodud klaase leti alla ritta.
„Kevadest. Elamiseks oli raha vaja. Miks ikka tööle minnakse? Sa käid tööl?”
„Ei-ei,” mühatasin. „Ma alles lõpetasin keska. Tulen õppima siia.”
„Ohoo, palju õnne siis, mida sa õpid?”
„No juurat või nii. Mõtlesin, et võiks ju. Kuigi mu teine valik oli kokk-kondiiter.”
„Kutsekasse või?” imestas Timeli.
„Nojanoh. Või autotehnik,” lisasin kähku, taibates, et olin vea teinud.
„Miks nii erinevad valikud?” päris Timeli.
„Elu on mitmekülgne. Kust ma tean, et ma täna selle õigusega õige valiku tegin. Ma ei ole üldse kindel.”
„Õige. Ma ise õpin aasta otsa juba arsti ja kui aus olla, siis esimene aasta oli ikka sitaks raske.” Timeli naeratas jälle mulle ja oleks nagu punastanud oma keelekasutuse peale.
„Arstiks? Lahe ju. Mul ei olegi tuttavate hulgas ühtegi arsti.”
„Kuule, pea nüüd. Mul läheb veel kümme aastat, enne kui ma kellekski saan. Jõuan veel sada korda pooleli jätta.”
„Vana sa oled?” küsisin otse.
„Hahaa,” pani Timeli käed puusa. Ta nägi väga seksikas välja. Tema madala lõikega püksid lisasid ta poosile parasjagu värvi. Oleks värvel veel madalam olnud … jah. „Ah et sa tahad teada, kui vana ma olen? Vana sa ise oled?”
„Mina? Öö, üheksateist,” vastasin.
„Rohkem nagu kaheksateist,” sähvas Timeli.
„Kaheksateist ja pool,” täpsustasin.
„Kui inimene on vaid kaheksateist, siis on ka pool aastat väga oluline,” muigas Timeli.
„Kaheksateist ja pool!” hüüatasin. „Ja sina, vana sa siis oled?”
„Mina olen üheksateist. Ja pool!” venitas Timeli end ettepoole kallutades.
Mulle meeldis siin. Mulle meeldis Timeli.
„Kas meil on samal ajal sünnipäev?”
„Mul on märtsi alguses,” ütles Timeli.
Uskumatu! Mul ka ju.
„Mul ka, mul ka. Oota, las ma pakun kuupäeva.”
Timeli kissitas silmi. „Sa ju kohe näo järgi oskad öelda, on ju?”
Suunasin oma harali sõrmedega käe ta näo poole ja sulgesin silmad, teeseldes selgeltnägijat, kes üritab oma võimeid kokku võttes üliolulist teavet hankida. Tundsin, kuidas mu käe vastu puutus midagi pehmet. Avasin silmad ja nägin, et Timeli oli oma põse korraks mu peopesa vastu pannud. Siis ta naeratas ja tõmbas oma pea tagasi. Olin hämmeldunud.
„Sul on väga suured silmad, kui sa imestad,” täheldas ta itsitades.
„Kuues. Kuues märts!”
„Kuues … hm … Tegelikult on neljas.”
Mu silmad muutusid vist veelgi suuremaks. „Mul ka!”
Naersime. Väga kummaline kokkusattumus. Selline, mis muudab meid kuidagi eriliselt lähedaseks, kuigi me tunneme teineteist alles mõned tunnid. Timeli tundus eriline. Timeli oli eriline.
Mind müksas keegi õlast.
„Hei, tellid ka midagi või? Võta koomale, raisk, lase meestel õlut osta.”
Müksajaks oli Riku. Ma tõmbusin kõrvale, aga ei öelnud midagi. Lihtsalt vaatasin.
„Mis passid?” küsis Riku ähvardavalt.
Ju ma olin liiga pikalt seda lõusta jälgima jäänud. See oli tavaline taktika, rünnak ründe järel. Ei anna aega mõtete kogumiseks. Psühholoogiline värk. Trambib mu vaimselt puruks.
„Ei midagi.”
„Siis ära mölise, mine oma lauda parem.”
Mul ei olnud vähimatki soovi selle skinniga siin hakata maid jagama. Ta oli agressiivne ja küllap juba mitu õlut ära joonud, aga ma teadsin, et vajadusel ilmub köögist patsikeeratud habemega turva.
„Ma ikka olen siin edasi. Sa telli oma õlu siis ära ja ära niisama aega raiska.”
Riku vidutas silmi ja põrnitses otse ette. Sealt võis tulla midagi. Võis ka mitte tulla.
„Mulle ei ütle keegi, mida ma tegema pean!” sisistas ta.
„Mulle ka mitte. Võta vabalt.”
Olin just talle järgmise käsu andnud. Kogemata. See pidi ta küll nüüd pöördesse viima. Riku seisis aga vaikselt. Tema põskedel mänglevad mügarikud andsid märku kokkusurutud hammastest. Ilmselt ta kas soovis jätta muljet või üritas tegelikult ka end vaos hoida.
„Mida sulle? Õlut veel? Kaks? Alexandrit?”
Riku viskas osavõtmatult käega ja vaatas, kuidas Timeli topse täis valama hakkas. Siis viskas ta letile kortsus raha ja võttis topsid kätte.
„Sa oled siin mingi ülemus või? Ma ei ole sind varem näinud. Uus nägu,” ütles ta ümber pöörates vaikselt selja taha.
„Korra oleme ikka näinud. Astusid mulle mõned päevad tagasi tee peale ette, kui ma rattaga mäest alla tulin. Napikas.”
„Oli. Oli napikas.”
Need sõnad tähendasid, et napikas oli seetõttu, et oleksin võinud talle otsasõitmise eest vabalt ka