Ma armastasin rootslast ehk Solleftea suvi. Enn Nõu
filmihaige Eerik jonnakalt vastu pidades järgmisest publikust hoolimata endiselt hingelises vaakumis istudes kinos Teater-Biografen. Istub kahe krooni ja kahekümne viie ööri eest kombekohaselt parketil ja unistab koos Ameerika filmitähtede – tohutute juuksekahlude, üllatunud suurte silmade ja kohkunud iiri jonnisuuga Maureen O’Hara ning ümmarguste irooniliste paksude näovormidega Charles Laughtoniga. Meeldib väga, kolm kiituspunkti, aga rõõmsaks ei tee. Tunneb end ise kui küürakas Notre-Dame’i kellalööja Quasimodo. Lootus armastust kuskilt leida kadunud mõlemal. Eerik on kahekümne ühe aastane ja tal on kiire. Väga kiire. Nagu kardab, et elu libiseb juba praegu käest, enne kui jõuab tegelikult alata.
Neljapäeval, kolmekümnendal juunil kurk endiselt korralikult valus, aga palavikku pole. Peaks nagu aegamööda paranema. Täna teevad nad jalgratastega väljasõidu paarkümmend tolmust kilomeetrit edasi-tagasi nagu arutud kilplased. Õpivad metsas üles seadma ümmargust sõjaväetelki torukujulise raudahjuga keskel ja söövad esimest korda vabas õhus. Peaasjalik töö seisneb telgipõhjaks mitmes kihis kuuseokste ladumises. Ülemuse meelest ei piisa neist kunagi.
– Rohkem! Tooge juurde! Ikka veel! Haavatute jaoks peab pehme olema. Veel! Laisad olete!
Eerikule tundub selline militaarne telgitegevus rohkem aja surnukslöömise ülesandena, mõttetu plaani täitmisena, sest valmis arstina ei pea ta kunagi sõjaväetelke ise üles panema. Samas on viilimine tegelikult veel igavam ja kõigest hoolimata tundub huvitav ümbruskonna loodus üle vaadata. Teisipäevaks, mis tuleb nelja päeva pärast, on välja kuulutatud pikk sõit mere äärde, Botnia lahe kõrgele kaldale kaljude vahele imekauni loodusega Nordingrå Bönhamni suvelaagrisse. Isegi ohvitserid hindavad vaheldust.
Reedel, esimesel juulil ruttab Eerik linna Tivolisse tantsima, Taani kõlaga Svend Asmusseni kuulama ja vaatama. Iga päev siin selliseid külalisi ei näe. „You are my sunshine“ ja „Trinidad calypso mambo“ tasuvad ära kuulata. Kubiseb sõjaväelastest ja tüdrukuid on liiga vähe. Igal juhul ei jätku kõigile. Eerik teeb parima, et mõnda tantsima püüda, aga tal ei vea. Nina jookseb järsku verd ja määrib mundrikuue ära. Külma veega saab pärast kuidagi plekist jagu ja kella poole ühe paiku barakki magama, tähendab teise juuli, laupäeva öösel. Peab kell viis jälle üles tõusma, nii et lühike uni on seekord erakordselt kallis. Just kõige raskema une pealt aetakse ta ootamatult üles, keegi raputab ja raputab ja ta ei mõista, mis ometi lahti on. Korraga märkab kellegi tundmatu kapralitaolise ähmast kuju, sellist nelja kriipsuga nooremseersanti või „topeltkapralit“. Korrapidajaohvitser, vägev leitnant, on barakki nagu elevant mürinal sisse sadanud, laseb eranditult kõik üles äratada ja vooditest välja ajada. Poisid, kes on linna peal omale hea õhtu teinud ja tagasi jõudes õnnelikult Morfeuse sülle vajunud, aetakse julmalt põrandale püsti:
– Marss, marss, rivvi!
Nad sunnitakse voodiotste ette ööriietes sõjaväelaslikult ritta. Paljajalu. Kui lühike, kiitsakas, teistest tunduvalt vanem elukogenud ajateenija Bergman küllalt ruttu üles ei karga, tirib leitnant teda jalgadest. Keset mürglit tunneb väikeste tumedate vurrudega Bergman, et suus on hammas korraga nagu lahti. Kas ära murdunud või kuidas asi, ta pärast täpselt ei tea, aga väidab, et olevat kõrgemalt poolt katki löödud. Kuid pitsatkiviga sõrmust vasakus käes ta magades öösel ära ei võta. Võib-olla vana harjumus ihukaitseks nii-öelda. Ukse ligidalt kostab vihane hääl ja peatselt näeb ka uniste silmadega Eerik kellegi lipniku või leitnandi moodi mundrimehe sünget nägu, kes röögatab:
– Mis kord siin barakis on! Kõige hullem terves rügemendis, täitsa sealaut! Ma tulen viie minuti pärast tagasi ja siis olgu kord majas!
Korrapidajad kaovad välisust kolakaga kinni virutades, süljepritsmed kukuvad laudpõrandale nagu langevarjurid, poisid kohendavad paari tooli ja ronivad roidunult asemeile tagasi magama. Terve rühm on maruvihane. Pohmell ja peavalu ei tee asju paremaks. Kustutavad lambid ja sõimavad leitnanti. Keegi poistest hüüab hetk hiljem:
– Nüüd tuleb too kuradi lihunik!
Aken on lahti ja kõik kostab õue. Leitnant ja „topeltkapral“ astuvad prauh-prauh sisse, vaatavad uurivalt ja valvsalt ringi. Mõru leitnant tähendab meelepaha välja paisanud rühmapoisile:
– Kommentaare pole tarvis! Kas sa oled gümnaasiumi lõpetanud? Tänapäeva nõuded on ilmselt väga madalad!
Eerik tunneb korraga ära esimese kroonupäeva hiiglasliku ja jonnaka näoga kapileitnandi. Kui ülemad on teist korda lahkunud, vähkreb Eerik voodis oma pool tundi, suutmata uuesti uinuda. Kõik sõimavad leitnandihiiglast ja vaterdamine ei taha lõppeda. Jutukas Bergman väidab energiliselt kätega vehkides:
– Ma hammustasin ehmatusest hamba katki. Tükk igal juhul siin. Vaadake ise, kui ei usu!
Kui Eerik hommikul kõigest hoolimata tavalisel ajal ärkab, seisab lapsiku näo, näpunäitajanina, – suu ning – lõuaga kursusekaaslane ülikoolilinnast, kolmanda sõjaväesuve viitsekapral Gösta Wikberg keset nende barakki ja annab ninatargalt nii muuseas mõista:
– On soovitatud vaadata söögisaalis leitnandile väga teraselt otsa.
Ta esineb siin nagu kavalamate vanemate poiste välja saadetud emissar. Nähtavasti Eeriku ülikoolilinna-kaaslaste, alamkapralite oma idee, kolmandat suve aega teenivate tarkade poiste väljamõeldis, kes tegelikult vastavad viiendas rühmas aastates ainsana Eerikule arstiteaduse õpingutes edasijõudmises.
– Poisid, teeme talle ära!
Psühholoogiliselt kuratlikult kaval kättemaks öise kontrolli ja ülesajamise eest. Sellepärast istuvad enam-vähem kõik kuuenda kompanii bravuursed poisid sügavamalt järele mõtlemata korrapidajaohvitseri, äratusleitnandi lava ette söögilaudade taha, vahivad talle vahetpidamata otsa ja söövad justkui hajameelselt ja automaatselt. Mõned arutavad öiseid sündmusi demonstratiivselt valju häälega, närvilist leitnanti meelega provotseerides. Pärast selle laupäeva, teise juuli hommikuse väljaõppe lõppu kamandatakse kompanii ülesrivistus ja kapten kõneleb väga viletsast korrast kuuendas kompaniis.
Kella kümnesel söögiajal istuvad kõik poisid uuesti korrapidaja leitnandi ette, et talle puurivalt otsa vaadata. Seekord tõusevad korraga kõik või õigemini tõuseb enamik, igaüks toob omale näkileiva ja marsivad seda käes püsti hoides leitnandist mööda. Pärast jäävad kolmkümmend kuus meest söögisaali istuma. Teised lahkuvad, nemad aga vahivad endiselt leitnandile otsa nagu lollid vasikad, kuni ta pingul närvid lõpuks üles ütlevad. Ta kamandab vihaselt kärkides kõik need poisid järjekorras oma laua ette ja kirjutab ükshaaval üles söögisaalis viibijate nimed. Hoiatavat ähvardust karjuvana õhku paisates. Ohvitseri läbi- ja väljavaatamine jätkub õhtusöögil, ehkki vähem demonstratiivselt, kuidagi loomulikumalt ja vaiksemalt. Pärast einet kogunevad kuuenda kompanii poisid rügemendi pääsla juurde vahtkonnavahetust vaatama, mida tavaliselt keegi ei tee. Kõik ilmuvad kohale, pilotkad üle kõrvade alla tõmmatud, protestiva vastulausena korrapidajaleitnandi käsule, et vahtkonna tunnimees peab kontrollima kõikide mütse, et kellelgi pole pealt keskelt kokku õmmeldud. Kontrolliv valvur on kohustatud väravavalves kõik kinnitõmmatud pilotkad žiletiteraga lahti lõikama. Kui müts pole kokku õmmeldud või haaknõeltega kokku pandud, siis vajub laiali nagu lameda põhjaga lodi ega ole sugugi ilus. Ükski tüdruk ei taha sellise totakat moodi sõduriga tantsida. Ajateenijad, kes ihkavad linna peal hästi riides välja paista, on arusaadavalt ärritatud. Nad ei võta aga midagi ette, seisavad siin, nagu oleks see igapäevane tava, ja vahivad nagu muuseas muidu igavat vahtkonnavahetust, inetult ekstra laiaks venitatud pilotkad peas. Entusiastlikku militaarset huvi teeseldes ja igaüks taipab kohe, mispärast. Keegi poiss samast kompaniist seab fotoaparaadi üles ning õiendab sellega niikaua, kuni vahtkonna seersant tähele paneb ja käratab:
– Mida te seal teete, kas te ei tea, mis on sõjaväes rangelt keelatud!
Kas paljastab Sollefteå sõjasaladusi? Kas foto abil oleks venelastel kergem peaväravast sisse tungida? Poiss võtab rahulikult aparaadi lahti ja näitab, et pole filmi sees. Pärast vahtkonnavahetust rivistavad kolm alamkapralit kuuenda kompanii üles. Kamandajate hulgas on muuseas Eeriku kursusekaaslane, ümmarguste kaitseväe traatprillide, mütsi alt välja tükkiva heleda lokkis juuksekahlu