Ma armastasin rootslast ehk Solleftea suvi. Enn Nõu
haridusega suvised ajateenijad. Mittemäletajad ei naera, küll aga teised ja asjaosalised.
Ühe paelaga alamkapral hõikab:
– Tervist, juhtivkoosseisu õppurid!
Kõik poisid vastavad kooris:
– Tervist, härra kapral!
Seejärel peavad kapralid sõjaväevaimus „mentaalhügieeni“ tundi. Ühepaelamees küsib asjaliku tooniga:
– Mis me oleme?
Kõik poisid vastavad kooris:
– Õnnelikud!
Edasi:
– Mis me teeme?
– Tunneme end hästi!
– Millal tahame sõjaväest lahkuda?
– Mitte kunagi!
Nagu saatuse iroonia oleks määranud – juhtub nii, et kuuenda kompanii poisid saavad linna peal uuesti kokku sama korrapidajaleitnandiga. Laupäevaõhtusel spordiühingu korraldatud lõbustusmessil Tivolis koguneb hulk tema ümber ja vaatavad jälle talle tühja pilguga läbitungivalt niikaua otsa, kuni ohvitseri närvid taas kord üles ütlevad. Ta pöördub nõudvalt abi paludes üritusel silma peal pidavate politseinike poole:
– Te peate vahele segama! Demonstratsioon tuleb siin lõpetada ja sõdurid rügementi tagasi saata!
Politseinikud kehitavad õlgu. Ei ole nende asi.
– Meie ei saa midagi teha, niikaua kui ajateenijad midagi ei tee, avalikku korda ei riku.
Eerik seda naljaetendust pealt ei vaata ega kuule. Pole üldse Tivolis. Tema jaoks aitab jamast. Liiale minekust ei tule kunagi midagi head välja. Ta sõidab Edsbrosse tantsima, sest mida kaugemal, seda parem ja kindlam. Pealegi huvitavad tüdrukud teda rohkem kui jonnijant, aga pärast kuuleb barakis kelkivaid poisse pealt ja paneb päevikus asjad täpselt kirja. Ikka T3 ja enda ajalugu. Õigemini suvelugu.
Kui ta koos vibaliku, kõrgete turris juuste, rahuliku muigava olemise ja sõbrajutuga Lennart Hatteliusega Edsbrosse kohale jõuab, rändab pilk libisedes üle seina ääres istuvate tüdrukute tiheda rea ja peatub tumedate juustega neiul lihtsa lõikega helesinises ruudulises kleidis. Lennart teab samas täiendada:
– Tantsisin Långseles selle saleda tüdrukuga. Kena plika, algkooli esimeste klasside õpetajanna, värskelt seminari lõpetanud ja üsna jutukas.
Selge pilt! Eerik tantsib esimese tantsu sellel laupäevaõhtul just tema, selle kreeka profiiliga neiuga, kelle nina on veidi kongus ja kes pehmelt libiseb kaasa orkestri kütkestavas, kunagi Aafrikast orjadega Ameerikasse üle veetud ürgses rütmis. Eerik ei ole küll pikema perspektiiviga arvestades rahul tema ninakujuga, aga tutvustab ennast viisakalt, kobavalt kontakti otsides:
– Olen arstiteaduse kolmanda aasta tudeng ja siin kaitseväe esimest ajateenistuse suve mööda saatmas. Olen kursusekaaslastest maha jäänud, kuna varem ei saanud kroonu jaoks nõutud Rootsi kodakondsust. Olen nimelt Eestist pärit. Põgenesime neljakümne neljanda aasta sügisel venelaste eest siia.
Peaaegu ühe hingetõmbega kõik oluline välja öeldud. Nõtkelt Eeriku tantsusammu järgiv tüdruk võtab esimese signaali lahkelt vastu ja selgitab omalt poolt jutu jätkuks:
– Mina olen algkooli esimeste klasside õpetajanna. Lõpetasin just sel aastal seminari ja saan sügisel koha Hallstahammaris.
Ka neiu annab selged koordinaadid. Võib-olla isegi tagamõttega. Eerik viib ta korrektselt saates tagasi seina äärde istuma ja järgmist kavaleri ootama. Keerutab paar tantsu teiste …daleni jõeoru kaunitaridega, kellega jutud ei arene või kes ei räägi ühtegi sõna. Kummardab siis uuesti kooliõpetajanna ees ja nad vatravad ladinaameerika rütmidega tantsides edasi. Jutt voolab iseenesest, ükskõik mis otsast alustades. Eerik jutustab pikalt ja laialt äsja kasarmus öösel kontrolläratuse kamandanud rumalast korrapidajaleitnandist ning kogu kavalate arstiteaduse tudengite kompanii lavastatud teadlikult ohvitseri üksisilmi väljajõllitamise loo. Naerab ise lisaks. Peaks naljakas olema, aga kui palju neiu seda juttu hindab, on teine lugu, ent kaval tüdruk on uudishimulikult huvitatud Eerikust kui parajasti kättesaadavast meesolevusest. Arstiteaduse tudengite seast võib leida tulevikuks hea majandusliku partii. Kolmas tants on aeglane valss, mida Eerik ei oska. Üritab piinlikkuse vältimiseks kobamisi loobuda, aga peab lõpuks otse tunnistama:
– Seda ma kahjuks tõesti ei oska.
– Pole viga, las ma õpetan.
Neljanda tantsu ajal tutvustab Eerik oma isikut täpsemalt:
– Minu nimi on Eerik Neier. Eesti nimed on rootsi kõrvade jaoks võib-olla imelikud.
– Minu nimi on Karina Magnusson. Rootsi nimi. Päris tavaline.
Tüdruk naeratab lahkelt. Edasi. Eerik võtab julguse kokku ja tantsib temaga kaks tantsu järjest. Neiu ära ei ütle. Järgmine kord küsib Eerik ülemeelikult söakalt ja järele mõtlemata:
– Kas sa tahaks minuga jalutama tulla, kinno või tantsima minna?
Karina vastab kõhklemata, kuna tahab seda arstiteaduse üliõpilast ligemalt üle vaadata. Äkki tasub edaspidi elukaaslase kandidaatide ritta varuda? Poisil on head perekonna loomise kaardid tulevikuväljavaateid otsides ja kõditavalt põnev pealegi. Mis sellest, et Karinal peigmees kodukandis. Mängida võib ikka. Isegi tulega. Ta pole ju lõpuks veel abiellunud. Võib isegi vahetada, kui parema leiab.
– Jah, hea meelega!
Jaatav vastus viivitamata, erinevalt sellest, mida Eerik on julgenud loota. Nüüdsest peale tantsib ta enam-vähem ainult Karinaga. Lõpuks siirduvad nad kahekesi einelaudade poole, Karina Eerikul käevangus, hinge tõmbama poisi ettepanekul:
– Kas soovid vurtsu? Head lood võtavad palavaks.
– Muidugi!
– Mul nii palju raha ehk jätkub…
– Sul pole vist nii palju, et mõlemale. Ma maksan hea meelega ise enda eest.
Karina võtab kinnituseks Eerikul käest kinni, kes haarab vastu nagu iseenesest hetkeks kõvemini kui tavaliselt kombeks. Kohevil Karina silmad säravad, kui nad istuvad laua ääres, klaasidest aeglaselt vurtsu limpsides. Tagasi tantsupõrandale jõudes tähendab Eerik usalduslikult veenvalt:
– Mul on väga hea meel, et tulin laupäeva õhtul Edsbrosse tantsima, sest muidu poleks sind kohanud.
Karina vastab sujuvalt, teda avameelselt järgides:
– Mul samuti.
„Twilight time“, „Videviku aeg“. Viimane tants.
Nad sõidavad koos bussiga tagasi Sollefteåsse. Karina palub:
– Saada mind linnast tagasi mäest üles! Mul seal jalgratas varuks. Ööbin sealsamas oma sugulaste pool.
Võib-olla hea ettekääne kahekesi teekonda jätkata? Võib-olla tõesti ei taha üksinda minna? Eerik võtab kuidagi iseenesest Karinal õlgade ümbert kinni, kes ümiseb laulda nagu nurru lööv kass. Kuidagi mõnulevalt. Mäel ei taha lõpetada:
– Sõiduta mind jalgrattaga edasi!
Ettevaatlik Eerik kohkub. Ta ei saaks sellega hakkama, isegi kui tahaks. Tüdruk on ju liiga raske ja kuidas siis tasakaaluga…?
– Ma ei julge. Pole kunagi täiskasvanut niimoodi sõidutanud.
Karina on päris pettunud, sest pakiraamil istudes oleks saanud Eerikul kõvasti ümbert kinni hoida täiesti viisakal ettekäändel, ilma et kumbki punastaks. Nagu süütult poissi kallistada. Proovida, kuidas oleks, kui natuke suriseks… Seletuseks ja vabanduseks väidab:
– Ma olen väga väsinud.
Karina haarab pikema jututa nagu tuge otsides Eerikul vasaku käe alt kinni, kes saadab teda paremaga ratast lükates sugulaste aiaväravani. Karina lisab lahkumisel kutsuvat kätt välja sirutades:
– Näeme ehk kolmapäeval Pionjärholmenil, Pioneerisaarel. Siis tantsime jälle.