Me veel näeme. Helen Eelrand
Lanzarotele oli üks toredamaid. Ma tohtisin päevituskreemiga sisse määritult terve päeva ookeanikaldal merekarpidega mängida ja mulle osteti rannapoest roosa täispuhutav kilpkonn, mis pidi mind vee peal hoidma. Ema ja isa jõid heatujuliselt suurtest plasttopsidest sangria’t, norisid teineteise kallal sõbralikult ja kallistasid aeg-ajalt, samal ajal kui Keit ja Kent mööda poetänavaid tilpnesid ning neile antud taskuraha laiaks lõid. (Kent on selles asjas alati oluliselt kiirem ja mõtlematum olnud kui meie mõistlik ja säästlik õde.) Me olime õnnelik perekond, igal juhul.
Ja ma ei usu, et teiste minu klassi laste vanemad omavahel või oma lastega ei tülitseks. Tegelikult on peaaegu pooltel vist üldse ainult emad, näiteks Karmenil, vähemalt ei ole ma tema isa kunagi näinud.
Lanzarotel tagasi olla on mul seega ainult hea meel, aga mõtte juures, et olime õnnelik perekond, tekitab imeliku tunde sõna „olime”. Mõistan ühtäkki, et ema ja isa polegi minuga siin, ehkki esialgu ei tekita see hirmu. Ma olen nendeta väikesest peale hakkama saanud, juba pooleteisesena hakkasin paaril korral nädalas sõimes käima.
Hüppan püsti, tunnetades, kui naljakalt kerge on mu keha, ja joonistan märja liiva sisse varbaga oma nimetähed: L. H. Seejärel, võtnud paar salsalikku kiirpööret – kahju, et ema ei näe, ta oleks uhke ja nimetaks mind nagu sellistel puhkudel ikka mini-me’ks –, satun ootamatult vastamisi bambustaraga. See on tohutu pikk, ulatudes välja ookeani nii kaugele, kui mu silm küünib. Sellest mööda ma ei pääse ning läbi ka ei näe, aga saan aru, et seal on keegi. Selle taga. Ma ei ole siin rannal üldsegi üksi. Neid võib olla väga palju, tajun, kuidas nad mind uudishimulikult tunnistavad. Kas nemad siis näevad mind? Nii pole aus! Muutun veidi valvsaks, olles samas kindel, et halba mulle siin keegi ei soovi. Pigem tundub, nagu oleks suur lärmakas külapidu ootamatu siseneja pärast seisma jäänud ja kari lapsi seisaks nohisedes, ninad vastu tara. Jah, mulle tundub, et selle aia taga ongi lapsed!
„Mis juhtus?” kuulen viimaks häält, mis on nii naljakas, et turtsatan. See hääl kuuluks justkui lapsele, olles õrn ja kõrge, samas saan nägematagi aru, et kõnelejaks on vana mees. Peaaegu kiilas, aga see-eest tiheda musta habemega. Ma ei tea, kes ta on, aga ometi olen kindel, et tunnen teda.
„Mis juhtus?” küsib ta uuesti, arvates ilmselt, et ma ei kuulnud.
Mul pole aimugi, mis juhtus. Kust võiksin ma seda seitsmeaastasena teada? Karmen viskas mulle kuldse mao … ja siis kohe pärast seda olin ma Viini lõbustuspargi karussellil ja nüüd siis siin.
Kehitan õlgu. Keeruline oleks midagi sellist seletama hakata, vaevalt et keegi usukski. Nad peaksid mind lolliks titeks nagu Keit, kui olen talle jutustanud, et öösel istus mu voodipeatsis pikkade kätega mehike ja ma ei saanud seepärast magada.
„Sa ei peaks ju siin olema?” uurib habemik edasi.
„Miks ma ei peaks?” kostan ülbelt, just niisamuti nagu Keidile vastu vaieldes. Temalt ma selle tooni õigupoolest omandanud olengi.
„Pole sinu aeg. Sul on veel tegemata asju. Kas sa ei unustanud midagi?”
Püüan meelde tuletada, aga peale Karmeni käevõrude ei meenu midagi. Need ma tõepoolest unustasin, aga ehk ta ema ei saa teada ja ma võin need ka homme tagasi viia? Karmeni ema on alati sellise kurja moega …
„Lepitus,” lausub lapsehäälega habemik. „Sellega pole veel kõik. Sa pead nüüd otsast peale alustama.”
Ta ajab mind üha enam segadusse. Ma ei ole enda meelest kellegagi riius ning olen pärast tülisid alati kasvõi vihast ja kangekaelsusest värisedes oma kohustusliku „palun vabandust!” ära öelnud, sest nii on kästud.
„Palun vabandust!” ütlen ma nüüdki igaks juhuks, lootuses, et tavapärane repliik arusaamatused ära klaarib ning mind ehk seepeale edasi lubatakse. Sinna, kus teistel nii lõbus tundub olevat, ehkki ma ei kujuta ette, kuidas sinna pääseb.
„Ta ei mäleta,” kuulen lausutavat. Seal on tõepoolest üks teine laps, kes lisab: „Ta on seitsmeaastane.”
„Ma tean, et ta ei mäleta, ta ei saagi mäletada,” ütleb habemik, „aga ikkagi. See pole tema koht.”
Kuidas nii, et pole minu koht? Aiatagune on lapsi täis! Kas nemad ei unusta siis kunagi midagi?
Äkki sajab mu jalge ette nailonvõrk merekarpidega. Karbid on läikivad ja pruuni-sinisetriibulised nagu need, millega varemgi mänginud olen, ainult et väiksemad. Need meeldivad mulle, kuid kartes uut keelamist, ei julge ma neid kohe kätte võtta.
Kummardun ja puudutan üht sinitriibulist vargsi sõrmeotsaga, see on jahe ja niiske.
„Need on sulle,” mühatab vanamees kärsitult, justkui peaks mind veidi rumalaks. Kas see on siin mingi teine kool, kus lapsed õpivad minust kiiremini? See mõte ei meeldi mulle sugugi. Ma võin olla jonnakas ja paha, kuid päris kindlasti mitte rumal.
„Milleks need on?” küsin otsustavalt. Õpetaja on alati öelnud, et kui millestki aru ei saa, tuleb küsida.
„Vastused,” kostab habemik. Tema segased ühesõnalised selgitused hakkavad mulle üha enam närvidele käima. Mis vastused? Mis lepitus?
Taibates, et ma tõepoolest ei mõista, lisab ta otsekui vastu tahtmist:
„Viska neid. Sa saad kõik teada. Kuna sa Madleeni tütar oled, siis taipad sa asju kähku, usun ma.”
Kust ta mu ema tunneb? Lugu muutub järjest keerulisemaks. Kas mu vanemad on toonud mind hoida kellelegi, kellele lapsed ei meeldi? Kellel on alati tähtsamatki teha kui lastega jännata? Olen märganud, et selliseid inimesi on täiskasvanute hulgas palju. Supermarketites, restoranides ja kontsertidel. Ka mõned meie kooli õpetajad, ehkki mitte õnneks minu oma. Olen hakanud niisugustest inimestest pahanduste vältimiseks eemale hoidma – iial ei tea, milles sa võid süüdi osutuda.
Lastele tuleb asjad ära seletada, me ei pea kõike iseenesest teadma. Olen seda just solvunult teatamas, kui kuulen habemiku kõrval seisvat last (ilusat, õrnade näojoonte ja pehmete blondide juustega poissi otsekui printsi, tean seda teda nägematagi) sosistamas:
„Viska! Viska üks karp! Küsi, mida sa teada tahad!”
Otsustan, et targem on teha, nagu nad ütlevad. Rebin nailonvõrku suurema pingutuseta augu ning kaalun hetkeks, millist karbikest võtta.
„Vahet pole!” juhendab leebe häälega poiss.
Ma ei soovi end enam rumalamana näidata, õngitsen võrgust esimese ettejuhtuva karbi ja saadan selle teeseldud enesekindlusega ookeani poole teele. Isa on mind õpetanud kividega ka lutsu viskama, aga see nõks pole mul veel käes, nii et ma ei hakka parem üritama. Pealegi on poisid igasugustes viskamisasjades kahjuks alati palju osavamad.
Kui merekarp veepinda puutub, lööb see virvendama ja õhku kerkivad mõned pritsmed. Päike on nii ere, et pean silmi kissitama, et näha kuidas tema valgus koos pritsmetega pisikese vikerkaare moodustab … ja siis korraga … ahhetan üllatusest ja vaimustusest. Vikerkaarest moodustub pilt! Toosama kiilakas vanamees, kes on siiski palju noorem, kui arvasin, käest kinni väikese tüdrukuga, keda ma oleksin justkui varem näinud. Ta on mina – ja ei ole kah, sest kannab lühikest vanamoodsat helekollasest froteest rannakostüümi, millist minul kindlasti pole (ja kui oleks, ei paneks ma seda iialgi selga). Pikakoivalise tüdruku juuksed on lühemad ja tumedamad kui minul ning tukk klambriga viltu küljele kinnitatud.
See on minu ema.
„Tegelikult hoidsin ma tal üsna harva käest kinni,” lausub vanamees teiselt poolt aeda mõtlikult ja kurvalt.
„Taavet …?” veeretan suus kahtlevalt nime, mis mulle järsku pähe tuleb.
„David tegelikult,” nõustub ta. „Aga Marianne muidugi kutsus mind Taavetiks ja nõudis, et teised samamoodi teeksid.”
Vanamees on nukker, kuid paistab samas omamoodi kergendust tundvat, et ma asjale jälile saanud olen.
Taavet on mu vanaisa. Marianne mees. Vana-Juut, nagu ema tema kohta ütleb, ehkki ei maini teda just sageli. Tean vaid, et Vana-Juut suri juba ammu enne minu sündi.
„Sa