Me veel näeme. Helen Eelrand
teatab toonil, nagu poleks midagi juhtunud:
„Rainer, kuule? Egert siin. Ma täna enam tööle ei jõua, mul tuli üks asi vahele …”
Madleen vahib teda uskmatult. Üks asi? Siis taipab ta, et ka temal tuleb kuhugi helistada. Teatada, mis on juhtunud. Kellele? Kellesse see peaks puutuma? Kelle ehmatust või kaastunnet on tal praegu tegelikult vaja, et omakorda rahustaja rolli sattuda? Sellesse tubli trööstija rolli, kuhu inimesed teda tavaliselt ikka asetavad? „Oh-pole-midagi-lapse-asi-küll-ta-saab-terveks!” Kes suudaks mõista?
Pooleteise tunni pärast koguneb tantsusaali ukse taha uus sädistav parv keskealisi flamenkohulle tädisid, lilled juustes. Ja õhtupoole teine grupp: lapsed, umbes Laureni vanused.
Niisiis tuleb tal helistada Retile, tantsustuudio kaasomanikule, sõbrannale. Öelda, et ta täna ei tule. Täna küll mitte. Ta läheb … kuhu? Kuhu on tal tegelikult minna? Kuhu minekul oleks täna mingigi mõte?
Madleen sobrab uuesti kotis, et telefoni leida. Retile peab ütlema. Reti on talle nagu vanem õde. Laurenile nagu tädi. Ta vormib mõttes sõnu, kuidas juhtunust teada anda. Just siis keerab Egert justkui milleski otsusele jõudnult süütelukus võtit. Madleen kardab teda, oma parimat sõpra, oma lähimat kaaslast – niivõrd endasse sulgunud on mehe näoilme. Samas on Egertil alati ja igast olukorrast väljapääs, ju ta teab nüüdki, mida teha, kui …
„Kuhu me sõidame?” teeb Madleen viimaks suu lahti.
„Politseisse. Ma tahan teada, kes see värdjas oli.”
***
Mõistan, et olen hakkama saanud elu suurima pahandusega. Aga samas mõistan ka, et erinevalt tavalisest ei pea keegi mind selles süüdlaseks. Mu ema neab iseennast. Mu isa kavatseb tõsimeeli ja takistamatult hävitada selle, kes mu alla ajas. Ja keegi ei ole proovinud mind isegi mõttes sakutada: „Lauren, segane oled või, kuhu sa tormasid?!”
Ma olen purustanud oma ema ja isa südamed. Ja vanaema-vanaisa, Marianne, Keidi ja Kenti omad ning ilmselt mõned veel. Ent rohkemgi kohutab mind ootamatu ja selge äratundmine, et oma õnnetusega võin ma purustada ka oma perekonna.
„Arvad?” küsib Taavet. „Võibolla oli sinu siiatulekul hoopis vastupidine mõte?”
Nagu ikka, ei saa ma temast aru.
„Lepitus?” sõnab ta uuesti prooviks.
Mul ei ole kedagi lepitada. Ehkki ma pole varem selle üle pikemalt juurelnud, tean nüüd, iseäranis neist eemal olles, et mu ema ja isa armastavad teineteist väga. Enamgi veel, nad on parimad sõbrad, ümbritsevate jaoks kadestamisväärsed partnerid, lahutamatu tandem.
„Kas ma ei peaks neile ütlema, kus ma olen?” uurin Taavetilt.
„Nad teavad, kus sa oled: haiglas.”
See on tõsi. Olen neid juba mitu päeva näinud oma liikumatu, hingamisaparaadi ja mitme vooliku külge ühendatud keha ümber istumas: vaikselt, kahvatute nägudega, värisevad käed süles.
„Jah, aga … ma olen ju siin. Kas ma seda neile öelda ei saa?”
Mul on meeles, milline pahandus tuli kord sellestki, kui ma kellelegi ütlemata koos naabriplika Sofiaga bussipeatuses asuvasse poodi läksin. Kusjuures see pole kodust üldse kaugel!
„Kas sa saad aru, et niimoodi ei tehta! Sa pead alati ütlema, kus sa oled! Alati! Sa oled väike!”
See oli üks väheseid kordi, kui ema minu peale häält tõstis. Tavaliselt õiendas ta niisama moepärast, isegi asja tähtsuses õieti veendunud olemata.
Taavet jääb mulle vastuse võlgu. Võibolla seepärast, et tema arusaamist mööda pole ma üldse väike.
Mulle tegelikult meeldib siin ookeani ääres. Naljakal kombel möödub aeg siin mitte midagi tehes ja Taavetiga vesteldes täiesti märkamatult. Või õigem oleks öelda: aega polegi. Aeg kuulub mujale. See liigub haiglapalatis ja koolis ja kodus, aga siin kaotab ta igasuguse mõtte. Päike särab taevas sama vääramatult kui minu siiasattumise päeval. Õhus on jasmiinide lõhna ja sedagi ei saa miski muuta. See kõik on tänu tekitavalt turvaline.
Kuid ma ei taha, et emme-issi täiesti asjatult muretseksid.
„Kas ma nendega rääkida ei saa?” küsin uuesti.
„Ma ei tea,” kostab Taavet napilt. „See sõltub.”
Olen mitmel korral õige lähedal olnud tema peale ägestumisele. Ta jätab kõik vastused poolikuks, põhjendades seda sellega, et ma pean ise mõtlema.
Seekord jätkab ta vastu mu ootusi:
„Sa saad rääkida, kui nad sind kuulavad. Nad peavad seda ise tahtma. Ise küsima. Muidu nad ei kuule.”
Tänan väga! Igaühele on näha, et nad on murest hulluks minemas, ja Vana-Juut pobiseb siin midagi tahtmisest! Pean hetke aru, kuidas rumalale vanamehele kõige mõjuvamalt vastu vaielda, ning siis meenuvad mulle kõik need korrad.
„Mul ei ole praegu aega, saad aru!”
„Pärastpoole!”
„Tegele natuke oma asjadega!”
„Miks sa nii tüütu oled?!”
Vägagi tihti on juhtunud, et nad pole mind kuulda tahtnud. Või viitsinud. Vana-Juudil on õigus. Olen pidanud oma emale solvumishoos ütlema: „Sa armastad seda Salvadori palju rohkem kui mind!”, kui ta arvutiekraanilt sajandat korda lummatult oma flamenkotantsija kontserti vaatab.
„Mis on tähtsam: kas mina või su arvutimängud?” olen rünnanud isa, kui ta mulle tähelepanu ei pööra.
Taavet ohkab.
„Ma arvan, et isaga on sul rohkem võimalusi. Ta on avatum.”
Vana-Juudi järjekordne ümbernurgajutt tekitab nagu ikka rohkem küsimusi kui vastuseid.
Minu ema, tema tütar ei väsi iial uusi tutvusi loomast, seiklemast, sõpradega suhtlemast, neid lohutamast, internetis lobisemast, reisimas ja baarides käimast. Ta töötaks justkui mingi seiskumatu mootoriga. Isa on teinekord temast seetõttu lausa väsinud. „Sul pole muud kui baila-baila,” ütleb ta, ehkki mitte pahaselt. Bailar tähendab hispaania keeles tantsimist. Mu ema on flamenkoõpetaja, aga ta tantsib kirglikult ja väsimatult ka igal pool mujal.
„Selles asi ongi,” nendib Taavet. „Madleen tegeleb kõige muuga, aga iseennast ta küll ei kuula. Eriti veel praegu.”
Kõige ärritavam Vana-Juudi mõistujuttude juures on see, et kui suudan nende tuumale pihta saada, osutuvad need kahetsusväärselt õigeks. Istun siin ookeani kaldal, sõrmitsen merekarbikesi võrgus ja tajun oma ema tormlevat hinge, tema hirmu, rahutust, süüd ja abitust. Nagu ootamatult tuppa eksinud lind peksleb ta arutult vastu aknaklaasi, taipamata, et sedakaudu väljapääsu ei ole ega ka tule.
„Madleenile on see väga raske.”
Kas Vana-Juut valib esimest korda meie tutvuse jooksul poole? Olen seni alati tema objektiivsust imetlenud.
„Madleen on ilmselt varemgi lapsi kaotanud. Lapsest ilmajäämine on sellepärast kõige rängem, mida ta omale ette kujutada oskab. Ainult mitte seda! Ta on seda alateadlikult kogu aeg kartnud ja selle kaudu seda õnnetust omale ligi tõmmanudki.”
Mida ta silmas peab? Sündimata lapsi?
Mu emal on väga noorena saadud Keit ja Kent, kuueteistaastased kaksikud, kelle isa on Mario. Mariot olen mina ainult paaril korral näinud. Mario on samuti üks neist teemadest, millel ema eriti peatuda ei taha. „Ma lihtsalt ei kujuta ette, kuidas ma ÜLDSE sain temaga elada,” pööritab ta teinekord silmi. Kent ei tohi seda kuulda, Keit aga võib, sest tema keeldub oma pärisisaga suhtlemast.
Minu ja kaksikute vanusevahe on pea kümme aastat. Võib ju olla, et vahepeale mahtus veel … keegi? Keegi, kellest mulle kunagi räägitud pole?
„Madleen ei tea seda ise. Tähendab, ta muidugi teab,” parandab Vana-Juut kohe oma eksimuse, „aga ta ei mäleta. See juhtus eelmistel kordadel, kui ta seal käis. Ilmselt