Me veel näeme. Helen Eelrand
kohendama ning läheb siis relvakapi juurde, et püstol välja võtta ja ära puhastada. Ta on laskespordiga aastaid tegelenud, saanud võistlustelt auhindu ja teab, et ta käsi ei väärata.
See ei loe, et poiss on seitseteist. Lauren on alles seitse. Tal peaks suurem osa eluaastaid veel ees olema. See, mida ta teha kavatseb, on niisiis täiesti õiglane.
Egert asetab relva lauale. Idee on lihtne: poiss pildi järgi üles leida (üsna kindlasti on sellisel mõne sotsiaalvõrgustiku konto), ta kusagil koduteel tabada ja lihtsalt lasta. Mis edasi, selle jätab ta juba saatuse hooleks. Sellesama saatuse, kes ühel tavalisel aprillipäeval lasi tema seitsmeaastasel tütrel otse kooliväravas purjus rullnoka auto ette jääda.
Istunud laua taha relva puhastama, tajub Egert äkki parema silma tagant algavat valuhoogu. Esimesi märke juhtuma hakkavast – värelevat pilti ja vikerkaarevärve silme ees, nõrkust käes – on ta päeva jooksul ignoreerinud. Ei saa, lihtsalt ei saa olla nii halba õnne, et migreenihoog tabab teda kõige otsustavamal hetkel!
Migreenid on Egertil olnud teismeeast saadik. Mitte küll tihti, aga pärast suuremaid pidusid või muul põhjusel magamata öid. Magamine on viimasel ajal aga keeruliseks osutunud.
Migreen on vääramatu jõud. Tuleb täpselt siis, kui ise tahab. Egert trummeldab lohutult sõrmedega vastu meelekohta, kuid see ei aita, pole kunagi aidanud.
„Persse küll,” lausub ta omaette, asetab relva tagasi lauale ja koperdab sahtlist rohtu otsima. Veel enne, kui ta tableti krõbisevast pakist lahti harutada suudab, tabab teda vastupandamatu iiveldushoog, mis ta kiiremas korras vannituppa sunnib. Vilunud migreenipõdejana topib ta sõrmed kurku ja oksendab potti. Siis ruttu tablett suhu, kardinad alla ja magamistuppa pikali.
„Jimmy! Jimmy!” hõigub ta abitult ja õõnsal häälel.
Must dogi, erutatud ootamatust tähelepanust, sörgib küünte krabinal üle laudpõranda ning hüppab peremehele kaissu. Kuni perenaist kodus pole, on selline reeglite rikkumine lubatud.
Üha hoogu koguva peavalu käes oiates surub Egert suure musta looma enda vastu, et veidigi sooja saada. Nüüd aitab ainult sügav, unenägudeta surmauni, millesse ta meeleheitlikult kukkuda püüab.
Korraga on ta ookeani ääres. Soolakas õhk seguneb jasmiinilõhnaga ning päike paistab nii eredalt, et ta peab käe kaitseks silmade kohale tõstma.
„Issi!”
Helepunases trikoos Lauren viipab eemalt ja jookseb talle vastu, viskudes isale hooga sülle, nagu tal ikka kombeks on olnud. Egert hoiab meeleheitlikult nuuksatust tagasi, kui tütre väikest päikesesooja keha enda vastu surub. Kui palju on ta niisugustel puhkudel last kohmakalt pealaele patsutades pomisenud: „No mis siis nüüd? Olgu-olgu, aitab!” Ja kui meeleheitlikult on ta viimased üheksa päeva just seda väikest sooja lapsekeha taga igatsenud!
Nad ei vaheta Laureniga sõnagi, kallistus on tugev, lõpmatu ja lahutamatu. Mitte keegi ei saa Laurenit temalt võtta, seda teab ta nüüd täiesti kindlalt. Endale omasel kavalal ja ulakal ilmel, mis tugevasti meenutab Madleeni oma, kui too heas tujus on, ulatab laps Egertile merekarbi, kuid ei räägi ikka veel midagi. Egert vaatab talle ootavalt otsa ning Lauren noogutab.
„Näe, nii,” tahab Egert öelda, kuid sõnad ei allu talle. Osava käeliigutusega saadab ta merekarbi vee suunas, kus see mitu korda pinnal hüpeldes pritsmetest ja päikesest vikerkaare moodustab. Lauren noogutab veel kord rahulolevalt, justkui teades, mis edasi saab.
Vikerkaare asemel kükitab veepinnal poiss. Õigem oleks öelda noormees. Tagumikku paljastavad kitsad teksad, liiga suur kapuutsiga pusa, laubale langev hele rasvasevõitu tukk, edevad ketsid ja teismelisele tüüpiline trotsiv pilk.
Temasuguseid on Tallinna tänavapildis palju. Egert jätab hoolega meelde tema näo: õhetav ja heast tervisest kõnelev jume, heledad silmad veel heledamate ripsmete varjus. Poiss pöördub, et grillrestilt kahvliga liha võtta ning ulatada see väiksemale, umbes Laureni-vanusele kutile, kes juba ootab, taldrik õieli. Noormees kostitab väiksemat lisaks lihakäntsakale ka heatujulise müksuga vastu õlga. Järgmises kaadris triumfeerib liiga pikaks veninud keha ja õhetavate põskedega maikasärgis kutt juba korvpalli pea kohale tõstes keset meeskonda, medal kaelas.
Egert saab pilgu pildilt alles siis, kui tunneb tütre käsi uuesti tal selja tagant vöö ümbert kinni võtvat. Ta pöörab ümber, surub Laureni enda vastu ega nõustu teda enam iial lahti laskma.
Kui Egert silmad avab, on hämar. See võib muidugi olla tingitud ka allalastud kardinatest. Jimmy suur soe keha tema vastas magab norinal edasi ega lase ennast millestki häirida. Siis taipab Egert, mis ta äratanud on: sammud esikus ning pudelikolin. Ta ajab end istukile ning vaeb, kas peavalu on kadunud. Tundub olevat.
„Maha!” sosistab ta Jimmyle ning läheb elutuppa.
Madleen seisab keset tuba, mantel seljas, kilekott käest maha vajunud, ning põrnitseb laual lebavat püstolit. Seejärel rändab ta pilk küsivalt mehele. Viimase üheksa päeva jooksul on ta öelnud ainult paar lauset, needki täiesti igapäevased.
„Ma puhastasin seda.”
Egert tunneb end nagu vahele jäänud koolipoiss ning haigutab, et võimalikult argine välja näha. „Mõtlesin pärastpoole metsa märki laskma minna, aga uni tuli peale.”
Ta tahab, et see kõlaks tavaliselt, ja samas ei taha ka, sest Madleeni uskmatu pilk tema näol näib ükshaaval üle kordavat: „Puhastasin? Märki laskma? Uni tuli peale?”
Just sedasama nägu on ta naine viimasel ajal pidevalt. Ta ei suuda mõista, kuidas võib Egert tegeleda tavapäraste asjadega, nagu poleks midagi juhtunud.
Eriti puudutab see magamist. Egerti uni on olnud pinnapealne, kuid vähemalt on see olemas. Madleeni enda kõrval tunnetab ta edasi-tagasi rähklevat, külge vahetavat, patja kaissu rabavat, paaril korral ka tema külge klammerduvat.
Madleen ei maga ning süüdistab ilmselgelt meest, et too seda teeb. Kaks õhtut järjest on ta nüüd koju tulnud veinipudeliga, limpsinud selle tühjal pilgul televiisorit vaadates tilgatumaks, end lahti riietanud, kohusetundlikult pesnud, voodisse heitnud ja unne vajunud. Vastu hommikut on rapsimine aga otsast alanud.
Pudelikolin äratas Egerti praegugi.
„Ma ei saa muidu magada,” ründab Madleen esimesena, kui mehe pilk kilekotti riivab. „Teen süüa midagi?”
„Tee. Ise tead. Ma ei taha praegu.”
Egert viib relva kappi tagasi ja võtab laua taga istet. Ta ei taha Madleenile migreenihoost midagi rääkida – nõme naistehaigus! Madleen on küll paratamatult kursis, et sellised hood meest teinekord tabavad, aga hetkel ei taha Egert teda veelgi rohkem muretsema panna. Madleen on nii sügavalt kaevunud mõõtmatusse valusse iseenda sees, et teiste tähelepanemiseks ei jätku tal ressursse. Piisavalt tobe on juba seegi, et vahepeal on Keit koju jõudnud ning kahtlemata samuti laual lebanud relva märganud.
Keidi ilme ei väljenda küll suuremat üllatust, kui ta pea korraks oma toa uksest välja pistab ja käratab:
„Süüa saab või?”
Tema punastest silmadest teab Egert, et oma tuppa varjununa Keit ilmselt nutab, aga enda territooriumilt väljudes matab tüdruk oma hirmu ja valu pigem millessegi, mis meenutab pahurat agressiivsust. See on ohumärk. Egert on teda üle kümne aasta kasvatanud ja tunneb seetõttu Keidi siirast loomust, mis on tal alati lubanud nutta aega ja kohta valimata.
Karl-Henri Krusten.
Registreerides vilksamisi, et pliidi taga askeldav Madleen tema tegemistele tähelepanu ei pööra, jätkab Egert sealt, kus enne pooleli jäi: Google’i otsimootorist. Ei kulu rohkem kui paar sekundit, kui ta nimele vastava Facebooki konto leiab.
Inimese kohta, kes on üritanud politsei eest kuritegu varjata, paistab tegu olevat naiivse tüübiga. Oma andmetega on ta õige lahkelt ja avalikult ümber käinud. „Suhtes kasutajaga Kaisa Kiik” ja kõik muu eakohane info.
Korraga jätab Egerti süda mitu lööki vahele. Esimene foto virtuaalses albumis näitab heledajuukselist kõhetut tüüpi keset meeskonda korvpalli