Mitte päris surnud. Peter James

      Tänuavaldused

      Minu Roy Grace’i romaanisarja keskmes on Sussexi politsei maailm ning ma võlgnen tänu paljudele ametnikele ja tehnilistele töötajatele, kes mind alati rõõmuga vastu võtavad ja innukalt aitavad. Nimekirja tipus on selleks väga lahkelt loa andnud prefekt Joe Edwards. Täiesti asendamatu on mu hea elutark sõber erukomissar Dave Gaylor, kes on mulle Sussexi politseis hulk aastaid mentoriks olnud ja kes on Roy Grace’i tegelaskuju prototüüp. Tema on mu tähtsaim infoallikas ja loominguliste ideede varasalv, kes on mind pühaku kannatlikkusega käesoleva romaani, nagu ka eelmiste juures tublisti abistanud. Temata oleks see raamat hoopis kehvem tulnud.

      Mainimist väärivad veel mõned nimed, ja palun vabandust, kui olen kedagi ära unustanud. Komissar Kevin Moore suhtus minusse suure poolehoiuga. Arvutikuritegude üksuse uurija Ray Packham ja tema naine Jen olid võluvalt abivalmis ja pakkusid leidlikku nõu. Brightoni allilma praegust seisu – ja selle ohjeldamist – on mul paljuski aidanud mõista eriüksuse konstaabel Paul Grzegorzek. Samamoodi seersant Julian Clapp, kes tõi mulle vahistamisprotsessi demonstreerides rohkem kui korra judinad ihule, ja inspektor Mark Powles Sussexi politseijõudude isikutuvastusüksusest.

      Ma tänan inspektor Roy Appsi, inspektor Paul Furnelli, konstaabel Matt Websterit, inspektor Andy Parri, seersant Mark Bakerit, komissar Peter Colli; arvutikuritegude üksuse juhti seersant Phil Taylorit ja varem arvutikuritegude üksuses, nüüd aga riskianalüüsirühmas töötavat John Shaw’d; Julie Page’i üleriigilisest politsei andmebaasist; seersant Keith Halletit Sussexi politsei infovahetusüksusest; kriminalistikaosakonna juhti Brian Cooki; inspektor William Warnerit; vanemkriminalist Stuart Leonardit; vanemanalüütik Suzy Straughanit; seersant Jason Tingleyt; tugiisikuid nooremuurija Amanda Stroudi ja seersant Louise Pye’d; ning iseäranis politsei peakorteri kriminaaljuurdluste osakonna vanemkorrapidajat Tony Case’i, kes pühendas mulle heldekäeliselt aega ja osutas entusiastlikku abi.

      Lisaks võlgnen südamliku tänu oma võrratutele abilistele Münchenist: vanemkomissar Walter Dufterile, Ludwig Waldingerile ja Detlef Pucheltile ehk Tedile Baieri kriminaalpolitseist, jaoskonnaülem Franz-Joseph Wilflingile Müncheni keskpolitseijaoskonnast; Andyle ja Sabinele Müncheni krimifestivali meeskonnast; Anette Lippertile, kes selgitas mulle Müncheni geograafiat; ja muidugi suurimale elavale saksa näitlejale Hans Jürgen Stockerile, kes kannatust kaotamata sõidutas mind vähemalt kümme korda mööda Müncheni vaatamisväärsusi, kui ma stseenidele tegevuspaika otsisin.

      Mind on palju aidanud Essexi koroner doktor Peter Dean, patoloogiakonsultant doktor Nigel Kirkham, riiklik patoloog doktor Vesna Djurovic ja doktor Robert Dorion, kes juhatab hambaekspertiisi Montrealis kriminalistikateaduste ja kohtumeditsiini laboris ning on kirjutanud põhjapaneva käsitluse „Hammustusjälg kui tõendusmaterjal”. Tohutu tänu võlgnen oma vahvatele sõpradele Brightoni ja Hove’i morgist: Elsie Sweetmanile, Victor Sindenile ja Sean Didcottile, kes on olnud minuga lõpmata kannatlikud, ülimalt lahked ja hoolitsevad.

      Aitäh teilegi Brian Ellis, doktor Andrew Davey, doktor Jonathan Pash, patoloogiatehnik Tom Farrer ja Robert Frankis – üks väheseid inimesi, kes tunneb autosid minust paremini. Aitäh Peter Baileyle entsüklopeediliste teadmiste eest Brightoni tänapäeva ja ajaloo, samuti raudteevõrgustiku kohta. Erilise tänu võlgnen ma lapsendamisnõustajale Chrissie Franklinile, kes on mind selle keerulise teemaga igakülgselt, tarmukalt ja väsimatult abistanud.

      Alaline tänu Chris Webbile, kes hoiab mu arvuti töökorras ja vaatab, et failid kaotsi ei läheks, ning sügav kummardus mu eraviisilistele toimetajatele Imogen Lloyd-Webberile, Anna-Lisa Lindebladile ja Sue Ansellile, kes loevad käsikirja eri etappides ja annavad väärtuslikke soovitusi. Tänu ka Midase reklaamiagentuuri usinatele töötajatele Tony Mullikenile, Margot Vealile ja Amelia Rowlandile.

      Ma tänan õnne, et mind esindavad oivaline kirjastusagent Carole Blake – kellel ma aitan auga välja teenida neid mustmiljoneid disainerkingade paare – ja filmiagent Julian Friedmann. Ma pean väga suureks auks, et mu raamatuid avaldab Macmillan. Eraldi tahan esile tõsta järgmisi inimesi: Richard Charkin, David North, Geoff Duffield, Anna Stockbridge, Vivienne Nelson, Marie Slocombe, Michelle Taylor, Caitriona Row, Claire Byrne, Ali Muirden, Richard Evans, Chloe Brighton, Liz Cowen, minu keeletoimetaja Lesley Levene ja kõige tähtsamana lõpuks Stef Bierworth – sinust toredamat pole! Mandri-Euroopas võlgnen taas suure Danke! oma Saksa kirjastusele Scherz nende uskumatu huvi eest. Eeskätt teile Peter Lohman, Julia Schade, Andrea Engen, Cordelia Borchardt, Bruno Back, Indra Heinz ja vapustav Andrea Diederichs, suurim elav saksakeelne toimetaja.

      Nagu ikka tänan oma ustavaid hurdakoeri Bertiet, Sootyt ja Phoebet, kes tuletavad mulle meelde, et elu ei seisne vaid kirjutuslaua taga istumises.

      Eelviimane, kuid suurim tänu kuulub mu kallile Helenile, kes uskus, et ma saan hakkama, ega lubanud mul allaandmisele mõeldagi.

      Viimane, väga eriline tänu kuulub taas kord teile, minu raamatute lugejad. Aitäh kirjade ja lahke julgustuse eest! See on mulle äärmiselt oluline.

      1

      Pimeduse saabumine võttis tükk aega, kuid oli ootamist väärt. Pealegi ei olnud tal ajamuret. Ta oli taibanud, et aeg on üks selliseid asju, mida jagub küllaga neil, kelle elus on vähe muud. Tema oli ajarikkur. Lausa ajamiljardär.

      Veidi enne keskööd pööras naine, keda ta jälitas, mitmerealiselt maanteelt maha ja sõitis BP bensiinijaama platsi üksildasse helendusse. Tema peatas varastatud kaubiku valgustamata juurdepääsuteel, pilk kiindunud naise auto pidurituledele. Vaatlemisel tundusid need eredamaks muutuvat. Hõõgusid punaselt, tähistades hädaohtu, head õnne, seksi! Seitsekümmend üks protsenti mõrvaohvritest sureb tuttava inimese käe läbi. See statistika tiirutas peas justkui sobivat pesa otsiv kuulike. Ta kogus statistikat, talletas seda hoolikalt nagu orav pähkleid, et toituda sellest teadvuse pikas talveunes, mis teda ühel päeval vältimatult ees ootab.

      Küsimus oli: kui mitu neist seitsmekümne ühest protsendist teadis, et nad varsti mõrvatakse?

      Kas teie teate seda, proua?

      Autode esituled vilksatasid mööda ja ühe rekka tuulekeeris õõtsutas väikest sinist Renault’d, pannes mõned torulukksepa tööriistad ta selja taga kolisema. Tankurite kõrval seisis veel ainult kaks autot: Toyota pereauto, mis valmistus minema sõitma, ja lahmakas Jaguar. Selle omanik, halvastiistuvas smokingis tüsedavõitu mees, naasis parajasti kassaakna juurest, toppides rahakotti põuetaskusse. Lähedale oli pargitud BP kütuseveok, töökombinesooni kandev juht rullis lahti pikka voolikut ja valmistus bensiinijaama kütusemahuteid täitma.

      Niipalju kui tal õnnestus valvsalt ringi piiludes kindlaks teha, salvestas platsil toimuvat vaid üks valvekaamera. Ületamatuid raskusi polnud.

      Naine ei oleks saanud peatumiseks paremat kohta valida.

      Ta saatis naisele õhusuudluse.

      2

      Soojas suveöös heitis Katie Bishop oma sassis tulipunased juuksed näolt ja haigutas väsinult. Tõtt-öelda oli ta rohkem kui väsinud. Oli võhmal, aga igati mõnusalt võhmal, tänan väga! Ta uuris bensiinitankurit, justkui oleks see kosmosetulnukas, kes on planeedile Maa saadetud tema heidutamiseks; üldjuhul tekitasidki bensiinitankurid temas sellise tunde. Tema abikaasa, kes oli alati hädas nõudepesu- ja pesumasina juhiste taipamisega, väitis, et need on kirjutatud mingis vaid naistele mõistetavas võõrkeeles. Noh, mis Katiesse puutus, siis kaasnes bensiinitankuritega samasugune võõrkeel, nende juhised olid kirjutatud kuttide keeles.

      Nagu ikka ei saanud ta BMW paagil alguses korki lahti ja vahtis seejärel bensiini oktaanarve 97 ja 99, püüdes meenutada, millist auto tarvitas, ehkki näis, et õiget vastust polegi. Kui ta tankis 97ga, kritiseeris Brian teda liiga odava bensiini kasutamise pärast; kui 99ga, pahandas meest raharaiskamine. Ent praegu ei voolanud paaki piiskagi. Ta hoidis otsikut käes, muljudes kõvasti päästikut, ja vehkis teise käega, et äratada leti taga uneleva ööteenindaja tähelepanu.

      Brian ärritas teda järjest enam. Ta oli väsinud sellest, kuidas mees tõstis lärmi igasugu tobedatest pisiasjadest – näiteks hambapastatuubi asendist vannitoariiulil – ja kontrollis, et köögilaua toolid oleksid üksteisest täpselt võrdsel kaugusel. Jutt oli tollidest,