Seenekuningas. Matthias Johann Eisen

      Vanasti läinud seenelised metsa seenele. Leidnud suure seene, tõmmanud maast üles. Seene alt tulnud sõrmepikkune vanamees välja, vaksapikkune habe enesel. Vanamees punuma. Seenelised järele. Saavad vanamehe kätte. Küsivad, kes ta on.

      Vanamees vastu: „Mina valitsen nende seente üle, mis siin metsas kasvavad!”

      Seenelised peavad nõu, mis väikse vanamehega teha. Arvavad viimaks kõige paremaks väike vanamees kuningale kingituseks viia. Viivadki kuningale. Kuningas maksab seenelistele ausasti vaevapalka. Väikse vanamehe aga laseb keldrisse kinni panna.

      Kuningal tahtmine suurt võõruspidu teha ja võõrastele seene alt leitud meest näidata. Seni tahab väikse vanamehe keldris kinni pidada.

      Kuninga väike poeg läinud õue peale kuldmunaga mängima. Mängides kukkunud kuldmuna kuningapoja käest keldri aknast sisse. Kukkunud just sinna, kus väike vanamees vangis olnud. Väike vanamees võtnud kuldmuna, näidanud läbi akna poisile.

      Poiss hüüdma: „Anna muna siia!”

      Väike vanamees vastu: „Siis saad, kui ise siia mu juurde tuled!”

      Poiss küsima: „Kuidas ma su juurde saan? Uks on lukus!”

      Vanamees vastu: „Mine too toast võtmed!”

      Poiss läheb, toob toast võtmed. Avab keldri ukse, astub sisse. Vanamees annab poisile kuldmuna kätte, kargab aga ise lipsti poisi jalgade vahelt läbi uksest välja. Poiss ei näegi, kuidas vanamees oma teed läheb.

      Poiss hakkab ust kinni panema. Vaatab enne, kas vanamees seal. Ei vanameest kusagilgi. Poisil suur hirm südames. Keerab ukse lukku, viib võtme tagasi. Ei räägi kellelegi, et keldris käinud ja et väike vanamees ära põgenenud.

      Pidupäev jõuab kätte, mil kuningas pisikest vanameest lubab näidata. Tuleb piduvõõraid, tuleb rahvast hulgakaupa kokku imet vaatama. Kuningas saadab toapoisi väikest meest keldrist ära tooma. Toapoiss tuleb tagasi, ütleb kuningale salaja kõrva sisse, et väike mees kadunud.

      Kuningas ei taha uskuda. Läheb ise vaatama. Aga mis kadunud, see kadunud. Ei aita, kuningal küll häbi, et piduvõõraid ninapidi vedanud, aga peab võõrastele viimaks ometi kuulutama, et väike mees kadunud. Kuningas avaldab arvamist, et väike mees kuidagi hiireaugust välja pääsenud ja ära põgenenud. Piduvõõrad ja rahvas jäävad seda juttu uskuma. Kahetsevad väga, et pisikest meest näha ei saa.

      Aastad lähevad mööda. Kuningapoeg kasvab meheks. Korra tuleb söögilauas jutt väiksest mehest. Kuningapoeg räägib nüüd isale esimest korda, kuidas ta kuldmuna keldrisse kukkunud, ta muna välja tooma läinud ja sel teel väike mees ära kadunud.

      Kuningas vihastub poja üle. Vihastub nii, et käsib pojal enese juurest ära minna. Ema palub poja eest. Aga ei kuningas hooli ta palvetest. Niipalju paneb ometi emanda palveid tähele, et pojale kindrali seltsiliseks kaasa annab. Kindraliga seltsis peab kuningapoeg maailma minema enesele peatoidust otsima.

      Kuningapoeg läheb kindraliga tüki maad edasi. Jõuavad ühe metsa vahele. Ilm palav. Kuningapojale tuleb janu. Kust vett saada? Näevad kaevu. Kaev aga sügav, ei saa vett kätte.

      Kindral kuningapojale ütlema: „Ma lasen su nööriga kaevu põhja. Seal võid nii palju juua, kui tahad. Pärast tõmban jälle üles!”

      Kuningapoeg nõus. Joob kaevu põhjas janu täis.

      Korraga kindral ülevalt ütlema: „Muidu ma sind välja ei tõmba, kui sa ei luba mind kuningapojaks ja ennast kindraliks hüüdma hakata!”

      Mis kuningapojal hädas teha? Ei luba ta kindrali tahtmist täita, jätab kindral ta kaevu. Ei aita muud, kui lubab täita, mis kaval kindral nõuab.

      Kindral tõmbab kuningapoja kaevust välja. Mõlemad rändavad nüüd edasi teise riigi kuninga juurde. Lähevad kuningalt teenistust otsima. Kindral ütleb, et ta kuningapoeg on, ja kuningapoeg, et kindral.

      Kuningas võtab kindrali oma lossi, kuningapoja aga paneb oma hobusemeeste ülemaks. Hobused aetakse metsa sööma, vahid pannakse juurde. Kuningapoeg peab vahtide järele vaatama.