Peotäis põrmu. Andrei Ivanov
kuivõrd ma olen tuttav keele kontekstiga, kuivõrd paindlik on mitte üksnes minu keel, vaid ka mõtteviis, kuivõrd ma, otse öeldes, matsu jagan. Provotseeris mind ühte või teist sõna valjusti välja ütlema, et kuulda, kui hästi või halvasti ma hääldan, keerutas nii ja naa, küsis ühte kui teist. Elust üldse. Teda huvitas kõik.
Ütlesin, et pärast Skandinaaviast tagasipöördumist on mul kestev depressioon. Mingi unenägu. Kuidagi ei suuda toibuda. Ei mõista, kuhu ja milleks edasi minna, mida otsida, saavutada. Ei näe tegevuses mõtet. Kokkusurutus. Isoleeritus. Inimesed ajavad omi asju, nagu oleksid üles keeratud. Mulle pole rakendust. Või siis ei suuda ma seda enda jaoks välja mõelda. Arvasin, et mind aitab kuidagi töökoht, mobiliseerib, annab mõtte, sunnib kõigesse tõsisemalt suhtuma. Kuid sugugi mitte. Hilton ajab mu ainult marru. Rutiin. Väljendasin ennast järgmiselt: kõnekeskused on vajalikud vaid selleks, et inimesed nende abil oma negatiivsest energiast vabaneksid. Kõnekeskus on settekaev, kuhu ladestatakse kaebusi ja nõudmisi. Soovid auru välja lasta? Helista Hilton Reservations’i, teeskle, et broneerid numbritoa Miamis, taba agent mingilt apsakalt ja sõima tal nägu täis, kui sa ei saa seda teha oma ülemusega. Hilton moment – see on kergendus! Me oleme niivõrd dresseeritud, et neelame alla kõik, mis meile pähe sajab.
Leonid naeris, ütles siis tõsiselt, et niinimetatud Skandinaavia-järgne depressioon on talle tuttav, ja küsis äkki, mida ma karikatuuridest arvan.
Ma isegi ei taibanud kohe, millest ta räägib.
Mis karikatuurid?
Olin nii jahmunud, et ei suutnud oma arusaamatust varjata.
Ent tema ütles, et võtaksin vabalt. Ta pidas lihtsalt silmas neid kurikuulsaid Jyllands-Postenis avaldatud karikatuure.
Väitsin, et see on jube lollus, kuid nii mõnigi minu tuttav taanlane on nad seinale riputanud. Nende meelest on see leht sama tähtis ja sama kangelasmeelne, kui kunagi oli Rushdie. See, mida tegi JP, tundub neile praegu sama tähendusrikas kui see, mille panid toime „Saatanlikud värsid” peaaegu kakskümmend aastat tagasi. Nad nimetavad seda kõike sõnavabaduseks ja eneseväljenduseks.
„Einoh,” kruttisin ennast vähehaaval üles, „mind ei pannud see lugu kuigivõrd imestama. Kui nägin, et taanlasi kõigis telekanaleis kedratakse, hüüdsin: ammu olnuks aeg sellest rääkida! Kus nad olid, kus oli nende sõna ja nende vabadus siis, kui moslemite haudu rüüstati?”
Leonid ei saanud aru, ütles, et on sellest kuulnud, et sellest on palju kirjutatud ja taanlaste peaminister tunnistas üles ja mõistis hukka…
Teatasin kohe, et ei pidanud silmas neid kahtekümmet viit hauda, mida hiljuti rüüstati, ma räägin neist neljakümnest, mida rüüstati 2001. aastal…
„Siis olid nad vait! Võtsid suud vett täis. Praegu on nad küll õppinud õigel ajal üles tunnistama, siis aga olid vait!” hüüdsin ma, rüüpasin, panin klaasi ära. See kolksatas väga valjult ja ma tajusin: kui vaikseks on jäänud! Peas kumises nagu metrootunnelis, ümberringi oli vaikus ja liikumatus. Volodja tardus, vaadates mind õudusega. Nähtavasti nägi ta mind esmakordselt erutatuna. Jätkasin õiendamist: „Kuigi, see on neil veres – mahavaikimine. Üldse, Skandinaavias osatakse üle libiseda. Silmad kinni pigistada. Kuid kui su koer on murule mustust teinud ja sa pole seda ära koristanud, tehakse trahvi. Koputajaid leidub. Tosinajagu koputajaid! Nad on uhked oma demokraatia, sotsiaalhoolekande üle. Nad teatavad väärikalt: „Meil on vähe rikkaid, kuid veel vähem on vaeseid.” Nad arvavad, et Jyllands-Postenit loevad ainult taanlased ja ainult need, kes elavad Jüütimaal. Olen neid karikatuure näinud,” lisasin ma suurema usaldusväärsuse huvides. „Olid kah. Ei olnud naljakad. Oleks kas või naljakad… Võiks öelda, et sama halb, kui on raamat „Saatanlikud värsid”, niisama mannetud on ka need karikatuurid!”
„Mis see Rushdie siia puutub?” ei taibanud Leonid.
„Kuidas mis?” imestasin mina. „Nad on ju ta prohvetiks kuulutanud! Ta on nende jaoks vabameelsuse etalon! Tema „Raevust”4, mis on õudne möga, kirjutati kõigis lehtedes, et seal nägi ta ette 11. septembrit! Möga! Nende maailmas on ta ennast vägevasti sisse seadnud! Millest ta ka ei kirjutaks, kõigest leitakse ettekuulutus. Ta on veel ägedam kui Muhamed! Ehkki minu arvates on ta vaid kirjanduslik terrorist. Valmistas pommi. Ja oleks siis veel niisama nikerdanud, nüüd aga… Viskas lingukivi mammuti pihta. See on ju nii lihtne,” valasin endale veini juurde, „pealegi, pomm plahvatas tühjuses, püromaani ennast isegi ei riivanud. Põhiliselt kannatasid tõlkijad ja toimetajad,” rüüpasin ma ja asusin taas karikatuuride kallale. „Einoh, oleks nad siis kas või naljakad, nagu raamat kohati on, aga – paraku… See kõik on kuidagi nõme. Nagu ka seksuaalrevolutsioon, nagu ka nende dilemma „tolerance – conflict shyness…” 5
„Toetasid Iraagi sõda, seega said osaks monopolaarsest maailmast,” lisas Leonid.
„Demokraatia,” ühmasin inisevalt. „See kõik on jõuetus! Nagu ka tänavalahingud.”
„Ah, täpselt, väga täpselt öeldud,” katkestas mind Leonid. „Muide, see tõmme niinimetatud vabameelsuse poole on veel õpiku aegadest … Noh, tead küll, see… „Den lille røde bog for skoleelever”6. Või kuidas see oli, tead ju küll.”
Taipasin kohe, et ta testib jälle minu taani keelt.
„Jajah,” ütlesin ma, „„Väike punane õpik”… täpselt, lõi kõva lärmi kogu maailmas. Nüüd tuli meelde. Olin selle juba kuidagi unustanud!”
„Noh, õige ka, et olid! Sest mis sellest täna rääkida? Seda on isegi naljakas lugeda! Seal on triviaalsed asjad kirjas, noil aastail oli aga sellest nii palju kära. Rahvana on taanlased vaiksed, vaiksed, siis aga äkki! Igal juhul, nagu Lukjanov on õigesti öelnud, nii lamedad kui need karikatuurid ka poleks, ei anna see veel põhjust saatkondade ründamiseks.”
Volodja tõi kuuldavale naerurõkatuse nagu paukherne. Joogem!
Leonid asus oma töö üksikasjade kallale. Kõigepealt ütles, et erinevalt Hiltonist saan ma alati vaheaegu teha, ükskõik mis ajal.
„Sa ei võta vastu telefonikõnesid. Sa pole arvuti külge aheldatud. Sulle ei helista keegi,” selgitas ta. „Ja kui keegi helistabki, siis võid mitte vastata, oma asi. Sa pead ise endale saaki otsima, helistama, pakkuma, elektronposti abil sööta välja heitma, rääkima meie firmast, sellest infost, mida me pakume, aga siis juba varitsema ja kliendi konksu otsa haakima. Nii et hasart on garanteeritud!”
„Kõige tähtsam, et ma pole ahelais nagu galeeriori,” ütlesin juba läbi raskuste, meeletult pabistades ja purju jäädes. Leonid laksatas mulle vastu põlve, hakkas naerma.
„Selge see,” ütles ta. „Oled iseenda peremees. Sul on oma infovaldkond, mida hakkad müüma. Näiteks ventilatsiooni. Sulle hakkab iga kuu tulema infot teatud vabrikute ja tehaste kohta, kes tahaksid paigaldada uue ventilatsiooni või siis vana uuendada. Sina helistad ventilatsioonifirmadesse ja pakud neile seda infot. Ongi kõik! Väga lihtne!”
Leonid jõi uljalt klaasi lõpuni, välgutas silmi, samas tõsines, pöördus akna poole ja lisas vaikselt:
„Siin on omad ebameeldivad asjad ka. Nagu igas töös. Kus neid poleks? Võivad samamoodi sinu vastu jalgu pühkida. Võivad sinnasamusesse saata. Ja saadavad ka. Ja pikalt. Ja mitte üks kord. Fakt. Kuid sellest pole midagi.”
„Tühiasi,” lõin käega.
„Noh, siis tule ülemuse juurde töövestlusele. Olen kindel, kõik läheb libedalt. Ütlen talle, et olen sind testinud. Uuel aastal aga, nii kuu aja pärast, tuleb rühmakoolitus. Nii et kui sa nõus oled…”
Nõustusin jalamaid. Nüüd hakkas Volodja jälle oma Hiinaga peale ja rääkiski Hiinast kuni lõpuni välja. Püüdis bulgaarlast avada, kuid Leonid peatas ta.
„Olen roolis,” ütles ta ja laiutas käsi.
Volodja vaatas talle mõned sekundid vaikides otsa, siis hakkas naerust võdisema…
Leonid
Salman Rushdie romaan „Fury”.
Väljend tähendab konfliktsituatsiooni vältimist sallivuse ja probleemi pisendamise kaudu. Mõistet kirjeldatakse Taani uurija Jette Schramm-Nielseni monograafias „Conflict Management in Scandinavia”.
„Väike punane õpik”, avaldamishetkel 1969 provokatiivse sisuga raamat, mille avaldasid kaks Taani õpetajat Søren Hansen ja Jesper Jensen.