Peotäis põrmu. Andrei Ivanov
koju raha järele, siis kohe lennujaama,” mõtlesin.
Kuid mõte katkes. Olin niivõrd purjus, et peaaegu kahestusin. Üks osa minust kippus Amsterdami, teine osa keelitas jääma sellesse linna – elama, otsima, põdema, kannatama, vahest isegi armastama. Oleksin äärepealt naerma hakanud. Eriti armastus tundus selles postkaardilinnas vähetõenäoline.
Lonkisin baari. Seal istusid mingid õlid. Kõik jõid üksipäini. Kõõritasid mind kartlikult oma nurkadest, vahetasid pilke.
„Nagu salakaubavedajad,” mõtlesin mina.
Võtsin topeltviski, siis veel topelt, siis veel, ja kõik…
Süda tõmbus kokku.
„Armastus on selles linnas võimalik,” mõtlesin mina, „ainult et mitte minu kehas.”
Väljusin. Öö oli niiske ja tukslev. Üürikorterisse polnud soovi minna. Öö kutsus. Kuid polnud jõudu kusagile minna. Tahtsin, et öö ise mähiks mu endasse nagu juhtmetest, trollibussisarvedest ämblikuvõrk, tulukestega üle külvatud – alasti, niiske, tukslev.
Eesseisvad muutused erutasid meeli.
Nii vastik oli niiskesse urkasse tagasi minna. Mind ahistas see Stalini-aegne maja! Külmad kiviseinad rõhusid seda uut isiksust, mis minus sündimas oli, rõske kõmav trepikoda ja seinatagune köha segasid sellesse tegelasse sisse elamast. „Noor mees, kelle ees on lahti kõik uksed, vaja on need vaid leida, et sisse astuda,” nii oli öelnud Leonid, kui me mööda maanteed kihutasime.
Ta teadis, millest räägib.
Sain jalamaid aru, et mul on kõik veel ees.
Vaja on vaid ümber kolida – uude iseendasse! Olin ennast vara maha kandnud! Mul pole õigust sedasi elada! Selles täikasvanduses! Peab endast kas või veidigi lugu pidama… ennast hindama! Isegi kui seda iseennast on ainult õige pisut alles… põhja peal… ikkagi!
Panin suitsu ette, hakkasin sammuma aknast peeglini ja tagasi.
„Kui ma olen nõus elama sellises lobudikus,” arutlesin, „siis tähendab, olen nõus ka sellega, et olen samasugune kui need, kes alandlikult alla käivad… samasugune nagu Perepelkin ja muutun varsti Volodjaks… hakkan samuti anekdoote rääkima ja nende üle itsitama… meenutama oma Skandinaavia unenägusid ja elusalt kõdunema… paari aasta pärast võib mind kiilaks ajada ja supisabasse või siis lihtsalt seina äärde seisma panna.”
Olin endale vastik.
Ma ei saa ju isegi kedagi endale külla kutsuda!
Vaatasin peeglisse. Meenus, kui kohmakalt ma Leonidi autost väljunud olin. Jalg libises. Sain välja teisel katsel. Nagu sitakott.
„Ta pani seda muidugi tähele,” mõtlesin paranoiliselt.
Ei suutnud kaua uinuda. Peitudes hämarusse mõtlesin, mõtlesin…
Aeg läheb! Olen selles urkas olnud juba rohkem kui aasta. Poolteist! Pole nagu märganudki. Varsti on uus aasta, uus töö, nii ma ei märkagi, kui veel üks aasta mööda lendab. Mina aga olen ikka siin.
Ja kuhu me edasi läheme? Mille poole? Mis meid ees ootab? Nelikümmend, nelikümmend viis, viiskümmend? Kes ma neljakümne viieselt olen?
Tuleb loobuda õllest ja kartulikrõpsudest. Tuleb kokku hoida. Tuleb pidada korralikku kodu, kuhu võiks keegi külla tulla. Tuleb kas või midagi teha, et see võimalikuks osutuks. Või lasta käima kõlakas, et see võib juhtuda. Vahest hakkabki keegi seepeale õnge.
Jälle suitsetasin, suitsetasin…
Kõige tähtsam, et elus midagi juhtuks, et poleks vaid tühjus naabriga seina taga. Inimese elus peab midagi juhtuma. Ilmtingimata. Peavad tekkima kellegi poolt mahaunustatud asjad. Kui sinu tuppa siginevad kellegi poolt mahaunustatud asjad, siis tähendab see, et miski juhtub, et su elu ei ole tühi, ta kõlab, temas on hääled, vilksatab käsi, silmi, naeratusi, temas on teiste olendite hingeõhku, kes sind vajavad – kas või üheks ööks.
4
Koolitus kulges lõbusalt. Käisid rootslased. Esimene oli Tommy. Tema avaldas kõige sügavamat muljet. Noor, ülbe, paljunäinud. Heitis oma kohvri otse kontorilauale, avas meie silme all ja hakkas seal sobrama, justkui otsiks midagi, mida meile näidata. Ja näitaski! Haaras triiksärgi ja kiskus selle hammastega pakendist välja. Midagi taolist polnud ma veel näinud. Seejärel hüüdis ta valjusti: „Kus siin ümber riietuda saab? Olen Eesti litsimajast läbi imbunud nagu lutefisk7!” ja lahkus. Kõik vaikisid täielikus hämmingus, mina aga juubeldasin. Mis firma see on, kus selline tüüp saadetakse sissejuhatavat loengut pidama! See on lihtsalt tsirkus! Paremast ei maksaks unistadagi.
Tommy naasis poole tunni pärast, puuderdatud ja üle lakutud, reibas, silmad peas põlemas. Särgikraelt pudenes sädemeid! Ta lülitus hoobilt töösse ja vatras poolteist tundi vahet pidamata, luristades valjusti nina; külvas sõnu vasakule ja paremale, pani linnad püsti, ühendas taeva ja maa. Tema silmaringi avarus avaldas muljet. Ta oli kogu maailma läbi rännanud, teadis telemarketingist praktiliselt kõike, rääkis, kuidas see bisnis muudes maades areneb. Miskipärast põikas pidevalt Hongkongi, ütles: „Vaat Hongkongis, näiteks,” ja tema pilk klaasistus mõneks hetkeks. Siis paiskus ta jälle kord Ameerikasse, kord Inglismaale… Oli näha: reisib kõikjal, elab kõikjal ja kõikjal on tal seks, rulett ja narkootikumid.
Ega ta tegelikult millegi erilisega tegelenudki. Oli seitsmeteistkümnendast eluaastast alates müünud uljalt infot pakkepaberitest ja äärispaeltest ega osanudki midagi muud teha, kuid jättis mulje, et on väga kaua midagi õppinud, ainult ei saa aru, mida nimelt. Mis teadus see selline on, mis sõnad rahaks muudab? Kus sellised lakutud nahaalid õpivad? Kuidas selliseks saada? Või tuleb sihukeseks sündida?
Ta säras vaatamata sellele, et oli kohutavalt loppis. Ütles, et pole silmatäitki maganud, oli kogu öö kasiinos mänginud, kaotanud ligi seitse tuhat Eesti krooni… ja tal on metsik pohmakas!
Kuid mis pohmakas see ka oli. Ta tantsis meie ees kolm tundi nagu kloun. Nii tantsitakse ainult pärast amfi tarbimist. Kah mul pohmakas… Kui ta teaks, millised pohmakad minul on… Minuga võrreldes oli ta lihtsalt beebi! Konveierilt värskelt maha astunud. Tundsin ennast jälle inimvaremena.
Tema käsi oli kinni seotud, ta ei saanud markerit käes hoida, tegi proovi, mõlemal korral pillas maha – ei, kuidagi ei saanud… Kuid see oli tühiasi. Kuidas ta see-eest liikus! See oli lihtsalt mingi salsa! Sooritab pirueti ja naeratab: hambad sädelevad! Imetleb iseennast!
„Nii peabki,” mõtlesin mina. „Sädeleda ja tantsida! Tubli.”
No ja mis siis sellest, et side käe peal on räpane, kolletanud, mädast läbi imbunud. Noh ja siis! See kõik on tühiasi, kui jalad sedasi liiguvad, kui kõhtu pole, selg on kui kolmnurk! Naeratus! Olen kindel, et kui tal ka käsi ära lõigataks, tantsiks ja sillerdaks ta sellegipoolest. Käsi on kõigest käsi. Mina aga olen tervenisti mäda nagu gangreen! Mind oleks vaja tervenisti, koos juurtega välja kiskuda! Hambakroone paigaldada pole mõtet. Tee, mida tahad… Vaja on uut inimest. Uut inimest minu asemele. Ma olen hõivanud kõigest kellegi peenramaa, kust võiks sirguda noor ilus puu. Selline tantsulõvi nagu Tommy!
Ta meelitas tantsima ühe meie tütarlastest, paludes peenutsevalt sel kirjutada.
„Mina ju sugugi ei saa,” võngutas ta reisi, „sugugi ei saa… Käsi…” ta näitas kätt ja ajas silmad pahupidi. „Kas sa ei saaks minu asemel kirjutada?”
Kuidas ta neiule naeratas! Too oli kohmetusest üleni laiguline.
Tommy viskas nalja, istus laua taha, heitis jala üle põlve, kõigutas porist nöörsaabast (ja isegi tema jalatsid irvitasid minu üle: kulunud lakknahast nina vahtis uljalt ülespoole, paelad turritasid eri suundades). Ta jõi kogu aeg mahlu ja kippus rootsi keelele üle minema. Mida enam ta mahlu jõi, seda enam sigines tema juttu sisse „jävla”. Siis ta peatus äkki, mõtles ja ütles: „Põhimõtteliselt peaks teile kõik selge olema.”
Ja me läksime restorani. Ta sai