Oxfordi romaan. Javier Marías
„Rongis! Didcotis!” kordasin kinnitamaks, et olen ta ära tundnud (samal ajal kui sinise mantli hõlmad mul vastu jalgu laperdasid), ent põlastusväärne sikutav sõbratar, kelle nägu ma ei näinud, oli ta selleks ajaks juba eemale tirinud, vastupidises suunas Dewarile ja Taylorianale, kuhu mina kohe tõttasin. Rohkem ei näinud ma teda terve tolle aasta, vähemalt mitte kindlalt, ja samuti mitte järgmisel aastal, ja pärast seda läksin ma juba Oxfordist ära, ehkki mitte selleks, et end kohe Madridis sisse seada, nagu ma nüüd kahtlemata olen teinud. Kõige enam kahetsen seda, et tol teisel korral ei õnnestunud mul heita pilku tema Inglise kingadele ja pahkluudele, mis oleksid mulle tuule käes kahtlemata haprad tundunud. Olin liialt süvenenud tema seeliku ettevaatliku laperdamise silmitsemisse.
Clare Bayesi kingad ei olnud mitte kunagi Inglise, vaid alati Itaalia omad, ja kordagi ei näinud ma nende juures madalat kontsa, pannalt või ümarat nina. Kui ta minu juurde tuli (mitte eriti tihti) või kui meil õnnestus koos tema juurde minna (veel harvem) või kui me kohtusime mõnes Londoni, Readingi või isegi Brightoni hotellis (Brightonis käisime vaid korra), oli tema esimene samm kingadest pöialiigutusega vabaneda ning saata need jalalöögiga seinte poole, justkui oleks tal neid lugematuid paare ja talle ei läheks nende rikkumine karvavõrdki korda. Korjasin need otsekohe üles ja panin silma alt ära: vaatepilt tühjadest kingadest paneb mind alati kujutlema inimest, kes neid on kandnud või võib kanda, ning tolle inimese nägemine enda kõrval – kingadest väljas – või see, kui ma teda üldse ei näe, muudab mind kohutavalt rahutuks (sellepärast näengi mõne vanamoodsa kingapoe vaateakent silmitsedes iga kord vaimusilmas kramplikult kokku litsutud ebamugavat rahvahulka). Clare Bayesil oli komme – nähtavasti külge harjunud lapsepõlves Delhis ja Kairos veedetud aastatel – käia mis tahes põrandal sukkade väel (Inglismaal on küll peaaegu igal pool vaip) ning seepärast pole tema jalad mu mälestustes enamasti mitte tugevad ja kergelt lihaseliste säärtega, nagu need paistsid kõrgetel kontsadel ja jäid ilmselt meelde paljudele teistele, vaid kaks siredat säärekest, liigutustes peaaegu lapselikud, nagu need paistsid sukkades. Ta lamas minu voodis või oma voodis või hotellivoodis ning suitsetas ja rääkis tundide kaupa, seelik alati seljas, kuid üles tõmmatud, tuues nähtavale reied, sukkpükste tumedama ülaosa või lihtsalt palja ihu. Ta ei olnud liigutustes kuigi ettevaatlik ja sukasilmad hakkasid tihti jooksma, või siis kõrvetas ta sukkadesse auke, riivates neid kogemata sigaretiga oma nii ebainglasliku žestikuleerimise käigus (mille ta võis olla õppinud lõunapoolsetes maades veedetud lapsepõlves), saateks randmeid kaunistavate käevõrude kõlin, sest mitte alati ei võtnud ta neid ära. (Mõni ime, et vahel lendas neist lausa sädemeid.) Kõik tema juures oli suurejooneline, liialdatud, erutuv; ta oli seda sorti olend, kes pole loodud aja jaoks, kelles paljas aja mõiste ning aja kulg tekitavad vimma; seda sorti olend, kel on tarvis pidevat igavikukildude tagavara, või teisisõnu öeldes põhjatut üksikasjade allikat, millega aeg pilgeni täita. Just kõige alustatu lõputu pikendamise pärast juhtus enam kui korra, et et tema abikaasa Edward Bayes oleks äärepealt omaenda silmaga näinud selle lahkuvat selga või kiiluvett, kellest ta kahtlemata teadlik oli ning keda ta järjekindlalt mõtteist tõrjuda või ehk unustada püüdis. Niisiis olin alati mina see, kel tuli katkestada Clare Bayesi lõputult uitavaid mõttekäike ja märkusi, igale hetkele antud põhjatut sisu, tema kroonilist kõnepidamatust, kui ta suitsetades voodis lamas ja viibete saatel jutlustas, jalgu risti pani, sirutas, enda alla konksu tõmbas, ülistas ja sarjas oma minevikku ja olevikku, hüpates ühe lähituleviku plaani juurest teise juurde, ilma et oleks kunagi ühtegi neist täide viinud. Mina olin see, kes pidi äratuskella helisema panema või öökapil olevat käekella silmas pidama ja ütlema, et on aeg lahku minna, või siis (Oxfordis) panema tähele visa järjekindlusega täis-, pool- ja veerandtunde löövaid kelli, mis armutult õhtu lähenemist kuulutasid; mina olin see, kes pidi teda tagant kiirustama, otsima tema kingi, mille olin pärast tema tulekut ära pannud, siluma tema seelikut ja selle korda sättima, tuletama meelde, et ta ei unustaks maha vihmavarju ega vaiba sisse torgatud prossi ega kraanikausi servale jäetud sõrmust ega käekotti veidrate ostudega, mis tal igal meie kohtumisel kaasas olid, isegi pühapäeviti (ja kui juhtusime olema tema juures, olin mina see, kes pidi tuhatoosi tühjendama, aitama tal linu vahetada, akna lahti tegema ja oma klaasi ära loputama). Clare Bayes kandis endaga kaasas kõiksugu kraami ja laotas selle laiali kõikjal, kuhu saabus, justkui kavatseks kogu eluks sinna jääda, isegi kui meil oli teinekord kummagi loengute vahepeal vaevalt tund vaba aega. (Paar tema kõrvarõngaid, mida mul ei õnnestunud oma majast välja saada, jäigi lõpuks minu kätte.) Õnneks polnud ta tänu kasvatusele võimeline ilma minkimata tänavale astuma ning tema juuksed kujutasid endast kunstlikult segi aetud pikka pahmast, milles mu hellitused või pikem tugev kokkupuude padjaga erilist segadust ei suutnud tekitada. Ma ei pidanud neid enne hüvastijättu kammima, küll aga valvama, et tema näol poleks märkigi minu seltsis veedetud ajaga rajatud ning hoitud isiklikust igavikust, valvama, et nägu ei säraks, et silmades ei oleks liigset õrnust. Vaatama, et igasugune rahulolu oleks minema pühitud (vahemaad on Oxfordis nii lühikesed, et selle ajaga ei jõua õhetus kaduda). Et see kõik õnnestuks, pidin lihtsalt koos temaga lühidalt kordama vaimset harjutust, mis on abielurikkumise tugisammas, ehk siis aitama tal välja mõelda ladusaid lugusid Edward Bayesi jaoks ja veenduma, et ta neid jutustades enesele vastu ei räägiks, ehkki Clare ise pidas neid harjutusi tarbetuteks ja tüütuteks (tema ilme tumenes iga kord, kui me minu pealekäimisel hüvasti jätsime). Ta oli hooletu ja kerglane ja naerusuine ja hajameelne, ja olnuksin mina Edward Bayes – mõtlesin toona –, ei nõudnuks iga tema mõtte või sammu väljaselgitamine minult mingit erilist sepitsemist või jõupingutust. Ent ma ei olnud Edward Bayes, ja võimalik, et kui oleksin olnud, osutunuksid Clare Bayesi teod ja kavatsused mulle täiesti mõistetamatuks. Võib-olla ma polekski tahtnud neid teada, või siis oleksin rahuldunud nende kujutlemisega. Igatahes olin mina see, kes pidi iga tema kirgliku vahepala järel kõik korda seadma ja peaaegu et tõukama ta välja oma püramiidjast majast (kus iga korrus oli eelmisest kitsam) või hotellist, mida olime külastanud, või siis vabastama end tema haardest, kuna tal oli kalduvus viimasel hetkel klammerduda (kahetsusest, et aeg saab otsa), ja neil harvadel kordadel, kui söandasin Edward Bayesi äraolekul oma jala tema koju tõsta, tasakaalustama tema uljamaid impulsse. (Abielurikkumine on raske töö.)
Clare Bayesil polnud peaaegu mingeid süümepiinu, ent kes teda tundis, poleks neid temalt oodanudki, kuna suur osa tema veetlusest peitus just nimelt hoolimatuses teiste ja iseenda suhtes. Ta ajas mind tihti naerma, ning see on oskus, mida ma inimestes kõige enam hindan, samas aga tean, et mu kiindumus temasse – ja usun, et ka tema kiindumus minusse – ei kestnud kunagi piisavalt kaua või pidevalt, et oleks mingil viisil ohtlikuks osutunud (sest ma ei olnud Edward Bayes ja samuti polnud eales ohtu, et oleksin kippunud tema kohta hõivama). Mulle on alati tundunud liialt lihtsameelne arvata, et kuna teine inimene meid armastab – tähendab kuna ta on meist sõltumatult võtnud nõuks meid ajutiselt armastada ning alles seejärel meile sellest tõsiasjast teada andnud –, käitub ta meiega kuidagi teisiti, kui näeme teda käitumas kõigi teistega – justkui oleksime pärast tema omapäi tehtud otsust ja teadaannet paugupealt „teiste” seast välja arvatud ega oleks alati lisaks iseendaks olemisele kuulunud ka „teiste” hulka. Viimane asi, mida ma oleksin soovinud – vähemasti neil habrastel päevadel, kui elasin Oxfordis ja mu enesetaju oli ähmasevõitu –, oli saada Clare Bayesi poolt samasuguse kohtlemise osaliseks nagu tema abikaasa Edward või tema isa või irooniline Cromer-Blake, kes oli Clare’iga ühtaegu nii isalik kui ka pojalik, samas kui isa oli temaga ainult isalik ja abikaasa lihtsalt abielumehelik. Oletan, et minu suhe temaga oli silmapaistvalt vennalik nagu ikka naistega, keda olen hästi tundnud, kahtlemata sellepärast, et mul pole õdesid olnud ning olen neist puudust tundnud. Ma küll ei kohtunud Clare Bayesiga teab mis sageli, kuid sain teda siiski lähedalt jälgida, ja kuigi ma ei taha temast halvasti rääkida või, ütleme, lausuda asju, mis võivad inimestele, kes neid minu suust kuulevad, halvustavad tunduda, panin end piisavalt palju kordi teiste olukorda – tema isa ja Edward Bayesi ja tollesama iroonilise Cromer-Blake’i olukorda – ja seega teadsin, et tal puudub nende suhtes igasugune taktitunne. Ennekõike panin end Bayesi olukorda ja mulle meenub üks 5. november, üheksa kuud pärast meie tutvumist – kuupäev on mul meeles, kuna Inglismaal oli Guy Fawkesi päev ja Clare Bayesi kabineti aknast All Soulsis, Catte Streetil, vana Bodley Raamatukogu ja Radcliffe Camera vastas, võis näha, kuidas inglise poisikesed kerjasid penne kaltsudest, nöörist ja vanadest