Oxfordi romaan. Javier Marías
nakitsenud või (mis kõige hullem) tühjade või mitme erineva veiniga täidetud klaaside tagant. Lord Rymer ei pannud midagi tähele ja tema hajameelsetele löökidele vastu alust või lauda (sest mitte alati ei saanud ta pihta) järgnes kõmin, peenest puidust lendavad killud, hüppavad herned ja seened ning mõned veerevad klaasid, nii et mul ei jäänud muud üle kui püüda tema kehaasendi või õigemini selle kalde järgi (sest tema hiiglaslik kere vajus tasapisi lauaplaadile) arvestada välja haamri liikumisteekonda, kui see peaks juhtumisi tema sõrmede vahelt välja lendama. Nõjatusin pisut tahapoole, mitte ainult lootuses ise haamrit vältida, vaid ka suurendamaks võimalust, et see põrkab vastu noore majandusteadlase otsaesist ja teeb sellele tõsiselt viga, sest Halliwell, kes ei teinud ümbritsevast väljagi, muudkui leotas mind iga Cromer-Blake’iga veedetud puhkepausi ja hingetõmbehetke järel oma hapus liisunud siidris ning mitte miski poleks mulle suuremat heameelt valmistanud kui näha teda teadvusetuna.
„Päris hämmastav see teie siidriasi,” ütlesin. „Ja kas see kummaline maks oli tõesti ainult Inglismaal?”
„Ainult Inglismaal,” vastas Halliwell innukalt.
Nägin, et Clare oli mu tahapoole kaldumist märganud (nii et ta ikka pani mind selles olukorras natuke tähele) ja ka ise tahapoole nõjatunud, ehkki ma ei tea, kas selleks, et üks tema naabritest haamriga vastu pead saaks, või siis selleks, et oma dekoltee ja nägu Rymeri vaateväljast ära nihutada ja vaadata, kas see suudab ta sellest sõgedast olekust välja kiskuda ja mõistusele tuua. Kuid intrigant Rymer ajas seepeale oma tohutu torso veel rohkem ettepoole (vasak küünarnukk pühkis üle laua, rüü rinnaesine lohises mööda puutumata praetükki, viies taldrikult kaasa herneid) ega olnud nõus vaatepilti, mida oli otsustanud sihtida ja mis talle nii suurt rahuldust pakkus, silmist laskma. Ühel hetkel oli tema pilk nii lootusetult eksinud Clare’i dekolteesse, et teda lihtsalt ei olnud enam seal, ning tegevusest, mis – nagu ma juba kirjeldasin – oli siiani olnud hootine, juhuslik ja rütmitu haamriga toksimine, sai pidev mehaaniline kolkimine, millest ta ise üldse teadlik ei olnud. Hoopide mõju lauale oli juba enam kui ilmne: taldrikutelt pärit toidujäänuste hulgas ei hüpelnud mitte ainult leivaraasukesed, herned ja seened (mis nagunii kipuvad kergesti hüppama), vaid ka hautatud kartuli tükid, mitme merilesta selgrood, paksude kastmete klombid, prillid, mis kuulusid inetule Leideni professorile (kes ilma nendeta oli veelgi inetum), ning hulgaliselt iga värvi veini. (Õnneks täidavad rüüd lisaks katvale ja esteetilisele otstarbele ka ülesannet kaitsta õhtusöökidel kantavaid maitsekaid ülikondi laudadele koguneva üüratu ja arusaamatu roppuse eest.) Viiel kelneril, kes olid lõpuks üksmeelele jõudnud, olid nüüd kõik kümme kätt ametis laua paigalhoidmisega teisest otsast – sasides seejuures seal istuva kirjanduskorüfee juukseid –, et lord Rymeri haamrilöögid ja tema üha rohkem röötsakile vajuva päratu kere raskus enam suuremaid kahjusid ei tekitaks. Tasapisi (tegelikult juhtus see kõigest mõne sekundiga) sugenes söögisaali vaikus, ehkki mitte just täielik, sest ei innukas Halliwell ega ka riiakas Atwater suutnud oma suud hetkekski lukku panna, ja samal ajal kui esimene mind edasi siidrisse uputas („Isegi vikont Pitt pidi end asjasse segama! Ja Sterne mainis siidrimaksu ühes oma jutluses!” hüüatas ta ekstaatiliselt), jätkas viimane, pöidlad rinnal rüüvoltide vahele torgatud, lord Rymerile suunatud ülistavat jutlust, uskudes, et tolle ainitine loomalik pilk vaatab teda ja mitte Clare Bayesi ihaldatud dekolteed ja nägu. Ehkki kolkimine ei kestnud isegi kõige metsikumas järgus üle ühe minuti, muutus olukord (selle minuti vältel) talumatuks. Aga kuna ainsatel looritamata pilguga külalistel polnud oma madala seisundi tõttu hierarhias vähimatki voli midagi ette võtta, ja teiste, mõjukamate inimeste pilke kattis jällegi eespool nimetatud loor, mis ei lasknud neil näha, et lord Rymer on täiesti rööpast väljas, ja keegi peaks teda kas kõnetama või temalt juhtimise üle võtma (ent peale kolledži juhatamise oli lord Rymer ka mõjukas poliitik ja tuntud oma pika viha poolest), oli vaikus iga korraga pikem ja lisaks haamrilöökidele katkestasid seda vaid Halliwelli ja korüfeest Atwateri häirimatu pomin ning kriisked, mida tõi kuuldavale Rymerist paremal istuv harpüia, kes oma lauspugejalikkuse tõttu kartis mehele ebamugavust valmistada ega olnud seepärast võimeline teda mõistusele tooma, võpatas aga tahtmatult iga haamrihoobi peale – nii lähedal oli tema silmapaistev ja kahtlemata silikooniga täidetud büst lömmitaotud haamrialusele.
Tolle lõputu minuti vältel oli mul võimalus silmitseda kõiki teisi külalisi, kes mu vaateväljas viibisid: laua teises otsas istuv kirjanduskorüfee jagas kõrvakiile kelneritele, kes laua tasakaalus hoidmise agaruses teda lämmatada ähvardasid, sagrides endiselt tema juukseid ja müksides oma kümne tugeva küünarnukiga tema kõrvu; temast paremal istuval proual, doktor Wetenhallil, läinuks tarvis enam kui ühte abikätt, kuna ta püüdis samaaegselt toime tulla kolme tegevusega: katta kinni oma kõrvu, takistada kahte (pooltühja) pudelit lord Rymeri poole veeremast ning hoida paigal oma toonitud salkudega ebakindlat parukat (võimalik, et uut), mis ähvardas peast ära tulla, samal ajal kui tema teine naaber, minu kateedri juhataja professor Kavanagh (lobeda olekuga iirlane, kelle peamine huvi oli suunatud menukatele õudusromaanidele, mida ta varjunime all avaldas, ning kellele nii kolleegid kui ka alluvad just sellepärast viltu vaatasid, et ta oli iirlane, kirjutas romaane ja oli lobeda olekuga), näis olukorrast lõbustatud ja andis lord Rymeri tekitatud mürale kahtlemata oma iroonilise panuse, tiksides samas rütmis teelusikaga vastu oma veiniklaasi, nagu veel tänapäevalgi tehakse siis, kui asutakse õhtusöögi järel kõnet pidama; temast paremal olid kaks kolledžiliiget (Brownjohn ja Willis nimeks, keskealised teadusemehed ning seetõttu kesiste refleksidega), kes söandasid lord Rymeri poole ainult silmanurgast pilke heita ning olid ametis oma hollandi külalise eemalelennanud prillide jahtimisega; too omakorda, olgugi et istus ning asus väljaspool ohtu, oli prillidest ilmajäämise hetkel käed välja sirutanud, nagu kardaks, et võib iga hetk komistada, otsekui pime, kelle käest on kepp ära krahmatud (seejuures ajas ta ümber need vähesed esemed, mis selles laua osas veel püsti seisid); Dayanand, kes oli samuti võõrustajakolledži liige ning tugeva iseloomuga mees, oli üks väheseid, kes võinuks Rymeri kolkimist peatada, ent tõsiasi on, et ehkki tema olekust võis nii mõndagi välja lugeda, piirdus ta sellega, et heitis tollele surmavaid pilke ja surus käsi laua kohal rusikasse ning lasi siis jälle lahti („See india arst veel paneb ta selle eest maksma, isegi kui peab kümme aastat ootama,” mõtlesin ma, „selle india arstiga juba nalja ei tehta.”); korüfee Atwateri ja majandusteadlasest Halliwelli sõnatulv oli viimaks lõppenud ja juba ainuüksi tõsiasi, et tuli vaikida, näis neid palju enam segadusse ajavat kui Rymeri kolkimine, mida kumbki kuni tolle kärarikka vaikuseminutini ilmselt tähelegi polnud pannud; kergesti ehmuvat harpüiat olen juba kirjeldanud, ja mis puutub Cromer-Blake’isse, siis tema nägu oli mõistatus: vahajat lõuga hõõrudes näis ta lihtsalt ootavat, vaevu aimatav naeratus suul (nagu inimesel, kes on kas kohe naerma puhkemas või siis kogub endasse raevu), justkui tunneks ta Rymerit piisavalt hästi, et teada: see minut kestab just nimelt minuti. Ülejäänud neli külalist, kelle hulgas oli ka laua teisest otsast vasakul istuv Edward Bayes, jäid minu vaatulatusest välja. Kuid korrates ringi, mille mu pilk toona selle laua ääres kuuekümne sekundiga tegi, ning teeb ka nüüd, nii pika aja järel ja palju pikema ajaga siin Madridi linnas, kuhu olen tagasi tulnud, olen Clare Bayesi täiesti teadlikult vahele jätnud.
Tegelikult võib öelda, et selle ühe minuti vältel ei märganud – see tähendab, et ei vaadanud – tegelikult mitte keegi lord Rymerit: osa külalisi heitis talle vargseid ja kartlikke pilke, kuid, nagu ma juba selgitasin, päriselt ei näinud teda; teine osa oli liialt ametis enesevalitsuse või millegi sellelaadse säilitamisega ning püüdis vältida haamrilöökidest üles paisatud pudelite, prillide ja veerevate klaaside mahakukkumist; ja kolmas osa kasutas juhust, et omavahel pilke vahetada või, mis on ju sama, üksteisele otsa vaadata, ilma et need pilgud oleksid mingil moel looritatud. Esimeste hulka kuulusid harpüia, õuduskirjanik Kavanagh, ühiskonnateaduste korüfee Atwater ja siidriteadlane Halliwell – viimased kaks, olles võõrustava kolledži liikmed, ehk kõhklesid (kuid ainult natuke), kas sekkuda ja Rymer relvituks teha või käed rüpes edasi istuda, oodates, et võimalusega saada oma julguse pärast tümaks tehtud või, mis tõenäolisem, hiljem kättemaksuks taga kiusatud, riskib keegi muu. Teiste hulka kuulusid kirjanduskorüfee ja peaaegu emeriitprofessor Toby Rylands, teadlased Brownjohn ja Willis, parukaga doktor Wetenhall ja võigas mineraloog, kes viibis endiselt pimeduses. Kolmandate hulgas, nagu mul tolle minuti viimastel