Salaring: Vang. L. J. Smith
Tuli, mõtles Cassie. Ta nägi kõikjal enda ümber leegitsevaid sügisvärve. Suhkruvahtra kollakasoranži, sassafrassi säravpunast, sumahhi veripunast. Tundus, et Faye lemmikelement on kogu maailma põlema süüdanud.
Ja mina olen selle keskele lõksu jäänud.
Iga järgmise Crowhaven Roadi poole astutud sammu järel hakkas Cassie kõhus tugevamalt keerama.
Kollane viktoriaanlik maja tänava lõpus nägi välja kaunim kui eales varem. Päikesevalgus peegeldus kõrge torni akna küljes rippuva prisma külgedelt, pildudes vikerkaarevärvilisi sädemeid. Pikkade helepruunide juustega tütarlaps hüüdis verandalt:
„Kiiremini, Cassie! Sa oled hiljaks jäänud!”
„Vabandust,” hõikas Cassie vastuseks ja püüdis tempot tõsta, ehkki oleks üle kõige soovinud kannapealt ringi keerata ja vastassuunda põgeneda. Teda tabas ootamatu, raskesti seletatav tunne, et kõik tema mõtted on kirjas ta näol. Laurelil tarvitses heita üksainus pilk, et saada teada, mis tema ja Adami vahel eelmisel õhtul oli juhtunud ja missuguse tehingu ta Fayega oli sõlminud.
Aga Laurel haaras tal piha ümbet kinni, tõukas ta majja ja juhtis ülakorrusele Diana tuppa. Diana seisis suure pähklipuust kapi ees; Melanie istus voodil. Sean passis kohmetult aknaalusel istmel ja hõõrus peopesadega põlvi.
Adam seisis Seani kõrval.
Kui Cassie sisse astus, vaatas Adam talle otsa.
Cassie pilk riivas korraks tema sinakashalle silmi, aga sellest piisas. Adami silmad olid sama värvi nagu ookean, mille päikesekiirtest valgustatud pealispind on salapärane, aga peidab enda all ligipääsmatuid sügavusi. Ülejäänud nägu oli samasugune nagu ikka: pilkupüüdev ja intrigeeriv, väärikate kõrgete põsesarnade ja kindlameelse suuga, mis viitasid tundlikule ja rõõmsameelsele loomusele. Poisi nägu tundus Cassiele teistsugusena ainult sellepärast, et ta oli eelmisel õhtul näinud neid silmi kirest tumesinisena ja oli tunda saanud tema suud…
Ei sõna, pilgu ega teoga, tuletas ta endale raevukalt meelde ja hoidis pilgu põrandal, sest ei julgenud uuesti üles vaadata. Aga tema süda peksis nii tugevalt, et sviitri rinnaesine oleks pidanud löökide taktis lainetama. Armas jumal, kuidas saab ta nii tugevaid tundeid üha maha suruda ja vannet pidada? Juba praegu läks tal vaja tohutut energiat, et istuda Melanie kõrvale, hoiduda Adami poole vaatamast ja eemal hoida meeltest kuumalaine, mille karismaatilise noormehe kohalolek tema kehas esile kutsus.
Sul on aeg harjuda, andis ta endale käsu. Sest edaspidi tuleb sul sellega korduvalt hakkama saada.
„Väga hea; nüüd on kõik kohal,” lausus Diana. Ta sulges ukse. „Koosolek on kinnine,” jätkas ta grupi poole pöörates. „Ma ei kutsunud ülejäänud Klubi liikmeid, sest pole kindel, kas meie huvid ühtivad.”
„Leebelt väljendudes,” lisas Laurel poolihääli.
„Kindlasti on nad vihased, kui koosolekust teada saavad,” lausus Sean, mõõtes tumedate silmadega vaheldumisi Adamit ja Dianat.
„Olgu pealegi,” nentis Melanie ükskõikselt. Tema jahedate silmade pilk jäi pidama Seanil ja poiss punastas. „See on palju tähtsam kui mis tahes Faye etteaste. Me peame välja uurima, mis selle musta energiaga juhtus… ja kohe.”
„Ma tean, mida teha,” lausus Diana. Ta tõmbas valgest sametkotikesest välja hõbedase keti, mille otsas rippus õrnroheline kivi.
„Pendel,” tundis Melanie selle kohe ära.
„Jah. Ja see on oliviin,” seletas Diana Cassiele. „Vääriskivi, mis aitab näha nägemusi – on mul õigus, Melanie? Tavaliselt oleme pendlina kasutanud puhast kvartsi, aga mulle tundub, et sel korral on oliviin parem – tõenäoliselt suudab see tumeda energia jäljed kergemini üles leida. Me viime ta paika, kus must energia vabanes, ta leiab õige suuna ja hakkab liikuma.”
„Loodetavasti,” pomises Laurel.
„Igatahes väidetakse seda,” ütles Melanie.
Diana vaatas Adami poole, sest noormees oli tavatult vaikne olnud. „Mida sina arvad?”
„Ma arvan, et tasub proovida. Ehkki pendli töökorda saamine nõuab palju vaimset jõudu. Me peame tugevalt keskenduma – seda enam, et kõiki Ringi liikmeid pole kohal.” Tema hääl oli rahulik ja vaoshoitud ning Cassie imetles ta enesevalitsust. Cassie nägu oli pööratud Diana poole, ehkki tegelikult püsis tema pilk pähklipuust kapil.
Diana pöördus Cassie poole: „Ja mida sina arvad?”
„Mina?” küsis Cassie ehmunult ja rebis pilgu kapiukselt lahti. Ta polnud arvestanud võimalusega, et arvamust küsitakse ka temalt; ta ei teadnud midagi pendlitest ega oliviinidest. Õudusega tajus ta, et põsed värvuvad punaseks.
„Jah, sina. Meie meetodid võivad olla sulle võõrad, aga paljudel juhtudel on sul olnud ühe või teise asja suhtes teatud tunne.”
„Oh. Ühesõnaga…” Cassie püüdis mõista, mida ta tunneb, ja üritas esiplaanile tunginud süü- ja hirmutundest mööda hiilida. „Minu arust… on mõte hea,” lausus ta lõpuks, teades, kui hädiselt see vastus kõlab. „Mulle tundub, et sellest võiks abi olla.”
Melanie pööritas silmi, aga Diana noogutas ja suhtus tema vastusesse samasuguse tõsidusega nagu Adami omasse. „Olgu. Sellisel juhul peame proovima,” ütles ta oliviini ja hõbeketti vasakule peopesale langeda lastes ja tugevalt pihku surudes. „Lähme.”
Cassie ei saanud hingata; tal võttis aega, et vabaneda mõjust, mida olid avaldanud Diana selged rohelised silmad, vaid veidi tumedamad kui oliviin, aga sama õrnad ja läbipaistvad, justkui helendaks nende taga valgus.
Ma ei suuda seda teha, mõtles Cassie. Ta oli üllatunud, kui selge ja lihtne oli kõik pärast Dianale otse silma vaatamist. Ma ei suuda seda teha. Ma pean rääkima Fayega – ei, ma pean rääkima Dianaga. Nii lihtne see ongi. Ma räägin Dianaga enne, kui seda teeb Faye, ja panen ta end uskuma. Kindlasti saab ta kõigest aru; Diana on nii hea, ta peab mind mõistma.
Kõik toasolijad olid püsti tõusnud. Ka Cassie tõusis ja pööras näo ukse poole, et varjata erutust – kas ma peaksin talle kohe praegu kõik ära rääkima? Küsima, kas tal on minu jaoks paar minutit aega? –, aga just siis avanes otse tema nina ees uks.
Lävel seisis Faye.
Tema selja tagant paistsid Susan ja Deborah. Punakasblondi tüdruku näoilme oli õel ning motikatüdruku tige pilk veelgi süngem kui tavaliselt. Nende taga seisid vennad Hendersonid, Chrisil kulm kortsus ja Dougi näol nii lai naeratus, et see mõjus ärritavalt.
„Teil on vist plaanis kusagile minna, aga ilma meieta?” küsis Faye. Ta rääkis Dianaga, aga tema pilk püsis Cassiel.
„Mitte praegu,” pomises Laurel.
Diana hingas sügavalt välja. „Ma arvasin, et te pole sellest huvitatud,” lausus ta. „Me tahame jälitada negatiivset energiat.”
„Pole huvitatud? Kui kogu ülejäänud seltskond on elevil? Loomulikult saan ma rääkida ainult enda eest, aga mina olen küll huvitatud kõigest, mida Ring teeb. Kuidas on lood sinuga, Deborah?”
Motikatüdruku tigedale näole ilmus põgus õel naeratus. „Ka mina olen huvitatud,” teatas ta.
„Ja mida arvad sina, Suzan?”
„Mina olen samuti huvitatud,” kiitis too takka.
„Ja sina, Chris?”
„Ma olen…”
„Selge,” ütles Diana. Tema põsed olid värvunud punaseks; Adam oli tema kõrvale tulnud. „Me saime teist aru. Tegelikult ongi Ring täies koosseisus tugevam – aga kus on Nick?”
„Pole aimugi,” teatas Faye ükskõikselt. „Teda pole kodus.”
Diana kõhkles viivu, seejärel kehitas õlgu. „Ma arvan, et me püüame sellegipoolest anda endast parima,” ütles ta. „Lähme garaaži.”
Ta viipas Melaniele ja Laurelile ja nad hakkasid ees minema, rajades endale küünarnukkidega teed, et mööda pääseda Faye poolehoidjatest, kes oleksid justkui soovinud sinna jääda ja veel veidi vaielda. Adam võttis enda hoolde Seani ja juhtis ta ukse juurde, seejärel sundis ta lahkuma vennad Hendersonid. Deborah ja Suzan ootasid Faye märguannet ning järgnesid siis poistele.
Cassie