Kaks jõuluõhtut. Eduard Vilde

      KAKS JÕULUÕHTUT

      «Tilde, ma toon vitsa, kui sa mitte kohe tuppa ei tule. Mitu korda pean sind kutsuma?»

      «Oh, mamma, las ma veel natukenegi vaatan!»

      «Sa oled juba küllalt vaadand! Kolmveerand tundi seisad juba nagu vahisoldat seal lumehange otsas! Oota, tüdruk, kui jälle köhima ja läkastama hakkad!»

      «Mamma, mul ei ole külm, mul pole mitte sugugi külm!»

      «Kas pole laps käest ära! – Mis sul seal vahtida ongi? Sa oled seda ju ennegi näind!»

      «Kui ilus, mamma, kui ilus!»

      Ma astusin parajasti hooviväravast sisse, kui see sõnavahetus mulle kõrva puutus. Kõrge kivimaja kahest suurest aknast voolas hele kuma alla hoovi ja selle valguse paistel nägin kojamehe Tildet õuekoera onnikese kõrval lumes seisvat ning pärani silmil nende valgustatud akende poole üles vahtivat. Parema käega villast rätti rinna eest koos hoides silitas ta pahema käega Sultani suurt musta pead. Ilm polnud liiga külm, aga vinge tuul puhus väikese neiu kitsast kogust üle, ja ma panin tähele, kuis Tilde oma räti sees tasakesi värises. Minu iseäralist tähelepanu äratas aga, kui olin ligemale astunud, tütarlapse sinakas, kahvatanud nägu, millest välja särasid kaks suurt tumesinist silma isevärki soniva, nagu kaugele võõrasse maailma nägeva pilguga.

      «Tilde, sul on külm, sa peaksid tuppa minema, nagu mamma käsib.»

      «Ma lähen varsti,» sosistas ta mulle vastu. «Vaadake ometi!»

      Hakkasin kinni ta jääkülmast käest, mis puhkas koera kolbal, ning tõstsin pilgu üles majaperemehe akende poole, millel näis väikese Tilde kohta nii nõiduv mõju olevat. Esimene asi, mis mulle rikka majahärra söögitoast silma paistis, oli suur särav jõulupuu. Ta ulatus maast lakke ja oli kirjute küünaldega, siretava ehtevärgiga, kõiksuguste ilu- ja maiusasjadega nii raskesti koormatud, et nõrgemad oksad längu vajusid. Põleva puu ümber tuksus õnne, rõõmu, armastusse ja küllusse uppuv perekondlik elu. Mamma ja papa olid tütardele ja poegadele jõulumehe tooted kätte jaganud, ja et jõulumehel on rikaste pailaste vastu iseäranis lahtine käsi, siis oli meil Tildega asja küllalt nende kingituste paljust ja hiilgust imestella, millega «sulane Ruprecht» saksalapsi oli õnnestanud. Näha võisime neid ande seda paremini, et preilid ja noorhärrad nendega sagedasti akende juurde ilmusid ja neid õnnest säravail nägudel üksteisele näitasid.

      Ma piilusin kõrvalt Tilde otsa. Ta kohmetu pale, ta suured, pärani aetud silmad väljendasid ainult lapselikku vaatamishimu, ahnet põnevust ilu ja hiilguse kohta, mitte kadedust. Kergelt ja pehmelt levib ta näokesel lapselikkuse, resigneeritud rahulduse nukker-rõõmus kuma.

      «Lähme, Tilde!»

      Ma püüdsin teda õrnalt enda järele tõmmata, sel hetkel aga hakkas majahärra korterist kostma klaverihelin, millele järgnes laulukaja. «Vaikse öö» hingelised akordid ujusid pühaliku helilainena pimedasse hoovi, heljusid Tildest ja minust üle ning surid kaugel lumega kaetud majade ning aedade taga.