Asta ohver. Eduard Vilde

      ASTA OHVER

      Asta tuli kuskilt haljalt saarekeselt pealinna; teenis mõne kuu elatanud Dalbergi-preilit, kuni seda ühel hommikul enam ei olnud, ja kattis järgmise koha peal esimest kohvilauda, kui teda taas tabas tugev hoog seda imelikku vaimustust, millel olid seekord nii mälestatavad tagajärjed.

      Söögitoa uksele ilmus, spordisärk seljas ja niklist peeker käes, noor vilajas härra ja ütles: „Tere hommikut, Asta. Ma helistasin, aga vist ei pannud te tähele. Tooge mulle köögist sooja vett.”

      Aga Asta ei kuulnud, mis ta ütles, ja peekrit tema käes selitas ta silm ka alles hiljem. Esimesel pikal pilgul nägi Asta ainult teda ennast, ja kui ta midagi kuulis, siis vahest ehmatuse sahinat oma kõrvades. Ning ühtlasi tundus talle, nagu imeks rõõm, selle ehmatuse kiimaline süda, kõik jume ta põskedelt ja jõu ta käsivartest.

      Aage Rolsted astus ligemale. Ta naeratas. Ta mõistis ja oli rahul.

      „Ma nimetasin teid ometi õige nimega? – Kui noor te olete!”

      Asta naeratas talle tõsiselt vastu. Ja vaatega, mida Aage enam ei mõistnud, enam hästi ei mõistnud. Sest see läikiv vaade näis veel midagi muud nägevat kui teda. Aga Asta suu jäi kinni ja see meeldis Aagele. Ja kui ta tagasi läks, jättes peekri laua servale, tundis ta tüdruku silmi oma pea ning selja peal, ja vilistades hakkas ta toas hambaharjale kalodonti pitsitama, kui talle vett oli toodud.

      Asta aga nägi teda veel mõne korra päeva jooksul, tundis suurt meelehead oma uuest kohast, leidis härraste korteri armsaks, arvas leivavanematega hästi läbi saavat, lootis vana köögi-Eliinega ilusti kokku leppida ja viis õhtul oma kitsasse kambrisse sületäie lusti, mis laulis ja lõhnas ja paistis nagu päike. Ja sel südamel pakkis ta kastist oma asjakesed välja, ehtis ja korraldas oma kambri kauniks, pildid pistis nööpnõeltega kummuti kohta seinale.

      Nende piltkaartide hulgas oli üks, mis teda üllatas, nii hästi kui ta teda nagu teisigi tundis. Ta silmitses teda näpu vahel ja pärast seina peal kaua ning ärevalt naeratava tõsidusega. Ja veel voodist, käed ristis pea all, saatis ta temale pikad pilgud, sest täiskuu paistis sisse, kõik oli näha ja kivine noormees paberil virgus ikka enam elama. Asta nägi tema pringiks lihanenud marmorliikmeid ka veel kinniste silmadega, nägi neid nende nooruses trotsival võidukiitlemisel, ringutas ning sirutas end suure lõbuga ja jäi pikkamisi magama, huulte ümber säilitades jälgi sellest tõsisest naeratusest, mida Aage Rolsted hästi ei mõistnud.

      Selsamal ajal raskenesid Aagegi laud. Tema viimane taju enne vaibumist oli laialivalgunud rahulolek tänase päevaga ja selle sees ujus tõotavalt mingi oodatav. Uus neitsi tuli talle kujuliselt aga alles siis meelde, kui ta hommikul ärkas, ja ta võrdles teda, muiglevalt haigutades, noore närvliku linnukoeraga; „väriseval hüppel teine”, lisas ta ja haigutas veel kord. Ja lõpuks leidis, et Astal on enam silma kui nägu, sest tema nägu ei mäletanud ta põrmugi enam, vaid ainult silmi väheke, millele nägu oli paljaks raamiks.

      Kuid noore Rolstedi meelest tundus järgnevail päevil, nagu oleks Astaga veel midagi muud majja tulnud kui uus toatüdruk. Nii teatud kui talle ta võim oli pilkusid oma välimusega paeluda, neiupõskedest värvust võtta, naisehäälisse ärevust heita, aga mõjul, mida ta Astast aimas, oli midagi lisaks: just see, et ta ei olnud nähtav ega tabatav, vaid ainult aimatav, teadvuse tagamail liikuv, meelelise eetri sisse kaduv. Asta ei vahetanud mitte enam jumet tema vaate all, ei kaotanud valitsust keele ning erkude üle, ja naljalt kunagi püüdis Aage tema eba-avalikku pilku enda kuju pealt kinni. Aga siiski: Asta nägi teda, nautis teda, orjas teda! Et see oli vaid aimdus, mitte teadvus, siis hakkas Aaget painama põnev uudishimu, iha selguse järele, tung katset teha, milles seisab vahe selle ja teiste naiste vahel. Endine tüdruk – see oli olnud nagu kõik. Ja veelgi lihtsam. Igav oma häbelik-häbemata itsitamisega.

      „Kas kuulsite, Asta, millal ma täna öösel koju tulin?”

      „Jaa – kell oli neli.”

      „Kust te seda nii selgesti teate?”

      „Ma vaatasin kella.”

      Aage apsakas pilk riivab äratajat Asta öölauakesel; selle nägu on külm ja tiksumine kõrk.

      „Siis olite ärkvel?”

      „Ei, ma ärkasin, kui käis kojauks.”

      „Ja vaatasite kella?”

      Asta jaatab peaga.

      „Keerasite elektri üles ja vaatasite kella?”

      Tüdruk ei kosta enam, küsimus tundub talle tarbetu. „Nii erk uni on teil? – Eliine köögi kõrval ei kuuleks kahuritki.”

      Aage naeratab viiliti, laseb pilgu unepunakaist silmist kambrikeses ringi uidata, hoiab pahemat kätt püksi-, parema käe pöialt vestitaskus ja õõtsutab kergesti keha. Pilguke aega läheb mööda. Asta seis ilmutab minekutahtmist, siis jätkab Aage, vahtides temast üle:

      „Oma toa olete nägusaks teinud, tõesti nägusaks; Nikoliinel – sel polnud midagi.” Ja kuna ta sammukese sissepoole astub ja sängi peatsi kohalt midagi huvitavat leiab: „Ah soo, Asta, – ma tahtsin teile ju midagi öelda!” Ja siis vaatlemise seest mõttekatkiselt: „Kui papa ehk juhtub küsima, Asta, – vaadake, teine neitsik, too Nikoliine – too ei öelnud kunagi – Aga mis teil siin siis on?” Ta pöördub kummuti poole. „Kust te saite need pildid?”

      „Ostsin.”

      „Ise ostsite niisugused?”

      Astal pole püsi naeratada, sest midagi silmas pidades läheneb temagi kummutile.

      „Need on ju” – Aage tunneb mõned ise ära, teiste alt loeb, mida tarvis –, „need on ju glüptoteegist, ja riigimuuseumist, ja –”

      „Thorvaldseni omast,” täiendab tüdruk.

      „Jaa, jaa, ma tunnen: tema „Surev lõvi” ja „Ganymedes joodab kotkast” –”

      „Ja vürst Vladimir Potocki,” ütleb Asta haljal häälel, kuna ta silm liigub Potocki pealt Rolstedi peale ja sealt tagasi noore Potocki peale – aeglaselt, võrdlevalt ja rõõmsa tõsidusega.

      „Poest ostsite?” küsib Aage.

      „Ei, sealtsamast, kus ma neid vaatlesin: eeskojast, kus müüakse katalooge.”

      „Vaatlesite ära ja ostsite kaasa. – Mis te nendega siis teete?”

      Asta suurendab silmi ja näitab siis vastuse asemel näpuga seina poole.

      „On ju veel muid,” tõmbab Aage teise suunurga naerukile ja puudutab tüdrukut poole pilguga. Seejuures unustab ta pildid, võtab kummutilt tillukese portselanist konna pihku, ja kuna ta seda näib silmitsevat, tähendab ta suudmööda: „Nagu öeldud, Asta, kui papa peaks küsima – mamma juba ei küsi, aga papa – ta on nimelt veidi – hm – mõistate isegi: vanadus ei mõista noorust – kui ta peaks küsima, mil ajal – öelge lihtsalt: teie ei kuulnud!”