Laadalelled. Eduard Vilde
on>
LAADALELLED
Pole ma kusagil nii palju hobuseparisnikke näinud kui Virumaal. Seal on vist iga kolmas inimene parisnik. Külad on neid täis ja mõisavalitsejail, kirjutajail, aidameestel, aednikel ja isegi kokkadel ei ole kirglikumat iha, kui härralt hobuse pidamiseks luba saada, et siis lahjalt ostetud noort looma mõisa moonaga rammusaks nuumata ja lähemal laadal hea kasuga ära müüa või hea pariga vahetada. Kui tahad kiriku-esistel parisniku hobust ära tunda, siis vaata, kas ta on esimeste jalgadega künka otsa aetud, kas ta riistad ka on hästi „vases” ning lakk ja saba hoolsamini kammitud kui parisniku emandal või tütrel.
Igal alal võib inimene meieaegu kuulsaks saada, nõnda ka hobuseparistamises. Kavalad ja osavad parisnikud on väikesed kuningad. Nende riik on laadad, nende alamad hobused. Ükski kroonitud pea, ükski luuletaja, tantsija, näitleja, veiderdaja ei ole nii üldiselt tuttav, nii rahvalik kui nutikas ja rikas parisnik, eriti laadarahva seas. Piits on tema valitsuskepp. Piits vöö vahel, müts kuklas, kulm ärikortsudes – nõnda longib, poeb, piilub, varitseb, hiilib ta laadaplatsil. Ta näeb kõik, ta kuuleb kõik, ta teab kõik. Ta tempab, kus teda ei aimatud, ning vajub, kui teda alles hõlmast hoiti. Ta on nähtav ja nägematu. Tahab ta hobust osta, siis peibutab ta müüja võistluse eest varjatud paika kõrvale ja hakkab seal tema peale tormi jooksma; on tal enesel hobune müüa, siis jätab ta naise, poja või hea sõbra vankrile ja segab enda ise ostjate sekka pakkuma. Ja ta oskab sada kunsti, tuhat kriugast ja konksu, kuidas hobust teise käest odavalt saada, enda looma talle aga kallilt müüa ning vahetamisel teda pügada. Parisniku suu teeb vastase noore ja terve looma vanaks vigaseks kronuks, enda vana vigase kronu aga nooreks ja terveks. Õige parisnik ei puudu kunagi laadalt, olgu see ligidal või kaugel, Virus või Harjus, Sakalas või Võrus. Peaks teda aga mingi äpardus keelama laadale minemast, siis on ta haige ja õnnetu sest kahjust. Iga laada eel on ta elevil ja kehkvel: ta unustab söögi, joogi ja une. Mingi asi siin ilmas ei rõõmusta teda aga nii kui teise mehe õnnestunud tüssamine; midagi ei lõika talle nii kibevalusalt südamesse kui tüssatasaamine teiselt.
See on viru parisnik.
Kaks niisugust olid Rooviku Mart ja Tohupalu Aabram, esimene Simuna, teine Väike-Maarja kihelkonnas, mõlemad jõukad peremehed. Kahe suure parisniku vahel ei või iialgi juttu olla iseäralisest südamesõprusest – Mart ja Aabram aga olid otse verivaenlased, ja seda juba viiet aastat.
Nende vaen oli muidugi hobuste kaudu tekkinud, kuid viimaste auks olgu öelda, et nad selles mitte meelega süüdi ei olnud.
Rooviku Mart oli tol mainitud ajal Rakvere laadale musta ruuna viinud, kellel oli see ebavoorus, et ta kohe tantsima hakkas, kui inimene ta juurde latrisse astus. Ruun tantsis viru valtsi korralikus taktis ja rütmis ning pealegi ilma vähema kui pillimänguta; ta oleks igale tsirkusele au teinud ja Tsiniselli juures Peterburis kahtlemata rohkem loorbereid saanud kui kaeru. Tantsimisest endast ei olekski nii suurt paha olnud – ruun oli muidu mõistlik ja auväärt hobune, kes kündi ega sõnnikuvedugi alatuks tööks ei pidanud ent nurjatu oli temast see, et ta tantsides peremehele iga jumalakord jala peale astus. Ta oli nagu pühaliku vandega tõotanud seda nalja ei ühegi valtsi puhul tegemata jätta. Ja kuidas ta oskas tabada! Ikka ja alati leidis vääramatu sihikindlusega Mardi pahema jala suure varba. Vaene varvas oli juba päratu laiaks ja tohutu õhukeseks litsutud ning Mardil ei nähtud Pahemas jalas enam kunagi saabast, mille nina oleks terve olnud. Ei aidanud tantsukirgliku ruuna vastu mingi karistuslik või kasvatuslik abinõu – tema kunst käis tal üle kõige. Mart pidas talle esialgu pikki noomituskõnesid, mis nii mõnegi mureda kuradiga algasid ja lõppesid, ent ruun raputas iga kord kangekaelselt pead, nagu ei tahaks ta olla tervest jutlusest midagi aru saanud (mis aga päris vale oli, sest ta mõistis kõik), või nagu hämmastaks teda Mardi madal vaim, mis tema kunstist põrmugi ei oimanud lugu pidada.
Ka ihulik karistus ei mõjunud. Ruun vaatas ainult kaastundliku põlgusega vaese peremehe otsa, kes orjapõlve toorusest ikka veel vabanemata. Ja lähemal korral tantsis ta oma valtsi seda suurema vaimustusega, trehvates oma raudse tantsukingaga veel osavamini Mardi lommatud varvast.
Viimaks aga oli tema saatuse kell kaksteistkümmend löönud. Mart tüdines valutavast varbast ja katkisest saapast, viis kunstniku kalduvusega musta Rakvere laadale, vahetas ta Tohupalu Aabramile ja sai selle käest lahja, aga vagus-viisaka võigu vastu.
Too oli esimene kord, et mõlemad hobuseid vahetasid, teineteisega üldse lähemalt kokku puutusid. Seni olid nad teineteisele ainult nime ja kauka kuulsust pidi tuttavad olnud. Elasid mehed ju teine teises kihelkonnas, nii siis kaunis kaugelt lahus.
Mart tuli laadalt, süda rõõmus ja rahul nagu parisnikul kunagi, kes teist on saanud katkuda. Võigul ei olnud vähematki viga. Kõik „kuraasid korras”, nagu parisniku ärikeel ütleb. Keha nägus, rind lai, kael rõngas, jalad sirged, tubli lakk ja saba. Loom oli erk ja traavis, et lust näha. Selle peale, mida koju jõudes tüssatu mõtleb ja tunneb, leides, et talle vigane või riketega koormatud hobune on külge määritud – selle peale Mart ei mõelnud, sest selle peale ei mõtle parisnik iialgi. Temal on nimelt vägev sõna varus, mis ta südametunnistust vaigistab, mis talle luba annab ligimest, sõpra ning sugulastki igal viisil petta, kaitstes teda nii seesmise kui välise karistuse eest. See sõna on: „laada õigus”. Ütleb kipitav süda ehk nõrgal pilgul parisnikule: „Mees, sa petsid teist,” siis käratab see mees vastu: „Vait, – laada õigus!” Ning kurdab petetu ehk lähemal kohtamisel isiklikult: „Mees, sa petsid mind – sa oled petis,” – siis kehitab parisnik õlgu ja kostab külmalt: „Tjah, vennike, – laada õigus!” Ning sellega on kõik avaldatud: vabandus, kahetsus, kaastundmus. Keegi ei mõtle aga, et „laada õigus” muud ei ole kui „laada ülekohus” ja et ülekohus ei seisa kotis.
Ega Rooviku Martki nii kaugele mõelnud. Aga või temagi ülekohus kotti jäi.
Võiguga oli kodus igaüks rahul, kõik kiitsid teda – naine, tütar, sulane, tüdruk. Mart viis hobuse uhke mokamuigutusega talli, kandis talle isiklikult kõige paremaid ristikheinu ette ja läks ka aidast kaeru tooma. Sest esimesel õhtul söödabki ikka peremees ise uut hobust. Vaevalt oli ta aga kaeramatiga talli jõudnud, kui korraga mõrtsukalik kisa kõiki kohutas – perenaist, tütart, sulast ja tüdrukut. Mart karjus nagu ratta peal. Neljast küljest joosti talle appi.
„Mees, isa, peremees, mis sul häda?” hüüdsid kõik läbisegi, vehklesid kätega läbisegi, rüselesid talli ukse vahel läbisegi.
Mart rabeles latris, kätega hobuse kõrvus kinni, ja möirgas otsekui vanapagan, kellele rehepapp parajasti sulatina silma valab. Kaeramatt oli ta jalge all kummuli maas. „Armas mees, kallis isa, kulla peremees, kes sul kõri kallal?” hüüdsid appitõttajad, kes talli poolvalguses midagi selgemalt ei võinud silmata.
„Mis te tobud veel küsite, eks te näe, et hobune juuksed mul ühes nahaga pealaelt tahab ära rebida!” ulus Mart, hobuse kõrvu ja tukka sagides.
„Seda tahad sina ju võigule teha, armas Mart,” hüüdis perenaine vastu, „sa kisud ju teda kõrvust ja karvust!”
„Naisterahva lollus!” möirgas parisnik nutuselt. „Eks sa’s näe, et ta lõugupidi mu parukas kinni on ega lahti ei lase, kas palu või vannu!”
Seda nähti viimati küll. Võik oli suu Mardi tihedaid ning pikki juukseid täis võtnud ja rebis ning rebis neid hammastega. Kui ta lõugu paremale ja pahemale poole väänas, oli Mardi valu iseäranis suur ja seda valjemalt ta kisendas. Aga seda ei pannud julm loom ei mikski. Ta sagis ja vassis teda külma rahuga, päästis kange raputamisega ikka jälle oma kõrvad peremehe käest ja näis tema hädakisast pealegi põrgulist rõõmu tundvat, sest ta hirnatles taoti nii rinna põhjas tasakesi.
Alles sulase abiga läks Mardil korda võigu hammaste vahelt viimaks vabaneda, aga selle valusa kahjuga, et hea kahl juukseid piinaja hammaste vahele jäi. Saatanliku võidu- ja kahjurõõmuga vahtis ruun, juuksetukk saagina lõugades, Mardile järele, kui see kirudes ja oiates latrist põgenes, mõlema käega pealage hoides. Valu pärast ei suutnud mees riivatut karistamagi hakata.
„Ilus loom, aga pahad tembud,” ütles sulane ja hakkas mahapillutud kaeru matti ajama. Niipea aga kui ta riista künasse hobuse ette tühjendas, oli võik ka tema karvus kinni. Mehike laskis mati muidugi kukkuda, kahmas hobuse peast kinni ja möirgas õkva nii nagu peremees äsja eel: „Appi, appi, elav saatan on lahti! Ta kisub mul peaaju karvupidi kolust! Appi, peremees, appi!”
Või peremees! Nagu oleks sellel veel himu olnud o m a kolukest teist