Suguvend Johannes. Eduard Vilde
on>
1
TÕNUJÜRI TOOMA PATUJUTT
Nimed on moeasi, nende valik väljendab aja vaimu. Tõnujüri Toomas pani oma kuuendale pojale nimeks Johannes, sest et Johannesed olid tol ajal moodis, kuna see tund juba kaunis kaugele minevikku ulatus, mil ta esimene poeg põlatud talupoja-nimega Mats oli pidanud leppima. Niisuguse või sarnase nimega ei võinud uuema aja lapsele enam häbi teha.
Esimese viie poja kohta ei olnud Toomas silmapilkugi kahevahel olnud, mis otstarbeks nad ilmale olid tulnud. Toomas ise oli põllumees, mis siis temale järgnevaistki Tõnujüridest muud pidi saama kui peale kroonuteenistust talupidajad või taluteenijad, mis seda loomulikum, et poisid kõik tugevate luukontidega olid õnnistatud.
Veidi teine lugu oli aga selle äbarikuga, kellele sai nimeks Johannes. Oli juba ta hiline tulek elatanud isa üsna kohmetuks teinud, siis läks kitsikus seda suuremaks, kui poiss kõndimisealiseks sai, aga kõndima ei hakanud, sest et tal väetikesel liiga nõdrad koivakesed kõhna keha alla olid loodud. Johannes oli haiglane ja jõuetu nagu saksa laps. Ta sirgus küll kiiresti ja sööstis pikaks ning sihvakaks kui heinputk, aga kiduraks ja kõhnaks jäi teine seejuures seda enam. Ja et ta ka nii tasase loomuga, nii vagusa kõnega ja nii pikaldase liikumisega oli, siis tõusis Tooma hinges kahtlus, milliseks kutseks poega ette valmistada, seda suuremaks.
„Oleks teine ühe jalaga, paneksin rätsepaks,” arutas va Tõnujüri vahel. „Aga kuis nüüd niisugune kõrend, kellel pea süllapikkused kargud kere all, rätsepaks kõlbab!”
Tooma terane vaim ei võinud aga igavesti kitsikusse jääda; hea nõu tuli viimaks kah.
„Kas tead,” ütles ta ühel päeval Truutale, „mis ametile meie kuues poeg sobib? Koolmeistriks! See on kerge tubane amet, peenem ka kui mõni küla-käsitöö, ja meie Johannes (õieti ei öelnud Toomas kunagi Johannes, vaid ikka Juhanes, rõhuga esimesel silbil) on nii loll ja toss – koolmeistriks otse kui loodud.”
Eks Truuta olnudki kohe päri, nii et selle valiku juurde jäädi peatuma. Ka Johannes ise oli rahul. Nõnda sai meie suur, aga nigel kangelane seminari. Ta õppis virgasti, nagu seda nii eluvõõrast tossikesest teisiti ei olnud lootagi, ja tegi selles Toomale aina rõõmu. Nähtavasti oligi Johannese innukas püüe vanematele rõõmu teha. Ega ta neile muidu oleks hakanud ilmutama – esiti salapäraselt, tähendamisi, siis ikka julgemalt ja täis lootust et temast saavat veel palju, palju suurem mees kui koolmeister. Tooma lähema pärimise peale, mida ta enesest siis peale õpitud ameti veel arvavat saada, tegi Johannes alati väga paljuütleva, sügavamõttelise näo, naeratades õndsalt, aga ei öelnud. Küll isa kord näha saavat. Ema kiheleva uudishimu oli ta aga oma peidetud ähvardustega nii muredaks teinud et see teda enne rahule ei jätnud, kui ta pidi üles tunnistama.
„Hakkan… hakkan – luuletajaks!” sosistas Johannes hinge põhjast.
„So-oh!” tegi ema samuti sosinal. „Mis see siis on?” „See – see on kõrgem kutse kui kuningal! See amet viib jumalate sekka.”
„Oeh! Aga eks sa pea ikka enne kellegi juurde õpipoisiks minema – mis? Ja see maksab jällegi raha.”
„Ei, ema! Luuletajad on sündides meistrid – see jumalik säde, mis teeb inimese luuletajaks –”
„Oota, küsime isa käest nõu, ta on mõistlik vanamees ja tunneb kõik ametid… Toomas, tule siia!”
,,Oh ei, ära isale räägi, ta ei saa sellest veel aru,” ütles Johannes täis hirmu.
Aga Toomas tuligi juba.
„Eks kuule ka, mida meie poiss vestab,” algas Truuta nagu vabandava naeratusega; „temal on nõu koolmeistriameti kõrval veel teist teenistust pidada. Lugijaks tahab hakata – mis? – kuida see oli? Vaata, see pidada jumala juurde viima Tal olla, kas tead, üks sihuke säde, – jah, ega ta vallatu ega jumalakartmata poiss ei ole olnud, seda ei või öelda Ta tunda endas, nojah, üht sädet, ja ütleb, et ta on meistriks sündinud Eks me, vanemad, või aina rõõmustada, kui me poeg jumala poole kipub ja vagaduse eest hakkab –”
„Ema, ära kõnele edasi,” ütles Johannes vagusa kindlusega, kuna ta kohmetuile põskedele tähniline puna ilmus. „Ma ei taha mitte lugijaks saada, vaid luuletajaks. See on hoopis teine asi Aga sellest ei maksa nüüd veel rääkida; eks te saa tulevikus ise näha, ja siis – noh, parem jätame nüüd katki …”
„No vaata nüüd rumalat last – kas ta ei või vanematele seletada, mis ta õieti tahab!” urises Truuta. „Toomas, küsi ometi, mis juttu ta ajas!”
„Mis sul siis on?” päris Toomas. „Eks ometi räägi! Milleks siis tahad saada?”
„Ärge piinake mind!” vastas poiss ja tegi minekut. „Te ei saa ju kumbki aru, mida räägin ja tahan; see on teile liiga kõrge.”
Ent Toomale oli see vastus liiga kõrk.
„Eks ma ütle, eks ma ütle,” tähendas ta vihase naeratusega, „meie poisi peas ei ole kõik kruvid kinni! Ma ütlen sulle, ema, ta hakkab veelgi enam põruma! Aidaku jumal, et mõõt enne täis ei saa, kui ta koha peale on saanud!”
Johannes pani tusaselt minema. Toomas aga väristas ja vangutas pead ja pidi poisi kaeluse järele kaapama, ent ema pani käe vaigistades ta õlale.
„Las ta olla! Ära kurvasta teda oma teravate sõnadega! Peame ikka ta tervist ka hoidma – on ju meie õrn pesapoeg teine!”
„Kurat teab, miks tal mehe aru ei hakka pähe tulema!” pomises Toomas ega olnud siis kauemini pahane. –
See suur luuleasi jäi sellega tükiks ajaks rahule. Johannes käis viimast poolaastat seminaris, tegi lõpuproovid ilusti ära ning asus siis vanemate koju nii kauaks elama, kuni õpetajakoht on kuulatud. See ei läinud aga nii ruttu. Kohti vähe, tahtjaid palju, nagu kunagi. Ja Johannesele sai see kodune põlv väga okkaliseks. Mida ta selle aja sees kannatas, missugused valutormid ta rinnas möllasid, seda leiaks lugeja ta lauludest, kui need oleksid trükitud. Johannese käekiri oli aga tol ajal väga halb, nii et trükkijad – aimates puuduliku kirja taga ehk ka muid puudusi – manuskripti nähtavasti juba esimese laulu lugemise järel ikka jälle tagasi saatsid.
Johannese koduse elu viletsus tuli isa poolt. Toomas oli muidu va hea mees, aga pagan teab, kust see tuli, et tal poja Johannese vastu ikka pipart keelel oli – hoolimata, et ema erilise armu ja südidusega selle lapse eest seisis.
Peale Johannese oli Tõnujüri Toomal veel üks poeg kodus, kuna kaks kroonut teenisid ja teist kaks naabervallas talunikkudena elutsesid. Kuuepäeva-koht, mis Toomal käes, nõudis suurt tööjõudu, ja et teenijad kallid, rent kõrge ja saak halva maapinna tõttu vähene oli, siis oli Tõnujüril tihti tööjõust puudus, iseäranis kibedamail aegadel. Ei me tohi siis vanamehele, tema seisupaigalt vaadates, pahaks panna, et ta koolmeistrist poega vahel appi nõudis, kui kitsikus oli eriti suur – olgu kas vihma eel heinu kokku panema, kartuleid muldama või muud sellesarnast.
Oli nüüd Johannes muidu nii sõnakuulelik poeg, kui iganes võimalik, – siin ta tõrkus. Esiotsa ei teinud ta seda mitte avalikult. Ta läks, kuhu isa teda käskis, aga ta tegi mossis näo, laaberdas pikkamisi, hoidis pea norus ega rääkinud kellegagi sõna. Isa tegi, nagu ei näeks ta seda. Ema aga palus poega isale mitte näidata, et sundus talle vastumeelne on – Toomas süttivat muidu tulises vihas ja siis olevat hädaohtu karta.
Ühel päeval oli Johannes terve päeva pidanud tööl olema. Vend pilkas teda ta tusase oleku pärast, andes talle märku, et ta teda uhkeks ja laisaks peab, ning teenijad pilgutasid üksteisele naerdes silma. Toomas ei ilmutanud kaua aega oma arvamist, kuni viimaks ka tema kannatus lõppes, poja võigast ja tõrgest tööd nähes.
„Hoia oma nahka, poiss!” käratas ta järsku kui suurtükk lahti. „Kogu päeva juba vaatan su tembutust pealt – pane tähele, varsti sünnib midagi, kui sa oma hambad ikka veel irevil hoiad! Muud ma ei ütle… Olen küllalt juba kannatanud!’’
Aga ta ütles siiski veel midagi muud. Esimese vihahoo järel tuli teine, ja siis pakkus Toomas „poisilontrusele”, kes tema raha ja vaeva eest nina pilvisse ajavat, triibulised püksid jalga ning tulised kõrvad pähe!
Johannes ei lausunud musta ega valget. Aga õhtul kodus puges ta ema juurde ja hakkas sellele oma kurbust kaebama. Taskust võttis vihukese, andis emale istme ja palus teda pealt kuulata. Ta luges talle võimatu pika poeemi ette. Kas see nüüd sellest tuli, et ta nii väga sorinal luges,