Rahva nali. Matthias Johann Eisen
mürinat! See es õige asi enam küll ei ole!” õhanud üks.
“Jah! Küll kuulen!” vastanud teine suure hirmuga.
“Mats! Kudas me’ õelusest ometi lahti saame? Kas sa oskad auu kiituse laulu?”
“Kulla vennas, ei oska! Oskan aga teise laulu!”
Mõlemad langenud nüüd värisedes maha. Igaüks hakanud oma laulu laulma. Laulnud ja laulnud teised mis hirmus.
Kange mürin jõudnud seni ikka ligidamale. Kutsar sõitnud neljahobuse tõllaga meestest mööda.
Hobused kohkunud mehi nähes.
Kutsar tõmmanud piitsaga meestele tubli sähvaka mööda pead.
Kui kutsar mööda jõudnud, hüüdnud teine Hiidlane rõõmuga: “Ju meie laul ikka aitas! Piitsaga sai meid küll hööritada, aga ära viia ometi ei saanud!”
13. Lammas kõige nahaga kõhtu
O. Hintzenberg Tapalt.
Hiidlased olivad mõisas “raavi” lõikamas. Palusivad “rouva” (proua) käest pühiks lammast.
Proua lubas lamba talle.
Hiidlane ütlema: “Oh auulik proua, kudas me võime tallekest tappa! Talleke ei jaksa suurt tapmise valu ära kannatada!”
Proua naeris. Lubas meestele vana lamba, käskis aga naha tagasi tuua.
Hiidlane uuesti ütlema: “Mede pool lambal pinda ei võetagi, vaid süüakse liha kõige pinnaga!”
Ei aidanud, proua pidi nahagi Hiidlastele lubama.
14. Kinni siotud hing
Korra sõitnud Hiidlane talvel üle väina. Kodu lähedal langenud hobune karrsummdi jää lõhesse. Küll katsunud mees hoost august välja tõmmata, aga ei saa.
Viimaks tulnud mehele hea nõuu meelde. Sidunud nööriga hobuse kõri kinni, et “heng” välja ei läheks. Ise läinud saarele talust abi tooma.
Talusse sisse astudes teretanud mees. Kui pere rahvas meest mitu korda käskinud istuda, vastanud mees: “Eks saa!” Võtnud siis istet, pannud piibu tobi suhu ja rääkinud siis üht ja teist. Söögi ajal palunud pererahvas meest söömagi. Mees läinud rõõmsa meelega sööma.
“Kas sull siis midagi asja ka oli?” küsinud viimaks talu isa.
“Oli ikka natuke kah!” kostnud mees kõrvatagust sügades.
“Ei tea, mis siis ka asjaks oli?” küsinud talu isa uuesti.
“Hobune kuri loom kukus väina jää lõhesse sisse! Tulin siit talu rahvast appi paluma!” vastanud Hiidlane.
“Miks sa siis seda ennemalt ei rääkinud?” küsinud kõik talurahvas kohkudes.
“Pole tall viga midagi! Sidusin köiega kõri kinni, et heng välja ei läheks!” vaigistanud külaline.
Mindud kohe väinale hoost vaatama. Mis sa enam vaatad: hobuse tipud juba ammu püsti.
Hiidlane kiruma: “Oh sa pala silk! Oh sa viimne peme! Näh, kus ma va lollpea olen. Unustasin takka kinni sidumata! Sealt on hing välja läinud!”
15. Pühade toit
O. Hintzenberg Tapalt.
Kaks Hiidlast rääkinud söökidest.
“Tangu pudru ja piim on minu suus kui liiv, aga jahupudru ja vesi on minu suus kui mesi!” kiitnud esimene.
Teine ütelnud: “Kui minul rukki leva (leiba), silgu laga (=soolvett) ja selget raavi vett on, siis söön, nii et vats lammutab!”
16. Kange õlut
J. A. Veltmann Pootsist.
Korra pruulinud Hiidlane pojaga Matsiga pulmadeks õlut. Võtnud mati keha täie linnasid ja tahtnud sest viis vaati “virrvommi”, kuus vaati “karrvommi” ja seitse vaati “Sirrpilli” valmistada. Õlle virre olnud valmis, mehed rüübanud ja maitsenud.
“Liig kange!” hüüdnud vana Hiidlane suud matsutades poja vasta. “Mats, uha vett!”
Mats pannud vett juurde. Siis maitstud jälle.
“Liig kange! Mats, uha vett!” käskinud vanamees uuesti.
Kui õlut ammu juba selge vesi olnud, maitsenud vana Hiidlane jälle. Leidnud siis õlle paraja kange olevat. Pannud “virrvommi,” “karrvommi” ja “sirrpilli” vaatidesse.
Pulmad jõudnud kätte.
Mõisa valitseja või “esand” olnud ka pulma kutsutud. Temale antud kõige esmalt õlut mekkida.
“Mõisa esand” maitsnud. Arvanud, et Hiidlane teda veega tahab narrida. Annud vanale Hiidlasele käega mööda kõrvu.
Hiiu isa karjuma: “Ai, ai, ai! Kas ma ikka ei ütelnud: Mats, uha vett! Kas näe nüüd! Kange õlut on mõisa esanda üsna hulluks teinud!”
17. Hüppa vede!
J. A. Veltmann Pootsist.
Korra leidnud Hiidlane metsast vaablase pesa. Pool joostes läinud mees kodu kuulutama, et “mete toojate” pesa leidnud. Läinud naesega seltsis mesilindusid ära tooma. Linnud olnud kõrges õõnsas puus; ei saanud naljalt kätte.
Hiidlane meelitama: “Tulge alla! Tulge alla, Jumala linnukesed!”
Linnud ei pannud aga meelitust tähelegi. Jäenud kõik oma paigale.
Kui meelitamised midagi ei aidanud, hakanud Hiidlane Mats puu pihta koputama. Selle peale tulnud mesilindusid mis hirmus Matsi rõõmuks puust välja, lendanud aga kohe Matsi kallale ja pistnud teda mõne hea korra.
Matsikene palub, meelitab mete toojaid iga moodi, paitab käegagi vahel sekka, aga või ep need sest hoolivad! Ikka rohkemini torkavad Matsi.
Viimaks lõpeb Matsi kannatus otsa. Mats pistab jõe poole jooksu. Mete toojad “va õelused” aga Matsi järel.
“Mats ae! Mats ae! Hüppa vede! Hüppa vede!” hüüab naene järele.
Karrsummdi! kargab Mats jõkke.
Naese abiga pääsis Mats viimaks jõest välja. Hakanud siis õige südame põhjast vana õeluse kärbsid siunama.
Õhtu oli seni kätte jõudnud. Mats hakanud naesega koju poole minema.
Üle silla minnes roomanud neile sõnniku sitikas vasta.
“Oot, oot sa sarviline! Küll ma sind tunnen!” kiljatanud Mats loomakest nähes. “Päeval kannad sa kollavatti, nüüd sinivatti!”
Mats hüpanud täis hirmu sitikast nähes uuesti vette.
18. Hiidlase sõber
O. Hintzenberg Tapalt.
Hiidlane kiitis kangesti oma sõpra.
Küsiti mehelt, missugune ta sõber olla.
Hiidlane vasta: “Mu sõber on pikk, peenlane lühelane, jäme mees! Tall on süsimust pea ja lumivalged juuksed ja pikk putkjas habe. Jalad on tall maast saadik, pea mütsist saadik!”
19. Kudas hundile häbi tehti!
J. Neublau Jootmalt (Ambla k.)
Hiidlase lamba karja läinud hunt ja murdnud mitu lammast ära.
Hiidlased püidnud hundi kinni. Hakanud nõuu pidama, mis hundiga teha.
Üks õpetama: “Teeme hundile suure häbi rahva ees!”
Teised vasta: “Teeme!”
Pühapäev viinud mehed hundi kiriku juurde. Üks hoidnud kõrvust kinni, teine teinud häbi. Ütelnud ise: “Kudas inimesele mekib, mekib ka metsa loomale!”
20. Kus kuningas jõulus magab?
G.