Rapla ja Tallinna tondid. Matthias Johann Eisen
oli tal kohe meie tulek teada. Me pidasime nõu Suuremõisa saksa vangi võtta ja poolakate kätte Pärnu viia, aga lugu läks teisiti. Omanik laskis mõisa ümber igale poole vahid välja panna. Kui nõu teoks tahtsime teha, tungis korraga kümnete kaupa valvajaid meie kallale, võttis meid vangi ja pani mõisa keldrisse kinni. Teisel päeval laskis Suuremõisa omanik meid laeva viia ja saatis Tallinna kohtu kätte. Tallinnas pandi meid Toompeale kinni.
Seal istusime mõnda nädalit just nagu hiired lõksus. Meid kuulati vahel üle. Üteldi, et meie süüregister liig suur olla. Meid ähvardati sellepärast üles puua. Kas rootslased seda ähvardust tõeks oleksivad julenud teha, ei tea ma, aga mul vähemalt ei olnud sugugi tahtmist niisugusid ähvardusi kauemalt pealt kuulata, veel vähem kaela kõdistada lasta. Hakkasin arvama, kuidas sest hiirelõksust välja pääseksin!”
“Ja oledki välja pääsenud?”
“Nagu näed. Aga nüüd kuule mu juttu edasi. Nagu tähendasin, peeti meid Toompea lossis kinni. Mind pandi üksipäini ühte väiksesse kambrisse. Ma ei tea, kas ses kambris enne vangisid peetud või ei. Raudrellid olivad küll aknal ees ja Rootsi soldat ukse taga vahiks, aga muidu näitas mu kammer vähe vangikambri nägu. Minu kambrist käis suur korsten läbi. Seda korstent hakkasin paremini uurima. Oli tarvis ainult korstnasse pääseda, küll siis vangikojast välja jõudsin. Hakkasin ametisse. Kiskusin ahjuleerist mõned kivid välja. Seda viisi seisis mu ees avar tee korstnasse lahti. Mis nüüd muud kui edasi. Ronisin korstnasse. Korsten oli parajalt lai ülesronimiseks. Silumata paekivisid mööda pääsin ilusasti ülesse. Ettevaatlikult ronisin üleval korstnast välja, astusin katusele. Katusel kuulasin tüki aega, kas lossi õues kõik vagusi. Kui kõppu ega kõbinat ei kuulnud, ronisin katust mööda edasi veetoru juurde ja lasksin ennast veetoru mööda katuselt alla!”
“Seda viisi sa siis korstnapühkijaks said!”
“Seda viisi küll! Alla jõudes algas uus häda. Lossi värav kinni, kuidas välja pääseda? Õnneks silmasin lossi õuel puukuuri najal redeli. Seda mööda ronisin puukuuri katusele, puukuuri katuselt pääsin peagi vabadusele. Nüüd ei muud kui edasi Tallinnast, ikka kaugemale. Arvasin kõige paremaks Pärnu poole punuda, kus poolakad valitsusekeppi käes kannavad. Ei julenud ometi suurele maanteele minna. Kartsin, et mind taga otsitakse ja suurel maanteel kinni võetakse. Sellepärast pöörsin Raudaru teele ja jõudsin seda viisi Raplasse välja. Rapla ja Järvakandi kaudu mõtlesin Pärnu poole minna. Vaata, seal põhjus, kuidas siia juhtusin. Ja siit leian sind eest! Nüüd aga kõnele, kuidas sina ilma hobuseta siia sattunud!”
Kotka-Karla lõpetas juttu ja vaatas uudishimuliselt Tui-Jüri otsa. Tui-Jüri ei lasknud kaua oodata.
“Ei mul ole sulle nii palju uudisid jutustada! Minu juhtumised pea ära kõneldud. Pärnus tegime otsuseks Vigala poole sammusid seada. Üeldi, et Vigalast palju saaki saada. Tukkeri-Hindrek (Heinrich Ducker) võttis mõisameeste juhatuse oma hooleks. Suure salgaga sõitsime Vigala poole. Nägime juba ette und suurest saagist. Aga lugu läks teisiti. Vigala mehed olivad meie tulekust vist teateid saanud ja Tallinnast kuberneri käest abi palunud. Ilma et me teadsime, tulnud Tallinnast kuberner Horn suure Rootsi sõjameeste salgaga Vigala meestele appi meid vastu võtma. No heakene küll, me sõitsime julgesti Vigala poole. Käisime teel Veel ja Söörikul sees, saime oma jao saaki. Kihutasime edasi Vigala poole. Rehkendasime ette juba ära, kui suure noosi sealt saame. Tukkeri-Hindrek tahtis Vigala lossi mehi kõiki vangi võtta ja Pärnu viia. Saagist pidime igaüks ühevõrra osa saama!”
“Nagu näha, ei saanud te midagi!” sõnus Kotka-Karla vahele.
“Pühi suu puhtaks! Oleksime muidu vistist saanud, kui kuberner Horn rootslastega poleks Vigalas viibinud. Ilma paha kartmata kihutasime Vigalasse. Olime just mõisa juurde metsa vahele jõudnud, kui korraga kuberner Horn oma väega ilma ootamata meie kallale tungis. Enne kui sõjariistu saime tarvitada, oli ju hulk meie mehi vangi võetud. Minu kallale tungis kolm rootslast korraga. Sain nii palju mahti, et mõõga peosse tõmbasin. Enne veel kui midagi jõudsin teha, langes mu hobune vaenlaste hoopide all. Rootslased kippusivad nüüd mu kallale, tahtsivad mind vägisi vangi võtta. Ei aidanud enam muu nõu kui pane punuma. Putkasin kõige paksemasse padrikusse. Sinna ei pääsenud rootslased hobustega kohe järele. Padrikus tormasin edasi kuni rootslased minust kaugele maha jäivad. Kartsin ometi, et mind, ehk küll põgenema pääsin, tulevad taga ajama. Olin ennemalt Vigala ja Rapla kihelkonnas jahil käinud ja tundsin sellepärast natuke kohta. Pöörsin Vigala lossi poolt mööda metsa Tiduvere pool oleva raba poole, sealt Suevahest läbi Paiba männikusse. Siit läksin üle jõe Päärdu metsa, sealt edasi Velise metsa ja Velise metsast Valgu kaudu Järvakandi poole.”
“Aga mis sa Pärnu poole tagasi ei põgenenud?”
“Oleksin nii tark isegi olnud, aga kuulsin teelt talumeestelt, et kuberner Horn Rootsi väega Pärnu poole läinud viimast kui mõisameest, kes ta küüsist eluga ära pääsnud, kinni püüdma. Miks pidin ennast nende näppu andma? Arvasin siin Rapla pool elu julgema olevat ja sellepärast põgenesin siia külge. Siin vähemalt pole rootslasi meid taga kiusamas. Lootsin Järvakandist varju leida, aga Järvakanti jõudes nägin, et mõisas kõik uksed, aknad kinni naelutatud. Raikülas ei leidnud ka asujaid eest. Rändamisel tulin tee kõrva jalga puhkama ja keha kinnitama. Talusid ei ole ligidal ega kaugel näha. Ainult ahervarred näitavad endiste talude asemeid!”
“Kuhu nüüd tahad minna?”
“Sinna, kuhu sinagi! Paraku ei tea ma, kuidas esiotsa sinna pääseda, ilma vaenlaste küüsi sattumata!”
Tui-Jüri kargas seda üteldes püsti ja hakkas edasi, tagasi käima. Väsinud Kotka-Karla jäi edasi istuma.
“Ehk läheme kusagile talupoegade juurde varjule? Mida arvad sest?” küsis Kotka-Karla.
Tui-Jüri jäi ta ette seisma.
“Ei see lähe. Rootslased saaksivad pea teada ja tuleksivad meid kinni püüdma. Ega talupojad oska sarnast saladust eneste teada pidada! Talupoegade juurde minnes läheme meelega lõksu. Meil tarvis nii kaua varjul seista, kuni rootslased otsimise järele jätnud. Siis võime jälle ilusasti Pärnu poole kõmpida!”
Uuesti hakkas Tui-Jüri edasi, tagasi käima, ise mõttes. Mõttesse vaibus Kotka-Kaarelgi.
Umbes viis minutit võis Tui-Jüri seda viisi käinud olla, kui ta korraga Kotka-Karla ette seisma jäi.
“Amerika!”
“Mis Amerika? Mis see tähendab?”
“Olen Amerika leidnud. Olen nõuu leidnud, kuidas julgesti võime siin pool elada, ilma et keegi tuleks tülitama!”
“Kuhu siis läheme? Raikülas olla maaalune tee. Kas selle tee peale?”
“Raiküla maaalune tee ei oleks paha, kui tee otsa kätte saaksime. Kes teab, kas võiksime aga maaalusel teelgi julged olla. Mul tärkas teine parem peidukoht meelde!”
“Kus see on?”
“Küll varsti ise näed!”
“Mis seal ette võtta?”
“Küll näed! Marss edasi!”
II
Laupäeva õhtu jõudis kätte. Rapla kellamees Mikk astus raskest päevatööst väsinud pikkamisi kellatorni poole. Tornist tahtis kellaga ümberkaudsele rahvale kuulutada, et kallis õhtu kätte jõudnud ja aeg puhkusele minna, et homme seda paremini kirikus Jumalasõna kuulda. Pikkamisi avas Mikk puuvõtmega puuluku torni uksel ja hakkas pimedat treppi mööda üles astuma.
Mida kõrgemale Mikk jõudis, seda raskemaks muutus Miku süda. Tundus, nagu oleks keegi Mikku tagasi tahtnud tõmmata ehk talle koguni tina jalgadesse valanud. Mikk tõstis siiski jalga jala järele üles, kui ka aimamata kartus ta hinge hakkas täitma. Mikk tahtis tublisti kella paugutada ja kella paugutamisega kõige kartuse metsa ajada.
Siiski kell rippus Mikust veel tükk maad kõrgemal. Mõnda trepi astet pidi Mikk kõrgemale astuma.
Korraga kõlas Miku kõrvu ülevalt nagu pikk soigumise hääl. Hirmu pärast tõusivad Mikul kõik ihukarvad püsti. Silmapilguga oli Miku jalg nagu trepi külge