Rapla ja Tallinna tondid. Matthias Johann Eisen

      “Ei ole veel ühelgi sikul nii suuri sarvi näinud. Minu härjalgi pole nii suuri sarvi kui sel koledal elukal!” arvas Mikk kõrvatagust sügades.

      “Missugused jalad tal olivad?”

      “Missugused jalad?” mõtles Mikk. “Ei ma saanud mahti ta jalgu vaadata. Ma arvan aga, et tal küüntega jalad olivad. On ta mind ju nii veriseks kiskunud!”

      Köster jäi nagu vähe mõtlema. Küsis siis edasi:

      “Ja käte otsas olivad tal ka koledad küüned?”

      Mikk mõtles ja vastas: “Muidugi vist. Või ep mul aega oli ta käsi vaadata. Oleks minust kinni sasinud ega enam elusalt lahti lasknud!”

      “Saba oli taga?”

      “Tõesti! Saba nägin selgesti. Ja hääl tuli nagu tõrre põhjast!”

      Köster jäi mõtlema. Tarvis oli otsust anda, kas kole elukas kurivaim või tont olnud. Käis mõne korra mööda tuba edasi-tagasi. Jäi siis Miku ette seisma ja ütles: “Kuri koll on siis ometi tont olnud!”

      Mikk vaatas küsivalt köstri otsa. “Miks siis mitte vanapoiss ise?”