Mõttesalmid. Ado Grenzstein

      Adwokaat aab õigust taga,

      See on teada ammugi.

      Selle juures märka aga,

      Kuis lääb õigus kõwerdi:

      Wargad, rööwlid, mõrtsukad –

      Oi, kuis wooruslikud nad!

      Ah sa oled „erapooletu“?

      Ei, sa oled ainult hooletu.

      Leiaksid sa endas südidust,

      Erapool ei teeks sull’ tüdimust.

      Ainult kõige paremad

      Rahwa ette kõlbawad.

      Teised tõusku nende najal,

      Hüüdgu ühes nende kajal.

      Ajaratas, alga sa

      Hoopis uuest’ weerema:

      Weere kord ka meie teljel,

      Anna armu meie weljel,

      Kelle kuklal küllalt sa

      Saanud juba weereda.

      Aju, mis wõtsime sündides kaasa.

      Ei ole sugugi tabula rasa1.

      Paljugi headust ja halbdust ta sees.

      Milledest kujuneb wälja kord mees.

      Andku armu taewa wõlw:

      Meil on werewaene põlw!

      Kusgil pole prisket edu,

      Kusgil õiget salaredu:

      Awalikul turul ta

      Kõsub kokku warjuna.

      Küsin igat inimest:

      Mis küll wälja tuleb sest?

      Annan mõtte peost pihku.

      Siisgi midagi ei nihku.

      Kumbale see teeb küll häbi?

      Sõber, seda katskem läbi.

      Armas Eesti rahwa sugu!

      Mis on sinu ajalugu?

      Tunne tema tumedust,

      Ehk saad sellest jumedust.

      Astusiwad halba rada,

      Tahtsiwad mind kukutada:

      Ei ma saanud langejaks,

      Katsugu, sain kangemaks.

      Astu wäsimatal sammul,

      See toob priskust sinu rammul’.

      Eesti elust awalikust

      Wõta osa, suguwend!

      Siis wõid loota tulewikust,

      Et ta sulle paranend.

      Ega hunt ei seda kisu,

      Kellest temal pole isu.

      Isu inimestgi aab,

      Nii et murdja hunt tast saab.

      Ega härja sarw tee häbi,

      Sarwe abil härg saab läbi:

      Kasin aju sarwe juurel –

      See teeb häbi weiksel’, suurel’.

      Ega lont ei parwe pea,

      Niit ei elewanti wea:

      Parw lääb ühes londiga,

      Niidikene tondiga.

      Ega seda ei wõi laita,

      Kui sul mõistust küllalta;

      Siisgi see sind weel ei aita –

      Teistel olgu teda ka.

      Ei aatewaesed mehed

      Wõi aateid kaswata.

      Ei leiba anna lehed –

      Kas sest ei aru saa?!

      Ei inetumat pole muud,

      Kui rumal sulub targa suud.

      Ei kahepaikne kasu saa,

      Et wees ja kuiwal elab ta:

      Wees põlgwad teda päris-kalad,

      Maal puuduwad tal jooksuks jalad.

      Ei kaswa kulda Eesti raal,

      Ei mirri-marju Maarjamaal:

      Mis teda mulle armsaks teeb.

      On puhas arm, mis rinnus keeb.

      Kust puhast armu leiad sa,

      Seal palweta, seal püha maa!

      Ei kirjukuue kandijat

      Me ikka näe müüdawat:

      Ma tunnen kirjukuue meest,

      Kes wendi kaupleb kasu eest.

      Ei ma istu rõõmulauda

      Ega astu alla hauda,

      Enne kui ma kangelast

      Näen meile tulemast.

      Kes mu hella Eestia

      Paneb jälle õitsema,

      Kes mu rahwa wigadest

      Peastab wabaks igawest.

      Ei meestel sünni küsida:

      Kas truuduswannet wandus ta?

      Küll aga mehed küsiwad:

      Kas truuduses nad püsiwad.?

      Ei mäeltgi nähta kaugele,

      Kui ilm on ummis udune.

      Ei mägigi kuiwalt siis läbi saa,

      Kui uputus ulatab üle maa.

      Ei orja tule põlgada,

      Kui täidab oma wõlga ta.

      Mis siisgi seisgu põlgduses,

      On orja hing ta rindades.

      Ei puhast pilti peeglist saa,

      Kui peegli pind on mudaga.

      See wana lugu ilma sees,

      Kui kaunid perlid sea ees.

      Ei sa edenda siis headust,

      Kui sa kaitsed lambapeadust.

      Ei seda ilmas leia sa,

      Et rahul oldaks sinuga.

      Kui soowid rahu, sõbrake,

      End lase kanda kalmule.

      Ei seda redelit ma näind,

      Mis ilma maata taewa läind.

      Ei see tähenda wõi head:

      Ninasarwik tõstab pead,

      Pikakõrwa kõla