Tallinna jutud. Orelimängija. Eduard Bornhöhe

      Orelimängija

      Meie linna agulis seisavad kaks maja; üks on suur ja tore, seisab suure ja toreda aia sees; teine on väike, lämmakile vajunud ja seisab ka aia keskel, mille kõrged puud tema sammaldanud katust varjavad. Aedade vahel on laudadest plank, mis nii kõrge ja tihe on, et ühest aiast teise näha ei või.

      Suures majas peab päratu rikas esimese gildi kaupmees1 Westmann suvekorterit. Tema aias kasvavad hästiharitud viljapuud ja marjapõõsad ja nende vahel jalutavad siledatel liivateedel ka hästi haritud ja ehitud inimesed.

      Väikeses majas elutseb oma tädi hoole all Hans Jung, 21-aastane noormees, kes midagi ei ole, ei mitte rikas meeski. Tema aias kasvavad haruldased puud ja põõsad, aga neid ei ravitse keegi, nad ei kanna suurt vilja ja aia omanik jagab sestki natukesest iga päev suure osa naabrirahva lastele, kes teda tänu pärast «Lolliks Hansuks» sõimavad. Ometigi kasvab aias üks puu, mille sarnast terves linnas leida ei ole; see puu kannab kullakarva õunu, mis klaasisarnaselt läbi paistavad ja suus magusasti sulavad. Majakese seest kuuldub aeg-ajalt ilus orelimäng.

      Sügise poole, puuviljade küpsemise ajal, tuli ilmsiks, et kõrge plangu seest, mis aedu lahutas, üks või kaks lauda välja oli kistud – vist uulitsapoiste tegu, kes õunavargusel ühest aiast teise kippunud.

      Peale lõunat juhtus kaupmees Westmanni 18-aastane tütar Elsa, kes pärast lõunasööki aias üksipäini jalutada armastas, räägitavast mulgust mööda minema. Mulgu kohal, teise aia sees, seisis selsamal ajal noor meesterahvas kehvas ja lohakas riides, aga peene näoga, kõrge otsaesise ja suurte silmadega, mis täis imestust naaberaia kenadusi ja nende seas ka jalutavat preilit vahtisid. Preili heitis pilgu sinnapoole ja ümises mööda minnes: «Planku tarvis parandada.»

      Plank jäi aga parandamata ja teisel päeval peale lõunat eksis preili jälle kogemata sinna paika ja noor meesterahvas seisis jälle mulgu taga. Elsa kräsutas siledat kulmu. Seekord ei heitnud ta otsekohest pilkugi mulgu poole, vaid sammus uhkelt edasi. Kolmanda sammu pealt pööras ta järsku ümber ja küsis puudulikus eesti keeles:

      «Kuule, kas sina elama seal pisikese majas?»

      «Jah, mina elan seal,» kostis Hans ja läks näost punaseks.

      «Kes seal orelit väga ilusasti mängima?»

      «Mina.»

      «Teie?»

      Väikese asesõna vahetusega käisid kaks suuremat muudatust käsikäes: Elsa valge nägu läks nüüd roosi-karvaliseks ja tema suu hakkas korraga teist keelt rääkima. Ta oli õige Tallinna laps ja uskus, et inimesega, kes ilusti orelit mängib, eesti keelt ei võida rääkida.

      «Andke andeks!» ütles ta saksa keeli ja läks ilma pikema jututa.

      Kahel päeval ei tõstnud Elsa jalga aeda. Kolmandal päeval oli ta jälle seal. Mulgukoht oli tühi. Elsa oli naisterahvas – ta ei võinud parata, ta pidi mulgust läbi piiluma. Naaberaia lohakas seisukord ei võinud tema korralise olekuga harjunud silma meelitada. Sammaldanud puud, umbrohu ja ohakatega kaetud teed, haisev veeloik, mis kusagil puude varjus rohendas – see kõik andis preilile küllalt põhjust oma peenikest nina kräsutada. Ühe puu all, mis kullakarva õunu kandis, seisis «Loll Hans» ja tabas ülespoole sirutatud käega kõige ilusamat õuna. Kui selle kätte oli saanud, pööras ta silmad kogemata aiamulgu poole; mõni süllapikkune samm – ja Hans seisis Elsa ees.

      «Tere, preili! Kas tohin teile magusat suutäit pakkuda?» ütles ta, ühe käega mütsi kergitades, teisega preilile õuna vastu sirutades.

      «Neid on meil enestel küllalt,» vastas Elsa mõnitades ja võttis õuna aeglaselt vastu.

      «Niisuguseid ei ole teil aga mitte,» tõendas Hans kindla usuga. «Katsuge kord, küll siis näete.»

      Elsa silmitses kinki kahtlaselt, kas see ka igast küljest puhas on, vajutas siis oma tillukesed, aga teravad hambad õuna sisse ja kiitis:

      «Üsna hea.»

      Hansu nägu läikis rõõmust.

      «Eks ole? Sarnast õuna ei leia teie mujalt kusagilt. Minu õnnis isa oli tuntud kunstkärner, kes terve eluaja haruldaste viljapuude kasvatamist uuris. See rohuaed on tema istutatud ja õunapuu, mille sarnast Tallinnas ei ole, tema iseäralise hoole all kasvanud.»

      «On teie isa ammugi surnud?»

      «Viie aasta eest.»

      «Ja ema?»

      «Ma ei mäletagi ema.»

      «Aiapidamise kunsti ei ole teie oma isalt, nagu näha, mitte pärinud,» tähendas Elsa aias ringi vaadates.

      «Ma kardan, ma ei ole temalt ühtki head omadust pärinud,» õhkas Hans. «Mul ei ole miski asja juures õiget hakkamist, ei usinust ega osavust. Tädi ütleb, mina olevat päevavargaks loodud, ja uulitsapoisid hüüavad mind «Lolliks Hansuks». Ma usun, et mõlematel õigus on, kuid paraku ei paranda see mind karvaväärt. Tõsiseid mõtteid maailma elu ja oma tuleviku kohta ei ole mul iialgi pähe tulnud, kuna need teistel noortel meestel, nagu tädi ütleb, alati silma ees peavad seisma.»

      «Teil on kunstniku loomus,» seletas Elsa asjatundlikult.

      Hans raputas punastades pead.

      «Oh ei, ei! Mul on küll kange himu kunstnikuks või vähemasti tubliks orelimängijaks saada, aga ma ei usu, et mul selleks küllalt andeid on.»

      «Teie mängisite eile jälle väga ilusasti.»

      «Kas kuulsite?» hüüdis Hans rõõmust helkival näol. «Jah, muusika on ainus asi, millest ma ära ei tüdine. Ma võiksin päevad otsa mängida – kui aga õieti oskaksin. Oskamist on mul paraku veel väga vähe. Isalt, kes orelimängu armastas, sain pisut õpetust – see on kõik. Mängides kohiseb mul pea muusikalistest mõtetest, mu meelest on, kui tuleksid inglid taevast ja laulaksid mulle imelisi viisisid ette, ma kuulen vaimus, kuidas need viisid voolavad, paisuvad ja vägevaks kooriks kokku sulavad, ma tahaksin kõike oreli peal oma lihasele kõrvale kuuldavaks teha, ma mängin ja mängin, aga sõrmede osavus ei ulata, korraga tuleb takistus – ma panen oreli kinni ja olen terve päeva kurb.»

      «Minu teada mängite teie kui meister,» ütles Elsa, kes Hansu suult, kuna see kõneles, pilku pöörata ei suutnud. «Mina oleksin väga uhke, kui nõnda mängida oskaksin.»

      Hans kehitas nukralt õlgu.

      «Sarnaseid mängijaid võite igast majast leida. Ma tunnen ise, kui väga mul kõrgem muusikaline haridus puudub.»

      «Miks teie siis seda taga ei püüa?»

      «Mul ei ole julgust, ma kardan, et anded ei ulata. See päev, mil ma seda täie selgusega märkaksin, oleks minu viimne päev.»

      «Meesterahval peab rohkem usaldust enese vastu olema.»

      «Seda ütleb tädi ka, kuid temal on hoopis teine siht silmas. Minu mäng ei ole tema meelest muud kui alaline orelipläristamine. Tema näeks heameelega, et minust poesell või kroonukirjutaja saaks.»

      «Teie peate katsuma ennast niisuguse tädi mõju alt vabastada,» ütles Elsa, ja tema häälest kõlas päris tulevase majaproua meelekindlus välja. «Kui see muidu ei lähe, siis peate temast lahkuma ja laias ilmas õnne otsima.»