Villu võitlused. Eduard Bornhöhe

      Kohkumise ja imestusega pöördusid kõikide näod pika munga poole, keda keegi ei tundnud, kelle mehine kuju ja uhke tõsine nägu aga kõiki aupakkumisele sundisid. Mitmed tundsid ebausklikku hirmu ja lõid salamahti risti ette. Priidu, kellele kartus ja hirm tundmata asjad olid, astus munga ette ja vahtis teda pealaest kuni jalatallani nagu mõnd kentsakat võõramaa lindu.

      «Armsad inimesed, hoidke endid õnnetuse eest!» rääkis munk, kui kõik vait olles ootama olid jäänud. «Mõtelge, mis teie teha tahate! Teie tahate üksipäini terve Saksa ordu vastu hakata. Sellega näitate küll, et teie vahvad mehed olete, aga mõtlematu vahvus ei või muud kui kahju tuua. Sõjameeste vastu ei või teie paljaste kätega hakata, meeletu katse eest aga saab teid kõiki tükkideks raiutama. Oige küll, et mees surma ei tohi karta, aga mõtelge, mis siis teie vaestest naistest ja lastest peab saama?»

      «Mis munk naistest ja lastest teab?» pilkas Priidu.

      Munk silmitses teda lahke näoga ja ütles tasasemalt:

      «Tõsi on, et mõned poisikesed neist enam rääkida mõistavad, aga palja rääkimisega pole nad veel toidetud ja kaetud… Ärge mõtelge, mehed, et mina teid arale vägivalla kannatamisele ahvatleda tahan. Ei koguni. Ma tuletan teile ainult meelde, et teie mitte üksi iseenestele ja oma peredele, vaid kogu rahvale kahju teete, kui rüütleid ilmaasjata ärritate. Teie põli on praegu küll raske, aga võõrad isandad võtavad kõige vähemast tõrkumisest põhjust oma iket veel raskemaks teha ja maarahva vastupanemise jõudu täiesti lämbutada. Parem on, kui terve rahva jõud segamata rahus kosub ja siis igal pool ühekorraga teole ärkab. Vaat siis on aeg vahva olla, siis maksab vara ja eluga mängida, sest mängu hind on vabadus ja õnnelik põli; siis on ka lootust, et mäng võidurikkalt lõpeb, nagu hiljuti üks saksa sugu rahvake, kes kõrgetel mägedel elab, on näidanud.»

      Munga silmad hiilgasid kentsakalt, kui ta neid sõnu kõneles. Mehed vahtisid imestades vaimulikku meest, kellest aru polnud saada, kas ta vaigistaja või ässitaja oli Keegi ei kostnud sõna. Valitsevas vaikuses oli selgesti kuulda kapjade plaginat, mis ligemale näis tulevat. Varsti tuli ka metsatuka tagant suur ratsaliste salk nähtavale. Eesotsas sõitsid ordurüütlid, valged kuued seljas ja mustad ristid rinna peal; nende kannul raudrüdes sõjamehed ja sulased; odad ja paljad mõõgad välkusid heledal päikesepaistel.