Valitud luuletused. Lydia Koidula
itle>
Mida mõelda, mida öelda esimese eesti kirjaneitsi sajandaks sünnipäevaks? Mida nimetada püsivaks ärkamisaegsete virvatulede kumast keset ööd, mis ähvardas ja ähvardab? Mida uuesti üle lugeda ja südamesse võtta romantilisest Koidulast?
Tänapäeva vaateveerult silmi meie kirjanduslikku minevikku tagasi pöörates leiame nii palju tuttavat, et isegi sajandivanused saavad tänapäeva näo – ajalugu kordub. Aga mitte üksi selle tunnetusega me ei kohta sõjaaegsete juubelipalmide all, vaid vaatame silmi ka esimesele eesti luuletajale pärast noorelt närtsinud Kristjan Jaak Petersoni.
Lydia Koidula ulatub kaugele üle ajajärgu-piiride oma tundejõu suuruse ja tõelise luuletaja-andega. Tema isamaalised hümnid ja oodid on mitte ainult rahvuslikud äratushüüded, vaid esmajoones luuletused, mida tänapäevalgi võime imetleda. Ja ta looduslüürikas ning armastusluules kajastuvad esmakordselt ööbiku hääled ja lillede sära kunstipärastes värssides. Milline ühtekuuluvustunne loodusega liigub neis lauludes, mille looja hüüab: “Mets! Oma haljast tiiba mu ümber laota!”
Käesolevasse valimikku, mille ilmumist õigustab Koidula juubelipäeva tähistamise kõrval tungiv vajadus käibelt kadunud luuletuste järele, on koondatud paremik meie lauliku toodangust. Tuntumate isamaalaulude kõrval leiab avaldamist valik loodus- ja armastuslüürikat ja mitmesuguseid muid värsse.
Koidula sajanda sünnipäeva pühitsemine langeb aga aega, mille kohta laulik ise oleks hüüdnud: “Mu nõder luule, helise ja salva!” Ja ei olegi selles palangus aega saatesõnu otsida mujalt kui koidulalt eneselt: “Ööbik, mine, leia sõpru!” Need sõnad, mis teretuseks lausuti küll hoopis teiste päevade keskel, mingu nüüdki iga eestlase südamesse!
TERETAMINE
Argselt astub sinu ette,
Eesti rahvas, isamaa
Laulik, usaldab su kätte
Lauluannet pakkuda.
Mis on videvikul hüüdnud
Õhtul Eesti linnuke:
Eesti kõrv on kuulnud, pannud
Eesti käsi ülesse.
Palub lahkelt vastu võtta
Nõdra keele sõnakest!
Truuist hingest tuleb tema,
Eesti meelest, südamest!
Ööbik, mine, leia sõpru,
Emajõe linnuke!
Ja mis südamest tuln’d, mingu,
Jälle mingu südame!
ISAMAAST IKKA!
“Isamaada ikka jälle?
Kas sa muud ei mõista siis?
Kas sa muud ei tea laulda?
Vanaks ammu läind see viis!”
Muud ei, jah, ma tea laulda:
Isamaa – uus igavest!
Keeb seesõna minu rinnus:
Hüüab puust ja õilmetest.
JUTT
“Mis mulle jutustad, koidiku tuul?”
Eestimaalt tulen,
Väsinud olen:
Kõikusin kodumaa latvade lehtes,
Kevade ehtes
Hülgavad vainud, ja väljad, ja aas!
Lilleke maas,
Tammed, ja kase, ja lõhmuse õied
Olid mul õrnasti õhkuvad köied,
Nägin neid mängivat kevadega:
Mis kaebad sa,
Eestimaa tütre helisev huul?
“Pilveke, kallike, kuhu sa reisid?”
Eestimaa üle
Lendab mu süle,
Karastab põldu, ja peenart, ja metsa.
Kõik minu otsa
Vaatab kui taevase allika pool’.
Olgu ka hool
Vaikne ja tasane; siiski mu vägi
Silmad kõik rahvale rõõmuseks tegi.
Rahul on Maarjamaa pühalik pind:
Mis surub sind,
Eestimaa tütar, et nutune seisad?
“Viibi, lind, ära nii rutates sõua!”
Eestimaal’ tiivad
Koju mind viivad!
Eestimaa õitsvate õilete vahel
Armsam mul ahel:
Rõõmu- ja leinalaul, kodumaa viis!
Eestimaa hiis
Varjas mu pesakse, seal tahan surra!
Kodumaa kullane kõlin ei murra!
Surmani tänan ma lauludega!
Mis viibid sa,
Eestimaa tütar, et järel’ ei jõua?
Eestimaa tütar: Mis viibin ma siis?
Lennake, päevad,
Mis nüüd veel jäävad
Piiriks mull’ kodumaa kallaste ette!
Jõua, oh, kätte,
Jõua, sa igatsev, õnnistav tund!
Päeva ja und
Küsin ma: “Millal mind viite ta pinda?
Lootuse silin, kas petab ta rinda?
Millal sind teretan, laulude rand?”
Ei vastust ann’d
Õhu, ei pilve, ei linnukse viis!
KALLIM KINGITUS
Kuulen ühte nime
Kõlavat,
Taeva võlvilt vastu
Hõiskavat!
Kuu ja tähed temast
Keeravad,
Temast lilleõilmed
Õhkavad.
Temast lindude laul
Pajatab,
Metsakohin temast
Tunnistab;
Ehatuulel tungib
Põue mul,
Hüüab kullakiirest
Koidikul.
Ajaratas veereb
Vuhinal,
Päevad päevi sundvad
Tuhinal,
Ikka nende keerul,
Ikka sa
Kuuled ühte sõna:
Eestimaa!
Ja su oma süda,
Kuulata:
Kuidas oskab vastu
Hõisata!
Heliseb nii valjult
Päev ja öö
Südamest see sõna
Tagasi.
Jumalatel andeid
Palju on,
Nende kätte pandud
Rõõm ja õnn.
Kallimat neil kinki
Polnudki,
Kui et sugust sündsin
Eestlane!
EESTI