Valitud luuletused. Lydia Koidula
iga südamesse,
Ärata meid tegudel’!
Mata maha vaimu nõtrust,
Kus on kuulda eesti keel,
Eesti laul, seal kõla sa
Üle metsa, üle maa!
Eesti laul, sa helise
Vaenlaskõrvu valjuste!
Olgu sinu kaunid hääled
Hirmutajad temale!
Mõõga kombel sisse tungi
Kahjunõudja südame!
Eesti laul, sa helise
Vaenlaskõrvu valjuste.
Eesti laul, oh tröösti sa
Haiget hinge armuga!
Hellasti tall’ pane peale
Oma parandavat häält!
Kus on iial eluraskus
Südant haavand valusalt —
Eesti laul, seal vaigista
Haiget hinge armuga!
Eesti laul, truu pead sa,
Truu ja hele olema!
Nagu tuul ja päike tungib
Iga silma, südame,
Nõnda truult su hääled kostku
Kaugel’ piirist piirani!
Eesti laul, nii kõla sa
Üle metsa, üle maa!
MU ISAMAA ON MINU ARM
Mu isamaa on minu arm,
Kell’ südant annud ma,
Sull’ laulan ma, mu ülem õnn,
Mu õitsev Eestimaa!
Su valu südames mul keeb,
Su õnn ja rõõm mind rõõmsaks teeb,
Mu isamaa!
Mu isamaa on minu arm,
Ei teda jäta ma,
Ja peaks sada surma ma
Seepärast surema!
Kas laimab võõra kadedus,
Sa siiski elad südames,
Mu isamaa!
Mu isamaa on minu arm,
Ja tahan puhata,
Su rüppe heidan unele,
Mu püha Eestimaa!
Su linnud und mull’ laulavad,
Mu põrmust lilli õitsetad,
Mu isamaa!
EESTI MULD JA EESTI SÜDA
Süda, kuis sa ruttu tõused
Kuumalt rinnus tuksuma,
Kui su nime suhu võtan,
Püha Eesti isamaa!
Head ma olen näind ja paha;
Mõnda jõudsin kaota,
Mõnda elus jätta maha —
Sind ei iial unusta!
Sinu rinnul olen hingand,
Kui ma vaevalt astusin;
Sinu õhku olen joonud,
Kui ma rõõmust hõiskasin;
Minu pisaraid sa näinud,
Minu muret kuulnud sa,
Eestimaa, mu tööd, mu laulu,
Sull’ neid tulin rääkima!
Oh, ei jõua iial öelda
Maa, kuis täidad südame!
Sinu põue tahan heita
Ma kord viimse unele.
Ema kombel kinni kata
Lapse tuksuv rind siis sa:
Eesti muld ja eesti süda —
Kes neid jõuaks lahuta!
KAUGELT KOJU TULLES
Eestimaa, Eestimaa —
Kes mind võtnud üles kasvata!
Eesti leib, mull’ üksi magus maitsed,
Eesti piir, mind üksi kindlast’ kaitsed!
Tänu Isale, et tereta
Võin sind jälle, kallis isamaa!
Eestimaa, Eestimaa —
Ei ma kauem võinud kannata!
Oh, kui külmalt võõras päike paistab!
Võõras keel – kuis ta nii kangelt kostab!
Igal pool sind nägin, kuulsin ma,
Minu õitsev, lehkav isamaa!
Eestimaa, Eestimaa —
Ei su häält võind iial unusta!
Võõraid laulikuid ma kuulsin palju —
Vanemuise laste kandle laulu
Keegi tunnud – seal siis hüüdsin ma:
“Koju jälle tahan rännata!”
Eestimaa, Eestimaa —
Sidet nad mull’ tegid siidiga:
“Laula!” meelitas mind võõras neiu,
Ja ma laulsin: “Eesti pruut ja peiu,
Neid ma üksi tahan ülenda!
Minu armu varjab isamaa.”
Eestimaa, Eestimaa —
Jälle nüüd su piiri nägin ma!
Ja kui nuttes suud su mullal’ annan,
Kõrgesse kätt taeva poole tõstan:
“Sinust iial enam lahku ma,
Isamaa, mu püha Eestimaa!”
IGATSUS
Ikka täidad minu mõtte,
Igatsetud isamaa!
Kas ei elades mul tõtte
Tohi soovid sirguda?
Igavesti õhkan ilma
Sinu tuulest, sinu veest?
Ega saja minu silma
Tera sinu päikesest?
Kas ei sinu kiusatused
Minu hinge murra ka?
Kas ei sinu parandused
Mindki hüüa hõiskama?
Sinu poole püüab ihu,
Sinu elus elab vaim!
Pael ei paisu, niit ei nihu —
Üksi hingan, eesti taim.
Ikka tahad, salalootus,
Põue põhjas tuksuda?
Võidab viimaks mulle tõotus
Kallistatud Kaanani?
SINU KÜLGE
Südame ma kinni köitnud
Sinu külge, isamaa!
Sinu surmal tahan surra,
Sinu elul elada!
Kus ma käinud, mida näinud,
Mida õppind kuskil pool:
Seda kõike kasvatanud
Kasuks