Valitud luuletused. Lydia Koidula
külge, emakeel!
Ikka sinu hõbehelin
Heliseb mu kõrva eel!
Kümme keelemurret kärsi
Väsind kõrvus hanguvad:
Sinu rikka regevärsi
Ette põrmu langevad!
Südame ma kinni köitnud
Sinu külge, isavaim!
Võõral pinnal närtsib sinu
Varjul sirgund kodutaim!
Ristikese jaoks jaga
Paika põuel’ uhkele:
Sinu mulda luba panna
Väsind jalad puhkele!
MA SINU LAPS!
Ma leian pisart silmis
Sul hiilgvalt hingavat,
Mu Eestimaa, su vermeid
Veel valust auravat —
Kaks kätt siis taeva poole
Kuumpalgeil tõstan ma:
Ma sinu laps, ma tohin
Su valu nutta ka!
Ja hiilgab õnn su palgeil,
Rõõm sinu kulmu peal,
Ja annab tänu taeval’
Su püha emahääl —
Siis kuumab süda rinnus
Mul, hõiskab tänuga:
Ma sinu laps! Mul õigus
Su rõõmust rõõmusta!
Sa, kelle tuuled jootnud
Last, suureks kasvatand,
Kes ema-armus osa
Tall’ oma elust ann’d,
Mu Eestimaa: Kõik jõudu,
Kõik viimast luba sa
Mind jalge ette ohvriks
Sull’ välja puistata!
Sind, elu Issand, surmas
Veel tahan tänada,
Et eesti nime kannan
Ja tohin uskuda:
Kus seisnud lapsehälli,
Said hoidjaiks valu, õnn
Mull’: Eestimaal! Seal loota
Mul viimne hälli on.
KAEBUS
Kus on rahvas vaik ja vahva,
Kus on kõlisev ta keel?
Kus ka piinal palg ei kahva,
Vana voorus valvab veel?
Kus veel laseb Vanemuine
Laulud tuulde lennata?
Kus on talvel süda suine?
Tere, oh mu Eestimaa!
Eesti rada, lapse sammu
Hoidsid emakäe na’al:
Eesti süda, teadsid ammu:
Soe sul üksi isamaal.
Oh, kes südameta sallis,
Et te läinud lahkuma?
Nüüd sind nutan taga, kallis,
Kallis, kauge Eestimaa.
Saajalaul mind saatis ruttu
Võõra rahva rannale,
Kus ei kodukeele nuttu,
Naeru tunne üksige;
Oma pesake küll pehme,
Lind ei enam ase’ta —
Armuke, mil jälle lähme
Koju? – oh, mu Eestimaa!
Kodukaasik, murumulda,
Emajõe vaikne vool!
Haljas hiis, kus Taara kulda
Varjab Eesti poege hool!
Emapinna hiilgav ilu
Andis laule lõpmata:
Nüüd on põuel talvevilu —
Oh, mu kadund Eestimaa!
Nutt siin lepikutes lagub,
Kurbus kõnnib kaasikus,
Võõral vainul samm siin kiigub,
Haavund põues agarus —
Oh, mu vend, kui kodukõlin,
Kui veel hõiskab armuga
Sulle isanurme helin:
Hoia kinni Eestimaa!
SIND SURMANI
Sind surmani küll tahan
Ma kalliks pidada,
Mu õitsev Eesti rada,
Mu lehkav isamaa!
Mu Eesti vainud, jõed
Ja minu emakeel,
Teid kõrgeks kiita tahan
Ma surmatunnil veel!
Kuis, maa, nii hellalt kannad
Su lapsi käte peal,
Neil’ annad leiba, katet
Ja viimast aset veel!
Tõest, armsam mull’ on hing’ta
Su põues, Maarjamaa,
Kui võõral piiril õnnes
Ja aus elada!
Kuis on su pojad vagad,
Nii vaprad, tugevad!
Su tütred, nagu lilled
Nad õitsvad nägusad!
Ja sinu tuul ja päike
Sind õitsel hoiavad,
Ja kõrge kotka tiivad
Kuis hellalt katavad!
Ja tihti siiski leian
Su silmis pisarad? —
Mu Eestimaa, oh looda:
Ka ajad muutuvad!
Meil tulevased tunnid
Veel toovad kinnitust!
Käi kindlalt! Pea kõrges’!
Aeg annab arutust!
MIKS SA NUTAD?
Miks sa nutad, lillekene!
Nupud sul täis pisaraid?
Kas sa rasket hingevalu,
Hellake, ka tunda said?
Ons sull’ Eesti pind ka rääkind,
Vaikne öö sull’ teada ann’d
Ennemuistsest rõõmupõlvest?
Kadund õnnest pajatand?
Tõsta pead, õiekene!
Koit on saanud isandaks!
Oma terad hiilgvalt saadab,
Et nad nutu kuivataks!
Kui ta lõunavalgust puistab
Üle õitsva Eestimaa,
Oh, kuis tahame tall’ tänu,
Õis, siis vastu õhata!
SU PRIIUST OLID MATNUD
Su priiust olid matnud
Nad,