Ülikond. Mehis Heinsaar
>
Räägi mulle päevast
Imat ja Vanadus
Ülikooli kohviku lävele ilmus isand Vanadus. See oli umbes viiekümneaastane valgete harjasjuuste ja kullininaga mees, seljas hall ülikond ja tumesinine päevasärk. Toetanud vasaku õla vastu uksepiita, jäi Vanadus käed risti rinnal saalisolijaid silmitsema. Neid polnud seal just palju, aga ka mitte vähe. Teiste seas istus tuntud maastikuarhitekt Imat Suuman.
Imat aimas pead tõstes kohe, kellega tegu. Kui mitte muu, siis terashalli pilgu ja vaskse kõrvarõnga järgi tundis ta ohtliku isanda ära. „Aga ei saa ju ometi olla, et ta on minu järele tulnud,” mõtles ta, sest kohvikus istus temast vanemaidki inimesi.
Imat oli alles hiljuti saanud neljakümne seitsme aastaseks, kuid mõeldes oma senisele elule, mis tööst vabal ajal oli enamasti raisatud orgiate ja pummelungide peale, tõstis ta ettevaatuse mõttes siiski ajalehe näo ette, jäädes selle tagant piiluma, kellel isanda pilk lõpuks peatub.
Isand Vanadusel aega oli. Ta silmitses saalisistujaid rahulikult ja kaua, ulatas ühele lapsele naeratades tagasi palli, mis tema juurde veeres, vaatas korra aknast kuhugi kaugusse ja naelutas oma pilgu siis äkki Imatile. Hetk hiljem polnud maastikuarhitektil enam kahtlust, kes on väljavalitu. Mehe laup kattus külma higiga, tema käed hakkasid värisema, jalad valgusid tina täis. Imat oli elunäinud sõprade käest kuulnud, et kui isand Vanadus mõne inimese välja valib, teeb ta temaga midagi, nõnda et järgmine päev pole too enam endine. Raske oli Imatil sellega leppida. Väga raske. Veel tahtis ta elada lustlikku ja reibast elu. Veel tahtis ta olla noor ja uljas. Seepärast otsustas ta vastu hakata. Õigemini küll põgeneda, sest jõuga pole keegi veel isand Vanaduse vastu saanud.
Nii tegi maastikuarhitekt ühel hetkel näo, nagu läheks ta uut kohvi ostma. Isegi mantli ning kaabu jättis toolile, et isandal kahtlusi ei tekiks. Ja tõepoolest, Vanadus ei puutunud teda sõrmeotsagagi, ainult jälgis silmanurgast, kui Imat temast möödus. Olles leti äärde jõudnud, pistis mees jooksu.
Hüpanud mõne sammuga treppidest alla, jooksis Imat piki Ülikooli tänavat meeletu hooga edasi Supilinna poole, keeras vihmaveetorust kinni haarates Laiale tänavale, sealt omakorda mööda munakiviteed Toomemäele ja siis juba edasi Kassitoome suunas.
Ei möödunud aga kolme minutitki, kui arhitekt kuulis enese taga kellegi jooksusamme. Selja taha vaadates nägi ta isand Vanaduse mõrunaerulist nägu. Ja kuigi tagaajajal oli seljas ebamugav ülikond ning jalas mustad lakknahast kingad, aimas Imat, et selle isanda näol on tal tegemist vastupidava ning armutu jälitajaga, kelle käest juba niisama lihtsalt ei pääse.
Kuid hirm annab tiivad ning Imat leidis eneses veelgi jõudu kiirust lisada. Joostes piki Kastani tänavat edasi Riia maantee ja sealt edasi Võru maantee suunas, pani mees nüüd kõik lootused väikestele ja kitsastele Karlova tänavatele, lootes seal Vanaduse enesest maha raputada. Aga Karlovas ei aidanud sealsed teed teda vähimatki. Lõõtsutades ja oma võimeid tublisti ületades vinnas Imat end üle aiaplankude ja traataedade, hüppas üle pargipinkide ja põikas hoovidesse, kuid Vanadus püsis tal takjana kannul, leides põgeneja igast peidukohast üles. Tundus, et ta koguni narritab arhitekti, mängides temaga nagu kass hiirega.
Mitmed linnaelanikud ja nende lapsed, kes tänava ääres seistes kahte jooksvat meest nägid, olid miskipärast selle poolt, et Imat kätte saadaks. Ju pidasid nad teda kas vargaks või mõneks muuks suliks. Nii mõnigi kodanik hüppas teeservast maastikuarhitektile ette, püüdes temast kinni haarata, kuid meeleheitel põgeneja lükkas nad jõuga eemale ja jooksis edasi.
Jõudes nõndaviisi Eha, Lootuse ja Kalevi tänavaid pidi viimaks tagasi kesklinna, tundis Imat enese rinnus aina teravamaid pisteid. Juba hakkas mehekesel võhm otsa lõppema, juba hakkas isand Vanaduse õelat naeru talle kõrvu kostma, kui ta viimases hädas avastas, et vanalinna tänavatel mingi suurem rahvaüritus on käimas. See võis olla küll Hansa laat, kuna paljud inimesed kandsid seal keskaegseid maske ja parukaid. Imat haaras kohe ühe laadalise käest talupoja maski, tõmbas selle pähe ja sukeldus rahvasumma. Hirmunult, süda pekslemas kui linnul, piilus ta inimeste vahelt, mis edasi saab.
Isand Vanaduse terashallid silmad otsisid rahva seast maastikuarhitekti, kuid ei leidnud teda enam. Vanaduse näole ilmus vaikne raev. Võis isegi kuulda, kuis ta viha pärast hambaid kiristab. Aga inimesed naersid teda nähes, kuna oma sünge näo, kongus nina ja vaskse kõrvarõngaga sobis ta laadakarnevali sekka igati. Seepeale muutus isand Vanadus juba lausa kättemaksuhimuliseks. Mõistes, et on kaotajaks jäänud, hammustas ta viha pärast enam suuremat valimatagi oma pikkade hammastega nelja või viite laadalist otse kõrvast, kadudes siis tigedalt urisedes oma teed. Ja ennäe kurja imet! – sealsamas muutusid lõbusad inimesed kuidagi tuimadeks ja torisevateks hallideks vanuriteks, komberdades enam millegi vastu huvi tundmata kodu poole.
Imati rõõmul polnud aga piire. Teadis ta ju, et see, kel on õnnestunud isand Vanadus üle trumbata, võib muret tundmata veel kolmteist aastat noor olla.
Räägi mulle päevast
Ühel päeval seisis Georg Leel ees sunnitud asjaajamine kesklinnas ja sundijaks oli ta enda vana ja valutav hammas. Arst käskis tal kohale ilmuda kella poole kaheteistkümneks ennelõunal, kuna ükski muu aeg ei tulnud kõne alla. Hamba väljatõmbamine kesk julma südapäeva – kohutavamat asja andis välja mõelda! Aga midagi polnud teha. Tuli minna.
Kui raske on hommikune ärkamine ja päevale näkku vaatamine! Ilmudes saja-aastase maja südames asuvast akendeta toast välja päikese kätte, tõstis Georg käed kaitsevarjuks näo ette, kuna tema silmad polnud päevavalgusega enam harjunud. Maailm tundus kui ülevalgustatud. Hoides end majade ligi, liikus ta kergelt tuikudes poolküljetsi edasi, kohkunud silmil jälgides eredas valguses ringiaskeldavaid inimesi. Nad käisid majadest sisse ja välja, seisid kesk tänavat ja ajasid juttu, liikusid ringi ning tegid sisseoste, otsekui oleksid need kõige tavalisemad tegevused. Päevane maailm oli ilmselgelt liiga hele. Asjade piirjooned olid teravalt ja kontrastselt välja joonistunud, ei mingeid varje ega mahendavat hämarust: tolm, linnud, kiiskavad majaaknad, lihavad ja kortsulised näod, kõik oma kohutavas konkreetsuses liiga kohal, liiga näkku karjumas, liiga siinsamas. Inimesed vaatasid Georgist mööda minnes talle otse silma, paistes kesk päevavalgust nagu maailmast väljaõigatud lihakäntsakad või maskid, mis ootamatult omaenese elu on hakanud elama.
„Selles ebainimlikult julmas valguses peaksid inimesed olema kohkunud ja jooksma kiiresti ühest majast teise. Ometi ei nad tee seda,” imestas Georg.
Nähes kõike seda, mida ta nägi, hakkas Georg Lee end üha ebamugavamalt tundma, nagu näeks ta pealt mingit tseremooniat, mis pole määratud tema silmadele ja mida sootuks näha ei tohi. Ta kiirustas mahasuunatud pilgul edasi, kõndides inimeste keskel nagu mingist teisest ajastust pärit olend. Heitunult ja väsinuna jõudis mees polikliinikusse.
Kui haige hammas sai välja tõmmatud, otsustas Georg peale tunniajalist eesruumis puhkamist, et suundub otsejoones tagasi koju. Ent kohe, kui ta oli tänavale jõudnud, tundis mees enese peas valusat välgusähvatust. Keskpäevavalgus tõukas ta nurka, kiskus alasti ning surus oma terava pistoda talle otse südamesse. Valgus lõõmas kõikjal tulekahjuna ta ümber! Suutmata seda kauem taluda, sisenes Georg tuigerdades ühte keldripoodi. Et varjata oma pagemist, ostis mees enesele kolm lõngakera ja paari villaseid sokke, kuigi tal neid asju üldse vaja polnud. Hinganud sisse sõõmu kosutavat keldriõhku, sundis ta end uuesti ja vastumeelselt välja minema.
Varsti leidis Georg Lee end turult. Seal hõigati teda jõhkra valjusega lettide ligi ja pakuti erinevas suuruses sealihakamakaid, kapsaid ning vorste. Üks paksem eit pilgutas silma, öeldes, et võib teha ilusale poisile hinnaalandust. Ühes möödujas arvas Georg ära tundvat inimsööja, sedavõrd jultunult irvitas too talle näkku. Kartes, et mõni teravam silm tema kui ööinimese paljastada võib, ostis Georg ruttu turult mõned tomatid ja munad ning kiirustas sellest rahvarohkest kohast minema.
Aga vähehaaval, kummaline küll, hakkasid Georg Lee silmad siiski päevavalgusega harjuma. Pärastlõunapäike ei soovinud teda enam tappa. See vajutas pähe kõigest munakiviraskuse ebamugavustunde. See aga ei takistanud Georgil tähele panemast detaile, mis talle keskpäeval kindlasti hirmu oleksid nahka ajanud. Majade ja puulehtede värvid, tänavasillutisel kõndiva haki silmad või päevalillede kollased õied, mida eided tänavanurkadel müütasid – need väikesed avastused olid lihtsad ja ilusad ning rõõmustasid Georgi südant. Ta ei kiirustanud isegi enam koju.
Mööda