Supilinna poisid. Olev Remsu
nagu Tartu Kalevi pooltki.
KAKS RAAMATUT
MIS PAGANAMA tähtis asi see Haraldil oli? Mida ei tohtinud Kolla maha magada?
Uudishimu kipitas.
Siuh-säuh oli villane raudteesinel seljas, raudtee-läkiläki peas. Mõlemad olid kunagi olnud isa omad, isa oli saanud raudteelt uue sineli, vana Kollale andnud. Müts oli peaaegu paras, kuna Kolla oli suure peaga, kuid sineliäär lohises mööda maad, sinna polnud midagi parata.
Miks ta küll on nii pisike? Miks ta ei kasva nagu New York?
Kolla tormas vöörusesse nii et sinine jutt taga, tahtis esitrepist hooga alla hüpata. Aga Benita-tädi seisis trepil ees, vedas end käsipuud pidi viimase jõuga üles, peatus ja tõmbas igal astmel hinge. Kolla ei saanud ometi talle krapsti näkku karata, pidi ootama, mis sest, et poiss tundis end erutusest nagu nõeltel.
Ja Benita-tädi rääkis! Rääkis üksinda. Või täpsemini – häälitses ja muigutas huuli.
Kolla ei saanud kunagi pihta, mida ta pobiseb, teised küll.
Tädi Benita avaldab armastust oma peigmeestele, oli lausunud punase pea ja valge tutiga Siiri, see, kelle käed olid küünarnukkideni rahased.
Preili Benita panub jumalalt oma raskeid patte andeks, oli öelnud Jehoova-Friida.
Ise üle üheksakümne aasta vana ja ikka veel preili, oli imestanud Kolla. Ka mõned teised majaelanikud peale Friida-tädi kutsusid Benita-tädi preiliks, ise kõgistasid poole suuga naerda.
Kolla mõtles – ei tea, kas see on hea või halb, et Benita kohta preili öeldakse? Naljakas igatahes.
Habemeudemetega preili Benita tuli Kollale trepil tihti vastu, moor käis allkorrusel antrees, mille kohta mõned ütlesid ka eeskoda, postkastidest ajalehti kaemas.
Lehti telliti vähe, need kooldusid pisikeste plekkpostkastide piludest välja. Postkastid ise olid kinnitatud kummalegi antreeseinale.
Kolla-perele käis kuus korda nädalas Tartu leht edasi, kord nädalas pioneeride Säde ja kord kuus ajakiri eesti Loodus. Säde tuli muudkui edasi, mis sest, et Kollalt oli kaltsukandmise õigus ära võetud.
Pioneerirätt oli vene keeli „galstuk” ja see lühendati kaltsuks, nagu mõned lollid lühendasid pisikest, tema pisikest kasvu.
Sädemes oli kirjutatud ka Kollast!
Et Kolla on laisk ja lohakas nagu Oskar Ohakas. Isegi pioneerikaelarätt on tal tindiplekke täis. Aga muidu on andekas poiss ja kole kiire peastarvutaja. Ajalugugi tunneb, teab, mis aastal sündis Lenin ja millal toimus Suur Sotsialistlik Oktoobrirevolutsioon. Teadmiste poolest võiks Nikolai Mjarg astuda isegi komsomoli. Just sellepärast on tema laiskus ja lohakus väga halvad, Nõukogude riigile läheb kaduma talent, kellest võiks abi olla kosmosevallutamisel ja tööviljakuse suurendamisel.
Ema sattus hirmsasse hüsteeriasse, kui see lugu ilmus, muudkui kärtsus ja särtsus nagu tuline pressraud – mida rahvas ütleb, mida rahvas ütleb, vaju häbi pärast maa alla!
Isa tögas, et vaata, poiss, kunagi, kui sa saad suureks ja kuulsaks, otsitakse see följeton üles ning kirjutatakse – kaasaeg ei mõista kunagi oma geeniusi.
Ja kuulsaks saada Kolla tahtis, kohe kohutavalt! Hambad ristis, ta selle nimel ponnistada ei viitsinud, kuulsus võiks niisama sülle kukkuda, ilma et sa selle nimel lille liigutama peaksid.
Väga imelik leht käis Malle isal elmaril, sellel mootorimehel. Õhtuleht! Tellida Kilulinna häälekandjat Tartusse, see näitas, et inimene on ennast täis ja ei hooli teistest.
Õhtulehes tuleb priimasid kuulutusi, oli vabandanud ennast elmar, kui majaelanikud temalt sellise äraandliku teo üle aru pärisid.
Mida teeb tartlane Kilulinna kuulutustega? Sellele elmar vastust ei andnud.
Kuid paar nädalat tagasi toimus suur pööre. Kui Kolla tol õhtul koolist koju jõudis, nägi ta, et paremale antreeseina oli kinnitatud teiste pisikeste plekkpostkastide alla suur pruunikas puukast ja selle peale kleebitud pabersilt kirjaga „Korter 1a”. Läks veel mõni päev ning kirjakandja hakkas sinna hommikuti panema ajakirjandust igavese hunniku, nagu kasti pilust ja aukudest oli näha. Oli isegi venekeelseid väljaandeid ning see äratas majaelanikes samasugust vaenu nagu Õhtulehtki. Vokrug Sveta, Literaturnaja Gazeta ja mis kõik veel!
Polnud kahtlust, et lehed käisid perenaise uuele kostilisele, tollele heleda peaga teklikandjale, kellega Kolla polnud veel ainukestki sõna vahetanud.
Preili Benital oli lehti õudselt vaja, ta käis lehtedest uurimas, mis kuupäev täna on. Kallutas postkastist paistva lehe enda poole ja sai lehenime alt kätte vajaliku informatsiooni.
Perenaine urises, et võõrast vara ei tohi käppida, kuid Benita ei hoolinud sellest.
Täna oli Benita-tädi eksinud, täna oli esmaspäev, täna lehti ei toodudki.
Nii, hingeldaval mutikesel jäi end vinnata veel kaks astet ning nüüd sirutas ta Kolla poole oma kontkäe.
„Aita mind, noorsand, aita,” habises preili Benita.
Kolla tõmbas kõnksu üles.
„Welches Datum ist heute?”küsis preili Benita, kes mõnikord tödises saksa keeli.
See näitab taset, kiitsid teda selle eest mehed.
Kollal oli hea harjutada, ei pidanud minema Saksamaale keelepraktikale:
„Dritte.”
„Mis? Mis? Ma ei kuule?” kähistas naine.
„Kolmas. Kolmas aprill,” karjus Kolla Benitale kõrva.
„Dritte… Siis tuleb pinsitooja alles ülehomme,” kaebas otsajäänud, keppkuiv mutike.
Benitat aidati alati. Tädi Friida tõi talle koguduse raha eest Marja mäelt poest leiba ja heeringat, Kolla lõhkus talle kuuris puid ning tassis halud üles. Kõik Benita sugulased olid endale ammu surnuaiale krundi võtnud, vaid vana surm oli üksi elus.
„Ma tahan sulle ühe raamatu kinkida. Sa oled viks noorsand,” lausus Benita.
Mis sai Kollal olla selle vastu?
Benita-tädi oli talle ilmlõpmatult midagi kinkinud – puust lennuki, hõbedase fanfaari, vanaaegseid rahasid, nii rublasid, markasid, kroone kui ostmarkasid, muudki põnevat träni. Lud mich zum Himmel ja sulle jääb minust mälestus, oli siis Benita alati öelnud.
Benitat kutsutakse taevariiki? Püha perse, enne tõuseb päike solgipangist, kui see kõlvatu taevariiki pääseb, vangutas selle peale perenaine ikka oma halli pead.
Jehoova-Friida oli preili Benita värvanud jehovistiks, tõotanud talle vastutasuks taevariiki, ükskõik, mis ka varem oleks juhtunud. Ja Benita-preili uskus tädi Friidat, temast oli saanudki usklik.
Veel torises perenaine ühtevalu, et Benita ei suregi ära, ei vabasta tuba, elab meist kõigist kauem, kuna jumal on ülekohtune – õiged saadab ta kähku mulla alla, patukoorma all püherdajad elavad igavesti.
Viimane kord oli Benita Kollale andnud pühademuna. Niisuguse piraka ja pudelrohelise, mille oleks võinud vabalt muneda jaanalind, kui ta oskaks endast välja poetada klaasmune.
Tulevad Kristuse taevamineku pühad, olgu teie pere laual kah muna, oli öelnud Benita mõni päev tagasi.
Kus sa sellega! ei meie ei pea mingeid munadepühi. Vangi tahad minna või, oli ehmatanud ema, kui Kolla oli talle muna näidanud.
Lihavõttepühad olid keelatud nagu jõuludki. Ainult et vähem keelatud. Munapühadel ei käinud õpetajad kirikutrepi juures põõsastes piilumas, kes nende klassi õpilastest käib jumalateenistusel. Jõululaupäeval olid nad kindlalt vahipostil, sadagu taevast või vene poisikesi.
Väikest munakoksimist tohib ikka teha, oli lubanud isa. Selle munaga lööd sa kõik teised puruks.
Raamatut polnud Benita-preili Kollale varem kunagi kinkinud.
Muldmutike ees, poiss