Vabrik. Avo Kull
Seejärel võttis taskust sajastepaki, luges sealt viissada rubla välja ja pistis need isiklikku rahakotti. Mesimagus naeratus valgustas varustaja kahvatut nägu. Milline geniaalne leiutis! Mart tundis end nagu koolipoiss, kes pärast esimest pattulangemist arvab, et ta on selle ise välja mõelnud.
Südame põksudes jätkas ta sõitu väikelinna auklikel tänavatel. Siis nii lihtsalt see käibki! Pool tuhat rubla kui maast leitud!Vaid viie minutiga! Aga tema töö ongi varustamine ning pidevalt peab ta poodide vahet sõitma ja materjale kokku ajama.
„Kurat, siin on võimalusi,” mõtles Mart ja haaras rooli kindlamalt pihku.
Nädala pärast oli ta uuesti Kaasiku kontoris.Tema käitumisse oli tekkinud kindlus ja kõlava häälega jagas ta korraldusi:
„Kuuemeetriseid laepaneele kakskümmend tükki ja kolmemeetriseid kuusteist. Koorem kive ka.”
„Kohe-kohe,” hõõrus toimekas kaupmees käsi. „Kohe paneme kõik kirja. Nii-nii, mida härrad veel soovivad?”
„Rohkem midagi, löö arve kokku.”
Ants Kaasik klõbistas toimekalt arvelauda ja teatas tulemuse: „Seekord sa alla kahekümne viie tonni ei pääse. Nii et tuuluta aga tuhandelisi.” Lai naeratus kaupmehe näol ei kustunud hetkekski.
„Hää küll, kirjuta tšekk kolmekümne tuhande peale ja asi klaar.”
Naeratus kaupmehe näol kustus.
„Kuule, ei saa päris niimoodi, et kohe lambist viis tonni otsa panen.”
„Kuidas ei saa?
„Ei saa, noh. Sest sul üks vana võlg klaarimata.”
„Milline võlg?”
„Noh, see kümme protsenti eelmisest juurdekirjutusest.”
„Mis protsendid? Mis jama see veel on?”
„Vaata, ei ole jama. Õige äri käib ikka sedaviisi, et kirjutaja ka midagi saab.Tavaline taks on kümme protsenti lisatud summast. Sa pead ikka teisest ärimehest ka lugu pidama.”
„Ah soo, et siis viiskümmend rubla eelmisest satsist. On nii või?”
„Nii jah,” noogutas poemees innukalt.
„Hea küll, võta oma viiskümmend rutsi ja asi ants.”
Mart õngitses rahakotist kaks kahekümneviielist ja ulatas üle laua.
„Ei ole ants,” krimpsutas poemees nägu.
„Miks? Mis siis veel?”
„Vaata, seekord tahad sa tervelt viiele tonnile päkad silma ajada. Kena oleks vahendustasu ka selle summa pealt ära klaarida, nii nagu korralikel ärimeestel kombeks.”
Mart vaatas virila näoga Antsu.Talle ei meeldinud, et tema teenitud raha, millele ta juba arvas endal seadusliku õiguse olevat, sel viisil vähendatakse.
„Kuule,Ants,” teatas ta pärast pisikest vaikusviivu. „Kirjuta see tšekk ringi ja pane oma pagana protsendid sinna otsa. Mina pean oma viis tonni puhtalt kätte saama.Vaat nii!”
„Saab tehtud, härra. Kohe saab tehtud nii, nagu saksad soovivad.”
Poemees Ants hakkas usinalt askeldama ja ulatas peagi laia naeratuse saatel küsitud dokumendi. Hetkeks ta naeratus kustus ja uurivalt vaatas ta klienti:
„Kuule, Mart, ma vaatan, et seda va rahakest näikse teil üsna lahedalt liikuvat.”
„Aga mis sa siis arvasid, et me mingid papist poisid oleme? Raha on meil küll ja jääb ülegi.”
„Või nii, või kohe ülegi.”
„Aga muidugi,” läks logistik puhevile. „Meil puha ekspordi värk ja markasid tuleb lahinal. Nii et varu aga hoolega materjale.
Ei meie raha lõpe.”
„Ah soo, või ei lõpegi,” noogutas Kaasik ega öelnud rohkem midagi.
„Vaat niimoodi!” resümeeris Mart ja heitis kaupmehele võiduka pilgu. Astus siis enesekindlalt poest välja, käivitas auto ja võttis kursi suvila suunas.
Seal ta meeleolu muutus. Rõõmutu pilguga vaatas ta madalat suvemaja ja ohkas.Ta keeras kahe võtmega kaks snepperlukku lahti. Seejärel heitis äreva pilgu üle õla ja astus suvilasse.Ta tõmbas paksu kardina akna ette, avas portfelli, kummutas selle sisu ümmargusele diivanilauale ja hakkas rahapakke kiirustades kokku lugema.Tulemuse teada saanud, võrdles ta seda kassaorderiga, mille raamatupidaja Laine oli talle hommikul koos sularahapakkidega üle andnud.Ta ladus viis tuhat rubla ühte hunnikusse ja tõstis need kõrvale. Ülejäänud raha ladus portfelli tagasi.
Armunud pilguga vaatas ta viit sajalistepakki. Aeglaselt, pilk ikka rahalademel, ta lõpuks tõusis ja astus massiivse köögikapi juurde toa tagaseinas. Paraja pingutusega tõstis ta kapi seinast eemale. Nähtavale tuli selle tagaseinale kinnitatud kilekott. Mart heitis koti sisule põgusa pilgu ning õngitses siis sealt paberi ja pastapliiatsi.Ta libistas pilgu üle pika numbritejada ja maalis korraliku koolipoisi käekirjaga numbrirea lõppu arvu 5000. Seejärel võttis ta diivanilaualt viis rahapakki ja ladus needki kotti.
Köögikapi tagasi nihutanud, istus ta diivanile ja vaatas pikalt aknast välja.
„Kurat, viisteist tonni juba koos ja kuu alles poole peal!”
Mart hõõrus hajameelselt laubakortse sirgemaks ja üritas arvutada:
„Kindla peale tuleb enne kuu lõppu veel korra Kaasiku kontorit külastada. Oh sa poiss! Aga siis… siis veel…”
Ootamatu mõtte ajel kargas ta diivanilt püsti ja hakkas rahutult mööda tuba edasi-tagasi kõndima.
„Värvid! Sa kurat! Värvid ja lakid! Need maksavad ju roppu raha ja neid peab pidevalt hankima… ja kõik puha sularaha eest! Ja puiduhanked…”
Viimase mõtte juures Mart seisatas ja jäi juhmilt tumma seina vahtima.
„Puiduhanked! Milline pöörane raha seal pöörleb! Kümned ja sajad tuhanded!”
Aeglaselt istus ta diivanile tagasi. Erutavate mõtete virr-varr ei tahtnud enam pähe ära mahtuda. Pikkamööda, kuid seda kindlamini sigines pähe mõte, et ta istub kullahunniku otsas. Meeletult suure kullahunniku otsas. Asju sai hankida vaid sularaha eest ja see oli tema igapäevane töö. Jumal küll, millised võimalused! Ettevõte eksportis ja seega oli odava Vene raha pidev pealevool kindlustatud.
„Oh, Allanil seda pahna küll,” rahustas ta hetkeks end ilmutanud südametunnistust, „terve kapp pungil täis ja aina tuleb juurde.”
Hasartselt haaras ta laualt paberilehe, tõmbas kalendri ette ja hakkas plaani koostama. Lühike arvutus näitas, et nelikümmend tuhat saab sel kuul veel vabalt kotti ajada. Lõpuks kriipsutas ta kogu rehkenduse kahe jõulise ristjoonega läbi ja maalis lehe lõppu arvu 50 000.
„Selle kuu plaan!” ütles ta iseendale, lõi paberi ja pliiatsi plaksuga lauale ning tõusis.Ta sirutas selga ja tõmbas korraks käemusklid pingule. Aeglaselt libistas ta põlgliku pilgu üle viletsa suvilasisustuse. Sellega on nüüd lõpp! Mardist saab peagi jõukas mees!
Ootamatult sülle kukkunud õnn tegi veel hiljemgi hinge ärevaks ja andis pikast jõudeelust ärganud fantaasiale toitu. Numbrid pöörlesid pidevalt peas ega andnud enam hetkekski rahu. Mida aeg edasi, seda lennukamaks muutusid mehe mõtted, seda ümaramaks läksid arvud, seda kaunimana kangastus tulevik.
„Pool miljonit aastas!” vasardas pidevalt peas. „Pool miljonit!”
Hoogsa sammuga ja kindlameelse ilmega näol sulges Mart suvilaukse ja istus autosse. Elu oli pööranud uue ja põneva lehekülje ning roosiline tulevik võib tulla. Aina kasvava ärevusega mõtles ta turumajanduse hoomamatule mõistele, mida veel hiljuti oli raske mõista, kuid nüüd teadis ta täpselt, et selles peituvad eripärad võivad ettevõtlikule ja nutikale mehele lausa suurepäraseid võimalusi pakkuda ja neid kavatses ta kasutada.
VIII
HELEN RAPUTAS NÄRVILISELT PEAD,