Vabrik. Avo Kull
on nii, et tööd leiab vaid see, kes peab nõuetest kinni.Teised tööd ei saa ja imegu käppa.”
Allan libistas pilgu üle mornilt kuulavate töömeeste ja jätkas:
„Mis te arvate, miks ma teile topeltpalka pakun? Aga sellepärast, et te peate ka topelt pingutama. Kapitalismi karmid reeglid on meie maale kohale jõudnud ja ise te olete seda tahtnud.”
Vanem mees pööras selja ja lonkis solvunult eemale.Temale järgnesid veel mõned. Paigale jäid vaid kuus nooremat meest. Nad panid pead kokku ja üritasid kiirkõnes üksteisele midagi tõestada. Lõpuks pistis siilisoenguga poiss käe Allanile pihku ja esitles end: „Mina olen Marko Toom ja me siin poistega mõtlesime, et võtaks ikka asja ette.”
„Tubli, hakkame siis pihta.”
See oli uus algus, uus töö ja uus lootus. Ometi oli risk suur. Kuid Allani senine elukogemus ütles, et vanasõna julgest pealehakkamisest peab üldjuhul paika, vähemalt senini oli pidanud.
Veel samal päeval veeres töökoja hoovile esimene koorem kuivi kaselaudu. Allan jälgis rõõmsa elevusega, kuidas mehed lauad maha laadisid ja hakkasid ketassael parajaid tükke järkama. Ta uudistas huviga tööpinke ja püüdis mõista nende otstarvet. Õhus levis kuiv puidutolm. Selle lõhn tundus kuidagi mõnusalt meeldiv ja kodune.
Õhtuks oli puidukoorem järgatud ja mõne laua küljed höövelmasina altki läbi käinud. Esimest korda üle pika aja jõudis Allan koju väsinuna. See oli hea tunne.
PÄEVADEST SAI NÄDAL, KÕIGE PIKEM NÄDAL ALLANI ELUS. PEEN puidutolm, masinate müra ja lõpmatud vaidlused said tema saatjateks pikkadel päevadel, mil üks takistus teist taga ajas. Hinges möllamas ootus, lootus, hirm ja trots, kuklas kummitamas teadmine, et see on ainus ja viimane võimalus, et läbi kukkuda ei tohi, et ebaõnn murraks ja hävitaks ta. Igal õhtupoolikul võttis Allan koha sisse aknaaluse laua taga, kuhu poisid kogusid päeva jooksul tehtud klotsid. Serv serva, külg külje järel vaatas Allan need üksipulgi üle.
Äreva pilguga jälgisid töömehed ülemuse tegutsemist ja võpatasid iga kord, kui järjekordne toode hooga üle õla visati. Esialgu oli neid palju.Vaid sadakond klotsi sai teise päeva õhtuks kõlblikuks tunnistatud.Aina süngemaks muutusid töömeeste näod.
Nädala teine pool tõi muutuse.Tõsiasi, et ühtki viga läbi ei lasta, kinnistus lõpuks lihtsa eluga harjunud meeste peades ja kõlbmatut toodangut tuli aina vähem ette.
Allan sai vahepeal peene puidutolmu riietelt rapsida ja välja värske õhu kätte minna. Oli ka ülim aeg, sest lahendamist ootasid lakkimine, kauba pakkimine ja teelesaatmine.Vilumatute inimestega mehitatud algeline tolliamet oli kui takistusriba, mis pani algaja ettevõtja kannatuse tõsiselt proovile.Vääramatu tahte ja jõulise tegutsemisega ületati nädalaga kõik takistused ning kaup läks teele. Paari päeva pärast helises Allani elutoas telefon:
„Mitä kuuluu?” uuris Harry sissejuhatuseks.
„Mida seal ikka,” ühmas Allan.
Harry vist hästi ei mõistnud kaasvestleja juttu ja jätkas:
„Tuotteenne ovat ihan hyvät, kyllä niistä voidaan maksaa.”
Allanini jõudis sõnade hyvät ja maksaa tähendus. Järelikult oli tellija rahul ja saadab nüüd raha.Ta nägu tõmbus naerule.
„Hyvä on,” esitas ta oma ainsa soomekeelse lause, mis tal hästi õnnestus.
„Okei,” tuli teiselt poolt reibas vastus. „Nyt tarvitaan lisää, niitä palasia viisi tuhatta kappaletta.Voitteko tehdä sen verran?”
Viis tuhat tükki! See oli juba tellimus.Allan ei suutnud muud, kui kogeleda vastuseks: „Jah, küll me toime tuleme.”
Üllataval kombel soomlane neid sõnu mõistis. Kobav, kompiv ja konarlik jutuajamine kestis veel mõnda aega, kuni tekkis arvamine, et ehk on kõigest õigesti aru saadud.
PANGAMAJA KITSUKE OPERATSIOONISAAL OLI ÜLERAHVASTATUD.
Kümmekond vaikivat inimest ootas pääsu panga ainukese telleri juurde. Keegi ei kurtnud – pikkade järjekordadega oldi harjutud. Neist oli saanud kommunismi ehitava ühiskonna kohustuslik osa ja paljuski veel deklaratiivne turumajandus ei suutnud seda muuta. Tunni pärast sai Allan oma Soome raha kätte ja kiirustas koju.
Nagu võlutult vaatas ta kolmekümmet sajamargast sõrmede vahel. Kerge kahetsustundega pani ta need lõpuks käest ja hakkas summat vahetuskursiga läbi korrutama.
„Sa vaata, naine!” hüüdis ta varsti võidukalt.
„Mida?” uuris uksele ilmunud Anu.
„Siin on sada tuhat rubla.”
„Ei või olla.”
„Aga on ja tegelikult natuke rohkemgi.Vahetuskurss on hetkel üks kolmekümne viiele ja see aina kasvab.”
„Tõesti?!” Naise ilme väljendas siirast üllatust. Niisugust raha siinmail ei teenitud. Kui haruharva mingit tööotsa pakutigi, siis üle viie tuhande rubla kuus ei maksnud keegi. „Sada tuhat! Sedasi võib ju püsti rikkaks saada!”
„Ära unista. See oli esimene õnnestumine, õigemini juhus, ja pole mingit kindlust, et asi võiks samamoodi jätkuda.”
„Aga sa said ju uue ja suurema tellimuse.”
„Seda küll, aga kõik on ikka veel määramatu ja segane. Poisid on küll tublid, kuid kaua nende mannetu värkstuba sellele tööhulgale vastu peab?Vaevalt, et seal veel pikalt neid klotse vorpida saab.”
Kahe nädala pärast laekunud uus rahasaadetis võttis kogu perekonna hetkeks keeletuks. Alles siis, kui summa vahetuskursiga läbi korrutatud, sai mees sõna suust:
„Anu, mis oleks, kui sätiks õige peo püsti?”
„Mis puhul?”
„Sel puhul.”Allan osutas rasvase joonega allakriipsutatud viiekohalisele arvule. Anu vaatas ega saanud sõnagi suust.
Pärast mõnusat õhtusööki istuti veel pikalt lauas. Huviga jälgis Anu meeleolumuutust oma mehe näol. Nüüd oli see mõtlik ja kaalutlev, tema ilmesse oli jälle tekkinud tahtekindlus. Enam polnud seal jälgegi ahastusest ega hirmust, mida Anu oli oma meest vargsi vaadates viimasel ajal märganud. Nüüd oli see jälle endine Allan.
„Meil on olnud väga raske, aga nüüd ma juba usun, et saame hakkama. Ja arvan ka, et see on alles algus, küllap varsti võtame asja hoopis suuremalt ette.”
„Suuremalt? Mismoodi suuremalt?”
„Vaata, see kolhoosi värkstuba kukub varem või hiljem kokku ja tuleb hakata teisi lahendusi otsima.”
„Aga siis…” Naine peaaegu sosistas. „Aga siis on sul ju uut vabrikut vaja.”
„Õige, oled asjale pihta saanud.”
Allan ise ei söandanud oma salasoove, õhkõrnu ja õblukesi, veel valjult välja öelda, kuid mõte jooksis katkematu lindina ja seda oli nüüd juba raske peatada.Vabrik. Mis siis, kui oleks korralik vabrik, head väljamaa seadmed ja õppinud inimesed? Ta andis endale aru, et olematu majandusega vaesel maal kuulub see mõte võimatute unistuste valdkonda, kuid ikkagi pöörles see püsivalt peas ega andnud rahu.Aina tiksus kusagil ajusopis ja tuletas ennast pidevalt meelde. Ometi ta teadis, et selle unistuse täitumiseks peaks ta tegema võimatut, mis senini vaid Issandal Jumalal õnnestunud – looma midagi mitte millestki.
V
ILMA OTSESE SIHITA LONKIS MART KODULINNA KITSUKESTEL TÄNAVATEL ja toksis kinganinaga teepervel vedelevaid kivikesi.Tööd ei olnud ikka veel. Suur suvi soojendas väikelinna tänavaid ja uniseid aedu selle kõrval, kuid inimeste hingedele see rahu ei toonud.Ajad olid endiselt rahutud ja tulevikku teadis vaid tuul. Juba pool aastat oli Mart pingsalt tööd otsinud, kuid tulutult.
Äkitsi peatus ta pilk kõrgel korrusmajal, mille fassaadile oli üleöö tekkinud õlivärviga maalitud silt „Kaasiku ehituskaubad”.
„Mida kuradit!” ahhetas