Verevermed. Mari Sajo
ORI EESSÕNA
Armastus, rõõm, ahastus, petmine, seks, vägivald, südamevalu, vihkamine, raha, alkohol ja narkootikumid. Kõik see ja palju muudki paiskab lühikese ajaga segi Julia seni nii kindla ja turvalisena tundunud maailma. Pole vahet, kas selle põhjustab kellegi tahtmatu rumalus või lõpuni läbi kaalutud võigas plaan. Kõige kergem on olla valel ajal vales kohas ning usaldada ja armastada valesid inimesi. See viimane kehtib erandlikult meie kõikide kohta.
Head lugemist!
Mari Sajo
Helsingis 2014
Vaatasid mind ülalt alla, lõpuks silmast silma.
Proovisid mind soojendada keset tuisust ilma.
Tahtsid teada saada ainult, kus on minu tõde.
Püüdsid olla nagu ema või siis vanem õde.
Kuidagi ei püsind kaelas sinna seotud sall.
Hing ja keha olid vaevas paksu mantli all.
Tahtsin sulle tunnistada, mis on minul mõttes.
Püüdsid ise selgust saada riideid ära võttes.
Taganesin paljastusest, ehmusime äkki.
Nägid minu külmund kehas vesihalli näkki.
Lootsin sulle selgitada, panin salli kaela.
Püüdsin käega katta südant, sinna löödud naela.
Vaatasid mind jälle üle, lõpuks silmast silma.
Nüüd siis nägid minu tõde – ja jäid kõigest ilma…
JULIA LUGU
1. OSA
EESTI
Julia vajutas kõne lõppedes mobiiltelefoni kinni ja jäi mitte midagi nägevate silmadega aknast välja, Oa tänava vastasmaja heleroheliseks värvitud puidust seina vaatama. Ilmselt oli tüdruk nii sügavalt oma mõtetesse vajunud, et ta ei kuulnudki Lea samme trepist üles tulemas. Kui sõbranna korraga otse tema selja taga ootamatult rääkima hakkas, võpatas Julia ehmatusega tagasi reaalsesse maailma.
„Kes sulle helistas, kui see saladus pole?” kuulis ta Lead endalt heatahtliku uudishimuga küsimas.
Vastust ära ootamata jätkas sõbranna ise: „Ah, Alari muidugi! Millal ta siis Eestisse tagasi jõuab?” Rääkimise ajal asetas tüdruk muu pudi-padi vahele kirjutuslauale väikse kandiku kahe teetassi ja võileibadega.
Vastuseks Lea viimasele küsimusele raputas Julia vaevu märgatavalt pead ja vastas talle enda kohta nii ebaharilikult aeglaselt, kuidagi vaikse ja mõtliku häälega:
„Ei, ei olnud Alari. Hoopis minu onu Jüri helistas…”
Olgugi et Julia rohkem sõnagi ei lisanud, tundus sõbrannale siiski, et vastus oleks nagu õhku rippuma jäänud.
„Jüri?!” kordas Lea nüüd kulmu kortsutades ning suunurki allapoole vedades. Ja nagu midagi väga ebameeldivat meenutades kehitas tüdruk korraks kiiresti õlgu ning küsis: „Kas seesama onu Jüri, kes paari aasta eest teie vanaemakodu maha tahtis müüa?”
Julia vaatas sõbrannale nüüd esimest korda nende vestluse ajal otsa ja ise peaga kogu aeg vaikselt noogutades vastas sügavalt ohates:
„Mitte ei tahtnud müüa, vaid müüski ju! Aga enese teadmata minu isale. Ehk siis meile endile, tagasi.”
Lea jäi imestunult Juliale otsa vaatama.
„Mida ta siis nüüd veel tahab? Jälle maja pärast riidlema hakata? Või jääb tütrekese välismaale õppima saatmiseks majamüügist saadud rahast ikkagi veel puudu?”
Kui sõbranna talle kohe ei vastanud, jätkas Lea ise:
„Mul ei lähe elu lõpuni meelest, kuidas ma kaks aastat tagasi pärast jaanipäeva sulle maale külla tulin ja seal esimest korda elus sinu onuga kohtusin. See, milliste sõnadega ta su vanemaid sõimas… Õudne! Ja mitte millegi eest ju! Nagu poleks sinu isal olnud õigust temalt vanaemakodu ära osta. Ja sinu ema – oma lihast õde – nimetas litsiks ja vargaks. Käskis mingi Piretile pärandatud hõbedast suhkrulusika tagasi anda. Praalis ta ju tol korral sellegagi, et tema saatvat oma lapsed välismaale ülikooli õppima, Oxfordi! Siin, Eestis, osatavat ainult seakasvatajaid ette valmistada. Ise on veel Tartu ülikooli lõpetanud! Täiesti haige inimene! Jube!”
Ning viimaste sõnade ajal väristas tüdruk ennast veel kord, nagu oleks tal äkki vaatamata soojale suvepäevale üle kogu keha külmavärinad jooksma hakanud.
Julia polnud paari aasta tagusest riiust midagi unustanud. Tegelikult oli tüdruk veel nüüdki täiesti kindel, et kui tema poleks onu karjumise ajal isa ette seisma jäänud, oleks Jüri Ervinile käsitsi kallale läinud. Nii vihkamist täis olid olnud onu silmad, kui ta sülge pritsides ning rusikaid vibutades tookord vanaemakodu õuel, endal jalad harkis ja nägu peas punane nagu tomat, täiest kõrist nende kõigi peale röökinud oli. Ilmselt sai suure osa Jüri niisugusest käitumisest küll jaanipäeval ohtralt pruugitud alkoholi arvele kanda, kuid ega siis see täiskasvanud mehe raevutsemisele mingi vabandus ei ole. Ise peaks veel haritud inimene olema, koguni arst!
Inetust vahejuhtumist oli nüüdseks möödunud veidi üle kahe aasta. Ja ei Jürist ega tema perest polnud Julia selle aja jooksul kuni tänase hommikuni midagi kuulnud. Hetkeni, kui umbes pool tundi tagasi tema mobiiltelefon kirjutuslaual äkki helisema oli hakanud ja ta oma onu häält telefonis endale tere ütlemas kuulis. Täiesti tavalist häält. Nagu poleks Julia vanemate ja onu vahel mitte kunagi minevikus üleüldse midagi halba juhtunudki. Nagu oleks see täiesti igapäevane asi, et Jüri oma õetütrele helistab ning temaga räägib, suhtleb ja käekäigu kohta küsib.
Kui Julia ikka veel midagi ei vastanud, küsis Lea edasi, rõhutades eriliselt just sõna „sinust”:
„Ja mida ta siis nüüd sinust saada tahtis?”
„Imelik, kui täpselt Lea oskas ära arvata, et onu just nimelt sellepärast ühendust oli võtnud, et tal midagi vaja oli,” käis Julial äkki kummaline mõte peast läbi. Ent kui minevikku arvesse võtta, siis mille muu kui saamise ja omakasu pärast Jüri oma õetütrele ikka helistama oleks hakanud.
Julia vaatas sõbrannale uuesti otsa ja vastas:
„Onu ütles, et tema vanem tütar, see Piret, tuleb nüüd septembrist Tartusse ülikooli geenitehnoloogiat õppima.”
„Siis – mida? Tartusse?” ajas Lea silmad üllatusest suureks. „Aga kuhu see Oxford siis nüüd jäi?” Vastust saamata jätkas Lea hetkelise pausi järel ise:
„Ja miks peaks üldse sinule korda minema, et su kallis onutütar äkitselt Inglismaa asemel hoopis Tartusse õppima tuleb? Mida ta siis sinust saada tahtis? Inglise keele kiirkursust pole talle ju nüüd enam ilmselt vaja korraldada!”
„Ah, mis inglise keelest sa räägid,” rehmas Julia kärsitult käega. „Onu eeldas, et elama hakkab Piret nüüd ju otse loomulikult vanaemakodus. Seal pidavat meil tema mäletamist mööda ruumi küll ja ülearugi olema. Ning mis see lühike bussisõit siis ära ei ole, kahekümne minutiga jõudvat sealt ilusasti Tartusse, otse kesklinna välja. Pealegi olevat Piretil plaan talvel autokooli minna ja siis saavat tüdruk varsti juba iga kell lausa oma isikliku autoga sõita, kuhu tahab.”
„Aga mispärast see Piret siis ühikas elada ei võiks? Nagu enamik kusagilt kaugemalt pärit olevaid tudengid seda teeb?” esitas Lea kohe järgmised küsimused.
„Esiteks tulevat Piret sellisest keskkonnast,” vastas Julia oma onu häält matkides, „et mingisugune räpane ühiselamu ei tuleks tema puhul ju kõne allagi. Pealegi ei suutvat tema mugavuste ning täieliku privaatsusega harjunud tütar eluilmaski mingi võõra inimesega ühes toas koos elama hakata.”
„Räpane ühiselamu!” osatas Lea. „Kust kohast see arstist papake üleüldse võtab, et ühiselamud tänapäeval räpased on? Mis jutt see selline on! Ja mis ühes toas elamisse puutub, siis – mina tahaksin hoopis näha seda inimest, kes oleks nõus tema Piretikesega sama ruumi jagama. Ilmselt pole käbi kännust kaugele kukkunud, kui sinu juttu kuulata. Mõned inimesed on endast ikka jube heal arvamusel. Plika mingu ühikasse või kui ei kõlba, üürigu arstist papake siis oma kallile tütrekesele Tartusse erakas. Või mingu see pipsuke kas või mõnda hotelli elama!”
„Noh,