Verevermed. Mari Sajo
Viimane oleks pidanud küll päris rumal inimene olema, kui ta Julia puisest olekust ja Alari hääletoonist midagi välja poleks osanud lugeda. Oli selle kõigega kuidas oli, Piret näis olukorraga igati rahul olevat ning nautis talle noormehe poolt osaks langenud tähelepanu ilmselgelt täie rinnaga.
Otsekui oma varasemaid sõnu ja jahedat suhtumist naljaks pöörata proovides ütles Julia: „Noh, pole lihtsalt jutuks tulnud. Ma ei osanud arvatagi, et minu ema vend ja tema pere sulle nii suurt huvi võiksid pakkuda.”
Vastuse nagu muuseas ja möödaminnes ära kuulanud, hakkas Alari seejärel enam kellelegi teisele oma läheduses tähelepanu pööramata ainuüksi Piretiga vestlema.
„Kõik on ju pealtnäha korras ja hästi,” mõtles Julia neid kaht samal ajal silmanurgast jälgides. „Mis siis sellest, kui Alari mõne minu ootamatult välja ilmunud sugulasega lähemalt tuttavaks tahab saada.” Aga normaalne oli kogu see olukord just ja ainult pealtnäha. Koos Pireti tulekuga oli nende lauda siginenud ka seletamatult kummaline pinge ning ärevus. Vähemalt tundis Julia nii. Esimest korda Alariga tutvumisest alates tajus tüdruk mingit ennekogematut alaväärsustunnet. Oli see siis tingitud noormehe äsjasest sapise kõlaga hääletoonist või veel millestki hoopis muust? Oskamata ja suutmata seda endale mingil mõistlikul viisil seletada, vaatas Julia nüüd nagu abi otsides Lea poole. Vähemalt too näis toimuvast täiesti üheselt ning sarnaselt tema endaga aru saavat. Miks siis muidu lookles ümber sõbranna suu tuttavlik põlgust väljendav võru, kui ta neid kaht enda vastas laua ääres istumas ja vestlemas jälgis. Ent Lea ju teadis erinevalt Alarist, millise onu ning onutütrega siin tegelikult tegemist oli. Võib-olla oligi just see olnud Julia suur viga, et ta polnud noormehele varem ei Jürist ega ta naisest ning lastest midagi rääkinud. Kuid nüüd ja siin oli selle kõige üle juba liiga hilja arutlema hakata.
Vahepeal oli Alari jõudnud juba välja uurida, kus Pireti vanemad Tallinnas ka elavad ning millega tegelevad. „Ema jääb ilmselt ikka edasi Eestisse, aga isa alustab uuest aastast tööd uroloogina hoopis Soomes,” kudrutas Piret, ise silmanurgast vilksamisi Julia poole vaadates. Et kas viimane ikka kuulis, mida ta just äsja Alarile öelnud oli. Ärgu täditütar arvaku ühti, et ainult tema ema põhjanaabrite juures kunagi tööle sai. Pealegi pole Jüri mingi tavaline meditsiinitöötaja, vaid teatud ja tuntud arst! „Sa ei kujuta ettegi, millised palgad seal võrreldes meie omadega on! Isa kirjutas just enne minu Tartusse äratulekut oma uuele töölepingule alla.” Vastuseks kuulsid lauasistujad noormeest oma vestluskaaslaselt pooleldi nagu naljatamisi, ent Julia meelest siiski kuidagi vastikult lipitseva häälega küsimas: „Ja sina jätkad muidugi oma esivanemate jälgedes ning tulid ka Taaralinna arstiteadust õppima?”
„Ei,” kirtsutas Piret koketselt oma väikest, veidi ülespoole hoidva otsaga nöbinina. „Mina õpin geenitehnoloogiat! Tuleviku ala!”
„Geenitehnoloogiat?!” lausa hüppas Alari oma toolilt pooleldi õhku. „Aga siis õpime ju samas teaduskonnas!” Pireti üllatusest kerkinud kulme nähes noormees jätkas: „Mina õpin kolmandat aastat keemiat!”
„Keemiat!?” kordas tüdruk nagu papagoi. „Siis peavad sul ju küll lausa fenomenaalsed ajud olema!” Ja korraks hinge tagasi tõmmanud, jätkas: „Meil algas ka juba eelmisel nädalal keemia aluste kursus. Mitte midagi ei saanud ma sellest aru, olgugi et ma kevadel Tallinna inglise kolledži kuldmedaliga lõpetasin. Lektoriks oli ka mingi pisike hall vanamehenäss, muudkui pobises midagi segast endale habemesse ning kirjutas samal ajal vanaaegse kriidiga kriuksutades kummalisi varesejalgu sellisele rohelisele, vist lausa kiviajast pärit tahvlile. Mul tahtsid selle krigina peale hambad suust välja kukkuda. Me panime talle kursusekaaslastega nalja pärast Ürgmees nimeks.”
„Ah, mis Ürgmees,” hakkas nüüd Alari suure häälega naerma. „See on ju Karlakonts! Kui sind huvitama peaks, siis ma räägin sulle, kust ja miks ta endale sellise hüüdnime sai.” Ja naermisest sealsamas natuke hinge tagasi tõmmanud, jätkas noormees kelmikalt Piretile silma pilgutades: „Sellest on muidugi tuline kahju, kui sinu ilusad hambad keemiat õppides kannatada peaksid saama. Aga mis eksamitesse puutub, siis – sinusugusel tüdrukul ei peaks Karlaga küll erilisi raskusi tekkima.”
„Kuidas nii, minusugusel?” küsis tüdruk uudishimulikult lapseliku häälega vastu.
„Noh, ära saa minust nüüd valesti aru, aga…” hetkeks Alari vakatas, „…aga see on teada tõsiasi, et tüdrukuid hindab see mees mitte nende akadeemiliste teadmiste ja praktiliste oskuste, vaid hoopis dekoltee suuruse ning seeliku pikkuse järgi. Minu kursusel pole veel ükski neid teatud, riietumisse puutuvaid juhiseid järginud naisterahvas eksamil läbi kukkuma pidanud. Olgu siis kahe kõrva vahel kui suur tühimik tahes.”
Ning Pireti uskumatu näoilme peale rääkis noormees nüüd loo ühest oma kursuse tüdrukust, kes alles samal kevadel olevat eksamil suust välja ajanud sellist pada, et samas ruumis vastamiseks valmistujad pidid äärepealt naeru kätte ära surema. Aga Karlakonts oli, ise käsipõsakil lauale toetudes, kõik lollused kõrvust mööda lasknud ning terve selle aja ainult tüdruku pluusi laiast kaelaaugust üksisilmi sisse vahtinud. Kui kursuseõde lõpuks vait oli jäänud, küsis vanamees ainult, kas juba ongi kõik. Kui tüdruk seepeale noogutama hakkas, kirjutanud Karla matriklisse hindeks väga hea. Ainuke kommentaar oli, et vastus tikkus natuke nagu liiga lühikeseks jääma, järgmisel korral valmistugu neiu pikemaks vestluseks. Nagu mingit vestlust üldse toimunud olekski.
Kui Alari lõpuks vait jäi, küsis Piret:
„Kuule, ega sul äkki omi varasemate kursuste konspekte enam juhuslikult alles pole?”
„Muidugi on! Ma pole siiani veel midagi ära visata raatsinud,” oli Alari kiire vastus.
„Aga kas sa neist mõne minule raatsiksid natukeseks ajaks laenuks anda? Näiteks needsamad keemia alused?” küsis Piret, ise sealjuures koketselt sädistades ning oma säravate silmadega Alarile otsa vaadates. Julial läks tema libedast hääletoonist ja pikkade ripsmete plaksutamisest äkki süda pahaks.
„Muidugi võin anda, kas või päriseks!” vastas Alari ja vaatas nüüd esmakordselt Piretiga vestlemise ajal ka Julia poole. „Või mida sina sellest arvad? Saaksingi niimoodi riiulid igasugusest vanast prahist üks-kaks tühjaks teha. Ei pea kolides hakkama neid vanu konspekte prügikasti vedama.”
Enne kui Julia midagi vastata jõudis, küsis Piret:
„Kolides? Kuhu sa siis Tartust minna kavatsed?”
Kui Alari vastuseks ainult suud maigutama jäi, selgitas Julia Piretile ise:
„Noh, Tartust ei kavatse me Alariga küll kusagile kaugemale ära minna. Loodetavasti leiame endile alustuseks näiteks kas või vanast heast Supilinnast väikse, toreda ja mitte väga kalli üürikorteri.”
Kas see ainult näis Juliale nii või libises üle Pireti näo hetkeks tõesti nagu mingi hall vari. Ent juba järgmisel hetkel ütles tütarlaps pealtnäha siira ja sooja naeratusega:
„Soovin teile õnne!” Ning seejärel, nagu poleks Alarit enam lauas olnudki, pooleldi sosistas neiu ainult Julia poole pöördudes tehtult vandeseltslasliku häälega: „Hakka sind nüüd või lausa kadestama, et sa endale nii targa, toreda ja igati asjaliku noormehe oled leida osanud!”
Pireti sõnadest suuremat välja tegemata pöördus Julia nüüd viimaks hoopis Alari enda poole. „Ma pean sinuga ühest asjast rääkima.” Pärast neid sõnu tekkis lauda paljutähendav vaikus. Ent selle asemel, et Julia ilmselgelt vihjatud soovist lõpuks ka omaette jääda karvavõrdki välja teha ning tagasi oma seltskonna juurde minna, istus Piret liikumatult Alari kõrval ikka edasi. Julia tundis, kuidas tal plika käitumise peale äkki sisikonnas sapp tõepoolest vihast lausa keema hakkas. Muidugi sai see tüdrukunähvits kõigest ja veel vägagi hästi aru! Ainult et ilmselt ei olnud tal esialgu plaaniski nende lauast kusagile ära minema hakata. Kuid täpselt sama vähe nagu Piret tahtis lahkuda, tahtnuks ka Julia Alarile oma onutütre juuresolekul õhtusest Elvasse sõitmise plaanist rääkima hakata. Millegipärast tundus talle, et mida vähem Piret nende elust teab, seda parem.
Lõpuks katkestas juba lausa piinlikuks muutunud vaikuse siiski Piret ise. Oma pisikesest ning elegantsest roosat