Väike roosa pilet paradiisi. Ene Sepp
Maarja hammustas huult, püüdes tõrjuda mälupilti, kuidas ta oli telefoni teel Moonikale öelnud, et nende suhtlemine on läbi, ning siis ilma mingi selgituseta kõne katkestanud ja edasisest suhtlemist hoidunud.
Pilku teise naise näole heites oli Maarjale selge, et ka Moonikale meenus see sama hetk, ja Maarja püüdis hoomata, kui kohutavalt oli teine end tunda võinud. Maarja ei olnud vastanud ühelegi selgitust paluvale sõnumile, telefonikõnele ega meilile. Nii mõnigi nende ühistest sõpradest üritas tänaval kohtudes Maarjalt uurida, mis juhtunud oli. Seda aga Maarja lihtsalt eiras ja Tallinna kolides kadus ka murelike sõprade probleem.
„Palun anna andeks,” pomises Maarja veel kord. Moonika oli pilgu lae ja seina vahelisele nurgale suunanud, keeldudes Maarjale otsa vaatamast.
Maarja sulges silmad ja ta pea vajus norgu. Selge, Moonika ei suuda talle andestada. Nüüd on tal vaja kuidagi siit kabinetist välja saada, eelistatavalt nii, et nipsakas sekretär ei näeks, et ta juba minema hiilib.
„Maarja,” murdis Moonika nüüd vaikuse. „Sa ei kujuta ettegi…” Naine vakatas, pööras pilgu Maarjale ning ootas, kuni Maarja tema pilgule vastas. „Kõik vastuseta jäänud küsimused… See oli raske, väga raske, aga ma ei taha, et me sellest praegu räägiksime…”
„Anna andeks, Moonika!” pistis Maarja veel kiirelt vahele.
„Jäta,” lausus Moonika järsult. „Mitte praegu, mitte siin.” Moonika hingas sügavalt sisse ja naasis oma asjalikuma tooni juurde. „Ma arvan, et ma lihtsalt lootsin, et sa saad Kristjanist üle ja, noh, leiad parema mehe ja äkki siis võtad sa minuga ka jälle ühendust.”
Hoolimata oma alandlikkusest ja soovist Moonikale igati meele järgi olla, tajus Maarja väikest torget. „Ta ongi parem mees! Ta meeldib mu sõpradele ja vanematele väga. Ta on peaaegu ideaalne!” õigustas Maarja.
Moonika raputas vaikselt pead.
„Ma tean, et ta sulle ei meeldi, kuid ta on nende aastatega tohutult muutunud,” selgitas Maarja vabandavalt, tundes soovi Moonikale selgitada, et Kristjan on parem. „Vale oli nii otsustada, kuid Kristjan käib tööl ja me elame koos ja…”
Moonika tõstis aga käed, et tema jutuvada peatada: „Tasa! Ma ei muuda oma arvamust, ja üleüldse, see pole ka minu asi. Minu juurde siia büroosse tulid sa ju mingil muul põhjusel?”
„Ma ei tea enam, äkki sul on imelik või midagi. Ma võin ära ka minna.” Maarja pöördus juba pooleldi ringi, olles valmis kabinetist välja tormama, kuid Moonika haaras tal õlgade ümbert kinni ning sundis paigale.
„Maarja, lõpeta!” hüüatas Moonika, kaotades täielikult oma vaoshoituse, mida tal oli selle hetkeni kuidagi hoida õnnestunud. „Sa oled inimene, keda ma ei ole suutnud oma elus asendada! Mis see mõned minutid siin olnud on? Me räägime nagu kaks inimest, kes olid kunagi põhikoolis pinginaabrid ja kes olid sunnitud seejärel gümnaasiumi ajal vanemate poolt sõbrad olema. Ning kes nüüd kokku sattusid ja vaid viisakusest pealiskaudset juttu räägivad, enne kui oma eludega edasi lähevad. Ära ole selline külm kala!” Moonika hingas sügavalt sisse ja võttis üles teema, mida ta alles mõni sekund tagasi ei olnud tahtnud siin arutada.
„Ma pole kunagi kedagi nii palju usaldanud ega kunagi kellegagi nii palju jaganud − ja ma olen sind läbi aja igatsenud! Meie jutte, meie filmiõhtuid ja meie öiseid surnuaial kolamisi. Meie teed läksid lahku, sest sind sunniti tegema otsust, mida pole kellelgi õigus teha! Ja nüüd tõi mingi juhus meid jälle kokku ja ma ei luba sul uuesti kaduda! Ole sa siis Kristjaniga või mitte.”
Moonika lasi viimaks vapustatud näoga Maarjast lahti ja lisas tasakaalukal toonil: „Aitab. Eks ole? Selle kõigega, mis on toimunud su isiklikus elus ja minu isiklikus elus, tegeleme hiljem. Praegu on ärijuttude aeg. Istu nüüd maha ja hakka pihta. Mis sind siia tõi?”
Maarja naeratas läbi pisarate. See oli Moonika, keda ta teadis. Natuke torkiv, aga siiras ja aus, kui esmane pealispind on murenenud.
Viis minutit hiljem oli sekretär Moonika palvel neile teed toonud ning kui ta oli läinud, pani Moonika ukse lukku.
„Ma olen üks suur kõrv,” ütles ta, tagasi laua taha istunud, ja toetas lõua kokkupandud sõrmedele.
„Kas see on ikka täiesti konfidentsiaalne?” uuris Maarja kahtlevalt, tuletades endale meelde, kui hästi on nende korteris naabrite jutuajamist kuulda.
Moonika kergitas lõbustatult ühte kulmu. „Kõik, mida sa mulle meie sõprussuhte jooksul usaldasid, jäi rangelt minu teada. Nüüd piirab lisaks sõprussuhtele mu suud ka ametist tulenev eetika, mis rõhutab selget konfidentsiaalsust. Ära muretse. Kõik, mis sa räägid, jääb siia seinte vahele. Õigemini, kui sa väga pabistad…” Monika tegi arvutis paar klõpsu ning Maarja kuulis, kuidas arvutikastist tulenev surin vaikuseks muutus. Seejärel avas Moonika kapi, paljastades seal peituva muusikakeskuse ja pani vaikselt mängima plaadi klassikalise muusikaga. „Keegi ei saa veebikaameraga filmida, mikrofoniga lindistada ega läbi seinte kuulata. Sobib?” küsis Moonika muiates.
„Sul on vist ülemõtlejatest klientidega palju kogemusi olnud?” üritas Maarja enda nõudmisi pisendada.
„Eks natuke ikka.”
Ettevaatusabinõudest hoolimata vajas Maarja veel paari minutit, et end koguda. Moonika ootas teda tagant kiirustamata.
Kaaludes, kas rääkida „oma sõbrast” või otse iseendast, otsustas Maarja viimase kasuks. Moonika pole loll. Ta jagaks peale esimest sõnapaari „minu sõber” ära, et Maarja ei räägi kellestki muust peale iseenda.
„Mul on rahasumma. Ma vajan selle paigutamise, hoidmise ning kasutamise osas abi ja nõu,” ütles Maarja järsult välja. Jah, mõtetes oli ta plaaninud alustada vähe ettevaatlikumalt, kuid nii palju siis sellest.
Moonika naeratas. „Selge. Kõigepealt siis põhiküsimused. Nagu ma aru sain, siis abielus sa ei ole, mis teeb kõik rahaasjad lihtsamaks pea igas mõttes. Aga lapsi? Laene? Eriti kellegagi koos võetud?”
„Paar järelmaksu on, aga need on minu nimel,” selgitas Maarja.
Moonika ohkas, kuid hoidis kommentaarid endale ja jätkas asjalike küsimustega: „Mille ostmiseks? Auto? Pesumasin?”
„Telefon, teler ja mingid arvutiasjad Kristjanile kingituseks.”
Moonika noogutas, märkis need üles ja vaatas küsivalt Maarja poole: „Kõik ainult sinu nimel ja rohkem mitte midagi?”
Maarja noogutuse peale naeratas Moonika rahulolevalt. „Siis pole sul Kristjaniga vähemalt ametlikul tasandil mingit seost. Mis abi ja nõu sul täpsemalt vaja on?”
„Testament kindlalt, kinnisvara ostmise õigused, ehk ka investeerimine ja annetused. Ja annetusi tahan ma nii teha, et keegi ei tea, et see mina olin,” ladus Maarja oma mõtted ette.
Moonika kergitas loetelu peale kulmu. „Päris kõigega mina sind aidata ei saa. Notariaalse kinnitusega testamendi jaoks saan ma küll soovitada notarit, või ta siia kutsuda, kui see sobib. Muus saan lepingute tegemisel abiks olla. Mida sa anonüümsete annetuste all mõtled? Kuidas ma siin aidata saan?”
„Ma mõtlesin, et ehk saaksin ma raha advokaadibüroole kanda ja büroo kannab edasi, et minu nime kuskil näha poleks?” pakkus Maarja välja plaani, mida ta oli hoolega kaalunud ja täiesti kõlblikuks arvanud.
Moonika naeris kõlavalt. „Palju sa Hollywoodi filme vaadanud oled?”
Maarja oleks end ükskõik millise teise advokaadi juures lollina tundnud, kuid nendevaheline aastaid kestnud mugav õhkkond oli hoolimata suhtlemise katkemisest üllatavalt kiirelt taastunud ja praegu ta vaid naeratas ujedalt vastuseks.
„Eestis ei käi asjad nii,” selgitas Moonikal lahkelt. „Ma ei saa su täielik esindaja olla. See teeks rahapesu ning ka paljud muud pettused palju-palju lihtsamaks.”
„Aga kas ma ei saagi siis kuidagi anonüümselt annetada?” küsis Maarja pettunult.
„Anonüümseks jäämise valik on minu teada ju ikka olemas?”
„Aga