Väike roosa pilet paradiisi. Ene Sepp
Tavaliselt oleks naine sellise reaktsiooni peale nutma hakanud või vähemalt pidanud nuttu alla suruma, ent täna − ilmselgelt tulenevalt sellest roosakast lipikust, mis oli surutud rinnahoidja ja rinna vahele − oli naine täiesti tuim.
Kristjan vajus istuma ja pani rahulolevalt ohates teleri käima. Sealt tuli „A-rühma” kordusosa. Mees lukustas oma pilgu sellele ning ülejäänud korter haihtus tema ümbert.
„Jumal teab, mitu miljonit korda nad seda näitavad, aga Kristjan ei tüdine sellest kunagi ära,” mõtles Maarja kööki taandudes.
Viis minutit hiljem end plastist lõikelaual mehaaniliselt kanakintsu tükkideks lõikamas avastades sai ta aru, et ta aju oli lülitunud automaatrežiimi peale. Veepott koos makaronidega podises vaikselt pliidil, kõrvalplaadil kuumenes pann. Kuidas need sinna said, Maarja ei teadnud.
„Ai!” niutsatas naine järsku, tõstis vasaku käe suu juurde ja surus huuled väikesele haavale. Kui armas olnuks, kui Kristjan tema valuhüüatuse peale oleks püsti tõusnud ja kööki uurima tulnud, mis juhtus ning kas kõik on korras, ent Maarja nõrk hääl ei suutnud Hannibali madalast toonist üle käia.
Maarja lasi ajul naasta automaatrežiimile ja surus mõtte piletist kuskile pea tagaossa.
Pooleks tunniks keskendus ta üksnes toidutegemisele. Kristjan oli lihtne mees. Ta ei soovinud paljut. Praetaldrikule poole taldriku jagu makarone, teisele poolele lihaollust, milleks täna olid praetud kanatükid. Peale purtsatas Maarja portsu ketšupit.
Mõnikord oli ta proovinud ka tomatit või kurki lisada, ent need jättis mees demonstratiivselt söömata. „Jänesetoit! Jäta see nali ja söö ise, sul ongi vaja alla võtta. Paks oled. Paks-paks-paks,” urahtas ta, kui Maarja seda taas üritanud oli, ning pikapeale naine lõpetas.
„Palun,” ütles naine, tegi ühe käega diivanilaual oleva kola sees ruumi ning asetas tekkinud vabale laigule taldriku ja söögiriistad. Vastust ei jäänud ta enam ootamagi, sest seda ei tulnud mitte kunagi. Ega ka lootust, et mees temaga koos köögis võiks süüa. Seal polnud telerit, seal oli ainult Maarja. Esimene aasta-kaks olid nad kitsukest söögilauda jaganud ja sellega ka väga hästi toime tulnud, siis aga ostis Maarja Kristjanile sünnipäevakingiks järelmaksuga teleri ning Kristjani söögilauaks sai diivanilaud.
Esimest suutäit tomati-kurgi salatist mäludes naasis täie jõuga mõte lotovõidust. Naine võpatas. Kas pilet on ikka alles? Äkki kadus ära? Äkki kukkus makaronipotti ja on nüüd vees lahustunud? Äkki Kristjan sai kuidagi pileti kätte?!
Kahvel kukkus kõlksatusega taldrikule, kui Maarja enda rinnahoidjasse sukeldus. Sealsamas, nüüd juba pooleldi nibu peal, oligi lotopilet. Korras! Kõik on korras. See on alles.
„Mingi kuradi õnnejunn võitis täna lotoga,” nentis Kristjan kibestunult, kui Maarja ta nõusid ära tooma läks. Teleekraanil rääkis laialt naeratav Eesti Loto pressiesindaja sama juttu, mida oli rääkinud Delfis.
Maarja mühatas midagi. Ta süda tagus ning naine ei suutnud uskuda, kuidas Kristjan ometigi ei taipa, et seesama õnnejunn seisab siin tema kõrval.
„Nagunii läks mingi täisidika kätte,” torises Kristjan. „Keegi, kes ei oska rahaga midagi peale hakata. Ta ei vääri seda. Ostis korra niisama oma Mercedest tankides lotopileti, sest ehk veab, ja nüüd istub mingise rahahunniku otsas, mida tal isegi vaja pole. Täiesti idikas. Hui oskab ta sellega midagi peale hakata või elu nautida! Või siis vastupidi, on mingi portsu lapsi valmis meisterdanud ja nüüd teeb veel viis tükki juurde.”
Maarja astus just köögiukse lävele, kui Kristjani uuriv hääl talle järgi jõudis: „Sa ei mängi ju enam lotot? Ega ju?”
„Ta teab! TA TEAB!” käis Maarja peast esimene mõte läbi ning nõud ta käes hakkasid klirisema. „Ei, ta ei saa teada. Kuidas ta teab? Ta nägi piletit! Pilet on mu rinnahoidja vahel. Ta nägi piletit! Ta pole mu rindu viimased kaks nädalat katsunudki! Mu käitumine on muutunud, ta sai sellest aru. Ma ise sain alles täna õhtul teada, mõni tund tagasi. Pealegi, Kristjan keskendub telerile, mitte mulle. Ta pole piletit näinudki. See pole võimalik, ta lihtsalt küsis. Ta teab!!!! Ta EI TEA!” See sisemine vestlus toimus vaid murdosa sekundi jooksul. Endalegi üllatuseks suutis ta otsusele jõudnult käed ja seega ka nõud vaigistada ning kui ta suu avas, tuli sealt välja täiesti tavaline hääl: „Ei! See võtab liialt raha, ma ei võida kunagi, nii et pole väga mõtet. Mul ei vea ju ka.”
„Ei vea jah. Ainus asi, millega sul elus vedanud on, olen mina…” kiitis Kristjan, nüüd juba naerdes, Maarja vastuse heaks.
Nõud kuidagi kraanikaussi toimetanud, Maarja vaat et kukkus toolile istuma. See oli siis nüüd tehtud…
Kuidas on võimalik, et ta valetas Kristjanile? Ta polnud seda mitte kunagi teinud! Kuidas ta üldse julges? Ning kuidas on võimalik, et Kristjan ei taibanud, et Maarja ongi see lotovõitja? Enda meelest oli ta küll nii teistmoodi käitunud: oli mehe koju jõudes eeskujulik peata kana olnud, oskamata endale tegevust leida, ja nagu naine õhtust süües avastas, oli ta unustanud nii soola kui muid maitseaineid toidule lisada. Ning kui mees oli lotovõidu kohta küsinud, klirisesid nõud ta käes, ta värvus näost tulipunaseks ja ta süda tagus päris kindlasti nii kõvasti, et isegi naaberkorteri elanikud pidanuksid seda kuulma. Aga mitte Kristjan. Kristjan seda ei kuulnud.
Ülejäänud õhtu möödus täpselt samasugusel automaatrežiimil nagu siis, kui Maarja oli avastanud end kana lõikumas. Ühel hetkel leidis naine end voodis, korralikult teki all ja pidžaama seljas.
Kristjan magas voodi teises otsas, oma teki all, selg naise poole keeratud, ja juba vaikselt norisemas.
Unetult voodis külge keerates püüdis naine meelde tuletada, kust tal see lotomängimise harjumus üldse tulnud oli. Arvestades sellega, et ta oli alati olnud pigem säästlik ja Kristjaniga koos elades veelgi rohkem koonerdama õppinud, siis oli selline raharaiskamine imestamist väärt. Jah, tegelikult oli see siiski perekonnaviga, mälestus lapsepõlvest ja ilusa tuleviku lootus. Ta ema oli lotot mänginud ja ta ise mäletas, et ostis esimese lotopileti kümneaastasena. Sealtmaalt asi jätkus. Mitte iga nädal, aga korra-kaks kuus ikka.
Ema oli tal iganädalane lotomängur. Ta jättis kasvõi leiva-saia ostmata, aga Bingo Loto ning parematel aegadel ka Viking Loto pilet pidi tal loosipäeval taskus olema. Mõnikord ta võitis. Siis ema kiljus ja naeris, isa tõstis oma naist õhku ja keerutas teda ringi. Vähemalt ühe päeva said nad paremini süüa. Kuid kordades rohkem sai Maarja, täis põnevust, lihtsalt ema kõrval istuda ja loosimistulemusi oodata.
Ta ema fantaseeris valjult. Jackpot kuluks kindlasti uue maja ostus, väiksem võit aga mõnele mõnusale reisile. Ning kui ka reisiks ei jätkuks, siis vähemalt uued mänguasjad tütrele, tore kohvikuskäik ja uued riided; erilist naudingut pakuks aga nägemine, kuidas naabritädi Anja puhtast kadedusest nendega suhtlemise lõpetaks. Tegelikkuses aga ei toonud võit Maarjale ei uusi mänguasju, riideid ega reisi isegi mitte Tartusse. Emale ilmusid tõesti mõned uued riided selga ja paar kallimat alkoholipudelit kappi − ning võit oligi otsas.
Väikesest võidust veelgi sagedamini juhtus aga seda, et kui viimane pall oli välja hüütud ja selgus, et rahalaeva tulemas ei ole, sai Maarja esimesena ema pettumust tunda. Hoop üle tütre turja või müksamine olid tavalised. Olenevalt saamata jäänud jackpot’i suurusest võis ka isa pahandada. Ühel korral jäi neil aasta suurimast jackpot’ist üks tabamus puudu, B65 asemel tuli pall B64. Sellele järgnenud kolmel päeval ei saanud Maarja koolis mugavalt istuda.
Võiduta õhtutel end magama nuttes meenutas väike Maarja neid harvu kordi, kui neil tõesti õnnestus võita ning ta palus Jumalat (või kõike ja kõiki, mis ette jäid), et järgmisel nädalal emme võidaks. Maarja kodus tähendas õnn raha.
See tunne, et nüüd kohe saabub õnn, oli Maarjal ka nüüd, kolmteist aastat hiljem, kui ta 23-aastasena tõesti ühe korraliku summa võitis. Ajaga muutusid aga plaanid, mida sülle sadanud rahaga peale hakata. Muutus ka arusaam sellest, milles õnn täpsemalt väljendub.
Kui Maarja oli kümneaastane, tahtis ta raha anda isale, et see joomise lõpetaks, ja emale, et too õnnelik oleks. „Raha nii vähe,