Väike roosa pilet paradiisi. Ene Sepp
jäi pimedusse jõllitama. Tal polnud kavaski magama minna. Miks ta peaks? Nagunii ei saa ta enne und, kui Kristjan kohale jõuab.
Mees jõudis nüüd päris kiirelt. Pool tundi hiljem käis piiksatus ja juba oligi ta korteris. Kohmitses natuke ringi, käis WC-s ning tuli siis voodi juurde.
„Miks sa ei maga?” küsis ta üllatunult, kui naine talle pärani silmi vastu vaatas.
„Ma ei saanud.”
„Miks?”
„Sa pidid ju varem koju tulema. Sa ütlesid, sa lubasid…”
„No meil läks kauemaks.”
„Kuhu kauemaks? See pubi pandi kella kahest kinni ju. Nüüd on kell juba peaaegu kuus läbi.”
„No mindi klubisse edasi.”
„Klubisse? Sa ei käi ju klubis?”
„No käidi peale. Sünnipäevalaps palus. Ja no ma olin purjus ka natuke.”
„Sa oleksid võinud mulle öelda. Minuga ei käi sa kunagi klubis. Kuidas ma oleks pidanud teadma, et nüüd sulle järsku sobib minna?”
Kristjan ärritus. „No ma unustasin. Eks?”
„Sa unustasid jah. Unustasid mind… Ma ju muretsesin. Sina lihtsalt unustasid mu ära,” süüdistas Maarja nutuselt edasi.
Vaikus. Maarja istus, pisarad voolamas. Kristjan seisis vaikides, käed taskus ja natuke edasi-tagasi tuikudes.
„Mis siis klubis toredat oli?” sundis Maarja end küsima.
„Ma ei tea. Niisama. Teised tantsisid,” vastas Kristjan.
„Ja sina?” tahtis naine teada.
„Ma istusin niisama.”
„Kellega?”
„Ahh, oli ka.”
Maarja sulges silmad, sundides end ärritunud tooni kaotama. Mälust sähvatasid pildid, mida ta oli püüdnud terve selle toreda nädala kustutada. Kõik need mineviku korrad, kui Kristjan täpselt samamoodi oli vastusest kõrvale põigelnud ja lõpuks ikka midagi välja tuli.
„Juhtus ka midagi?” küsis Maarja enda meelest ääretult rahulikul toonil, kuigi ta sisemuses hakkasid juba hoiatuskellad plärisema.
„Mis sa pärid?” Kristjan ägestus momentaalselt ning Maarja peast jooksis läbi mõte: „Persse.” Seda ta siiski välja ei öelnud, vaid ütles rahulikult: „Niisama. Juhtus siis või?”
Kristjani pilk vilas ringi ja see ütles Maarjale kõik, mida oli vaja teada. Iseküsimus oli nüüd see, kui palju juhtus…
Nad jätkasid vaikimismängu. Kristjan kaotas.
„Nojah, Kätrin suudles mind.”
Maarja sulges silmad. Rahulikult. Sulges ning lihtsalt istus. See siis oligi tolle ilusa nädala autasu.
„See oli ühekordne!” kiirustas Kristjan selgitusi jagama. „Me olime purjus. Ma ei tea, kuidas see juhtus. See lihtsalt… juhtus…”
„Jälle?”
Kristjan ohkas. „Sa vist ei unusta mitte kunagi mitte ühtegi väikest viga, mis ma teinud olen. Ega ju?”
Maarja tahtis vastata, et suudab küll unustada. Ta tahtis nii väga unustada kõike, sest iga kord, kui meenus, oli valus. Jama oli aga selles, et unustada oli paganama raske, kui iga natukese aja tagant midagi uut peale tuleb.
„Palun vabandust. Onja?” viskas Kristjan endiselt pahasel toonil. „Ma tegin vea, lootsin, et ma ei pea sellest sulle rääkima ja saan sulle siis rahulikult kaissu tulla. Ma ei tahtnud sulle haiget teha. Aga ei, sa pidid ju pärima ja uurima. Mina tahtsin sind hoida, aga sina ikka pinnid, et saaksid lõpuks haiget. Tead, ma ei viitsi praegu. Ma lähen magama.
Räägime hommikul.” Kristjan marssis temast mööda, riietus lahti ning puges voodisse.
Maarja ei liigutanud. Ta ei tahtnud liigutada. Ta ei tahtnud minna voodisse, kus oli alles nii värske mälestus kaisus magamisest, kui nüüd peaks ta seal magama üksinda, eraldi, kuuldes endiselt teise poole hingamist ja nohinat ning tundes aeg-ajalt tema jalgu ja käsi, kui need üle mõttelise piiri liiguvad. Ei. Mitte praegu. Ta ei jaksanud. Ta oli hetkel liiga katki, et selle väljakutsega silmitsi seista.
Pühapäeva hommikul valitses nende köögikeses külm õhkkond. Vaid seitse päeva tagasi olid nad istunud külg külje vastu surutult, itsitanud nagu teismelised ning teineteist toitnud.
Täna istus üks ühel pool, teine teisel pool lauda ja itsitamisest oli asi kaugel. Maarja vältis iga hinna eest oma pilgu ristumist Kristjani omaga.
Kristjan istus kühmus, aurav kohvitass nina ees, pea kätele toetumas. Ta oli pidanud isegi kohvi ise tegema, nii et Maarja pahameelest oli selgelt aru saada.
Maarjal oli sama moodi kohvikruus ees, kuid ta ei toetunud oma kätele. Naine istus kangelt, selg sirge, pilk kuskile aknast välja suunatud.
„Miks?” küsis ta viimaks.
Mees vastas õlakehitusega. Üllatavalt kiire vastus tema puhul.
„Ma ei saa lihtsalt aru,” lausus Maarja tuhmilt. „Sa ju väidad, et armastad mind…”
„Aga ma armastangi!”
„…Ning siis teed selliseid asju.”
„Ma ei tea, miks. Ma tõesti armastan sind, Maarja.”
„Selle kohta, kui väga sa mind armastad, teed sa üllatavalt palju, et kõike lõhkuda. Ootad, kuni ma kõik tükid kokku liimin, ning siis uuesti. Ja jälle. Ootad, lõhud, ootad, lõhud. Mis sa arvad, kaua ma viitsin neid tükke liimida?” voolasid sõnad Maarja suust.
„Ma ei tea… Ma armastan sind!” Kristjan tõstis pea, nii et nähtavale ilmusid ta paistes silmad ja kottis silmaalused. „See, mis iganes eile oli. Ma olin purjus. Ma ei mõelnud seda, aga see juhtus. See üks väike suudlus, see ei tähenda minu jaoks mitte midagi! Suvaline naine. Ta polnud isegi nii ilus. Mingi pontsakas eit, kes mulle ette jäi. Sina oled ju see, kelle juurde ma tulen. Kellega koos ma tahan elada.”
„Miks sa siis teed neid asju?” küsis Maarja siiralt. Ta ei saanud täiesti ausalt aru. Mõnus kohvilõhn, naabrite jutukõmin läbi seina kostmas, väljas sirav päike. Kõik nii tavaline ja turvaline, aga tema sees suur teadmatus. „Miks? Ma ei saa lihtsalt aru sellest.”
Kristjan langetas pilgu ja kehitas taas kord õlgu. „See lihtsalt juhtub nii.”
„Ja sind üldse ei koti, et ma haiget saan?”
„Kotib!” hüüatas mees. „Ma ei taha sulle haiget teha. Ma tunnen end sitasti. Päris sitasti.”
Maarja ei vastanud enam, vaid võttis kruusist lonksu. Niisiis, Kristjan tundis end sitasti selle pärast, et oli taas kord mingit tšikki suudelnud ja sellega vahele jäänud. Ta armastab Maarjat, aga lihtsalt eksib. Miks neid eksimusi ainult nii palju on? Maarja ju armastab ka Kristjanit. Ta pole kunagi kedagi nii palju armastanud kui Kristjanit. Ta on lootnud, et ehk võiks just temaga abielluda ja lapsed saada. Koos vanaks kasvada, kasvatada üles järeltulev põlv ning siis vanuigi kiiktoolis kiikudes õrnalt käest kinni hoida. Koosoldud aastate jooksul oli Maarja unistustesse kerkinud küllaltki selge pilt, kuid Kristjani käitumine lihtsalt lammutas selle pildi tükkideks.
Maarja ei saanud aru, et kui tema suudab korralik olla, siis miks mees ei suuda. Tema ei tee selliseid eksimusi, ei käi sünnipäevadel ega suudle võõraid mehi või Kristjani sõpru. Kristjanile ei meeldi isegi see, kui Maarja mõne kunagise sõbranna või klassiõega kahekesi väljas käib. Ei mingeid eksimusi Maarja poolt, nii tõestab naine oma armastust. Aga Kristjanil tulevad need eksimused kuidagi palju kergemalt. Kas tema armastus on siis teistsugune? Või peab ta vahepeal eksima ning katsetama, et olla kindel: armastus on alles. Miks on mehed ja naised, nende mõttemaailmad nii erinevad? Miks on inimesed nii erinevad?
Mees tõstis jälle pilgu. Kohv tema ees kruusis oli auramise lõpetanud, kuid ta ei kergitanud kruusi, et seda juua. Hääletoon