Suur Peeter ja Väike Peeter. Juhan Kunder

      Suurel rikkal mõisahärral oli kaks orja. Esimene oli suur ja pikk kui mürakas ning tema nimi oli Suur Peeter. Teine oli väike ja kõhnake nagu poisike ning tema nimi oli Väike Peeter.

      Saadeti kord mõlemad Peetrid metsa puid raiuma, anti kummalegi ka oma leivakott kaasa, kus terve päeva jaoks moona oli. Mehed raiusid tugevasti puid, et pea suitses otsas. Nälg aga hakkas kõhtu näpistama.

      Suur Peeter ütles:

      „Kuule, Väike Peeter! Sööme sinu leivakoti enne tühjaks, siis võtame minu oma ette.“

      Väike Peeter ei mõtelnud midagi paha ja ütles:

      „Sööme peale! Mis me ilmaaegu siis mõlemad kotid ühekorraga lahti teeme!“

      Hakkasidki sööma ja sõid Väikese Peetri leivakoti sootuks tühjaks.

      Pärast sööki heitsid mehed maha – leiba luusse laskma.

      Hakkasid siis jälle vaprasti tööle ning virutasid palkidele pihta, et kirved välkusid. Jällegi hakkas nälg kõhtu näpistama, iseäranis veel Väikese Peetri kõhtu.

      „Läheme nüüd jälle sööma, Suur Peeter!“ palus Väike Peeter mitu korda.

      Aga Suurel Peetril näis kuri nõu olevat.

      Istusid küll maha, Suur Peeter ei lasknud Väikest Peetrit ligigi, ütles aga:

      „Kui sa mind rahule ei jäta, ma löön sind!“

      Väike Peeter hakkas nutma ja pilli ajama:

      „Mis ma siis söön?“

      „Vaata, seal põõsas on hiirepesa,“ ütles Suur Peeter, „söö see ära! Hiireliha on näljaajal väga hea roog.“

      Väike Peeter läkski põõsasse ja leidis pesatäie hiirepoegi ning ütles endamisi:

      „Head needsamadki!“

      Vana hiir aga paluma:

      „Armas mees, ära tapa mu lapsi ära! Mis kõhutäit sa neist saad! Kui sul kord abi tarvis on, küll meie siis käepärast oleme.“

      Väike Peeter mõtles ka:

      „Saan mina teist nüüd söönuks või suren ma teie pärast nälga! Minu pärast magage siis pealegi!“

      Kannataski väike mees õhtuni nälga, ning läksid siis koju.

      Teisel päeval saadetakse mõlemad orjad jälle metsa puid raiuma.

      Kummalgi mehel oma leivakott kirvevarrega seljas. Suur Peeter sammub ees, Väike Peeter vudib taga.

      Mehed nüüd jälle metsas ja paugutavad palkidele pihta, et pead suitsevad otsas.

      Nälg ka jälle kõhtu näpistamas.

      Suur Peeter ütleb:

      „Väike Peeter, sööme nüüd sinu leivakoti jälle tühjaks, siis võtame minu oma ette!“

      Väike Peeter mõtles: „Ega ta täna ometi niisugune kelm ei võiks olla kui eile,“ ja ütles:

      „Noh, sööme pealegi! Mis ilmaaegu mõlemaid kotte korraga lahti kiskuda!“

      Istuvad maha ja söövad Väikese Peetri leivakoti tühjaks.

      Puhkavad, puhkavad ja hakkavad siis jälle tööle ning virutavad puudele pihta, et kirved välguvad. Väikesel Peetril mõne aja pärast kõht tühi.

      Palub Suurt Peetrit:

      „Istume nüüd maha sööma! Nälg kipub keha närvetama!“

      Suur Peeter istub maha, võtab leivakoti lahti ja sööb.

      Väike Peeter kipub ka koti kallale, aga Suur Peeter ei lase teda jälle ligi, vaid lubab aga lüüa.

      „Mis ma siis söön?“ ulub väike mees viha ja nälja käes.

      „Vaata, seal kännu all on mesilasepesa! Mine ja tühjenda see!“

      Väike Peeter arvab:

      „Hea seesamagi, kui paremat ei ole!“

      Astub mesilasepesa juurde ja kipub kärgede kallale.

      Mesilased paluma:

      „Armas mees, ära riisu meid! Mett vähe, meetoobid mesilasepoegi täis. Kui sul abi tarvis, küll meie siis sind aitame!“

      Peeter pomises:

      „Sellest meetilgakesest mina siis nüüd söönuks saan! Kas see mind elatab või suretab! Minu pärast kandke või terve kännualune mett täis!“

      Jättiski mesilasepesa rahule. Tegi tühja kõhuga õhtuni tööd ning sõi kodus kõhu täis.