Surmasuus. Eduard Bornhöhe

      SURMASUUS

      Juhtumine Musta mere peal

      Trapesund ehk Tarabosan on suur Türgi linn Väike-Aasias, Musta mere rannal. Kui ma mõne aasta eest mööda Armeenia ja Väike-Aasia maid rändasin, jäin ma korra siia mõneks päevaks puhkama. Aeg hakkas mul juba teisel päeval igavaks minema. Ma olin türklasi ja muhameedlasi, inetuid seinasid ja tolmuseid uulitsaid juba küllalt näinud. Musta mere vesi ei ole sugugi tähtsam kui muu soolane vesi ja türgi naisterahvaste näod ei ole ammugi kõik nii jumekad, kui luusija pealtvaataja silm seda sooviks. Pealegi on need tuikesed näonatukesega nii hirmus ihnsad ja mässivad ta veidikese nii hoolikalt rätikute sisse, et muud nähtavale ei jää kui kaks sätendavat musta silmaauku, mis kõigil naisterahvastel ühesugused ja sellepärast ütlemata igavad näha on.

      Õnneks sain ma teise päeva õhtul kohvimajas ühe kreeka kaupmehe Popandopuloga hästi tuttavaks, nii et ta mind oma majasse võõraks kutsus. Popandopulo ise, tema proua ja tütar Irene mõistsid nii palju prantsuse keelt, et meie kaunis ladusalt juttu vesta võisime. Nende maja oli, nagu kõik hommikumaa majad, väljastpoolt näotu sauest ait, seestpoolt aga täis rikkust, haridust ja puhtust. Irene oli Pariisis natuke hariduse ja alpuse koolis käinud. Temal olid väga ilusad pruunid silmad, ümmargused paled, tillukene roosinupusarnane suu ja selle sees üks keel, mis ühtepuhku ja ühel hoobil teravat nalja, mõistlikke mõtteid ja tühja lori korrutas. Ta pidas Euroopast ja iseäranis eurooplastest palju lugu ja oli nõnda-ütelda «kadaka-kreeklane». Sellepärast juhtus siis ka, et minagi ehk ma küll oma näo poolest poole kopika vääriline ei ole – tema silma ees armu leidsin. Meie saime nii ligidalt sõbraks, et mina igavuse ja ärareisimise tükiks ajaks unustasin. Meie lobisesime maast ja taevast, mängisime neljal käel klaverit ja käisime õhtul ainuüksi mere kaldal jalutamas.