Viirastuspiraadid. William Hope Hodgson
emphasis>Mary Whalley’le
„Vanad mälestused surmaöös hiilgamas…
Magusa lummuse vaiksed tähed,
nähtuna elu kadunud kaugustes…”
Unemaailm
Leelutaja: Ankruvintsile, jõhkardid!
Mehed: Hei-hoo! Hei-hoo!
Leelutaja: Ankruvintsid, neetud hinged!
Mehed: Hei-hoo! Hei-hoo!
Leelutaja: Keerake!
Mehed: Hei-hoo!
Leelutaja: Olge nobedalt valmis!
Mehed: Hei-hoo!
Leelutaja: Olge voogamiseks valmis!
Mehed: Hei-hoo!
Leelutaja: Hei-hoo!
Mehed: MÜTSAKI! Ja olemegi lahti!
Leelutaja: Kuulake habetunud merekarusid!
Mehed: Tasa! Kuulake neid!
Leelutaja: Hooramas, trampimas… Tallamas, lobisemas, kuni tuleb tross kolinal.
Mehed: Kuulake! Kuulake neid trampimas!
Leelutaja: Sööstke, kui see tõuseb! Sööstke, kui see tõuseb! Keerake kui see langeb!
Mehed: Ha! – o-o-o-o! kuulake neid märatsemas! Ha! – oo-o-o! kuulake neid trampimas! Ha! – o-o-o-o-oo! Ha! – o-o-o-o-o-o!
Koor: Nüüd nad hüüavad! Kuulake neid trampides möirgamas: …Ha! – o-o-o! Ha! – o-o-o! Ha! – o-o-o! Hoorates karjumas!
Leelutaja: Kuulake ankruvintsi ja poomide kummitavat koori! Leelutage ja kolistage…Virutage vastu tähti!
Mehed: Ha-a! – o-o-o! Hoorake ja minge! Ha-a! – o-o-o! Ha-a! – o-o-o!
Leelutaja: Kuulake põrklinkide kolinat koos habetunud meeste leelutusega, kuni vaskne kuppel nende kohal möirgab poome tagasi.
Mehed: Kuulake! Kuulake neid! Ha-a! – o-o! Ha-a! – o-o!
Leelutaja: Paisates laule taeva poole!
Mehed: Ha-a! – o-o! Ha-a! – o-o!
Leelutaja: Tasa! Oh, kuulake neid! Oh, kuulake neid! Paisates vandeid kesk peelipuid!
Mehed: Oh, kuulake neid! Tasa! Oh, kuulake neid!
Leelutaja: Trampimas poomide keskel!
Koor: Nüüd nad hüüavad! Kuulake neid trampides möirgamas: Ha-a! – o-o-o! Ha-a! – o-o-o! Ha-a! – o-o-o! Hoorates karjumas!
Leelutaja: Oh, kas kuulete ankruvintsi leelutust! Kõue põrklinkide keskel!
Mehed: Pliks-plaks sööstke! Ja pilduge lärmi!
Leelutaja: Pliks-plaks, mu nägusad poisid, kuni ta toredalt langeb!
Mehed: Ha-a! – o-o! Kuulake neid plaksumas!
Leelutaja: Ha-a! – o-o! Pliks-plaks!
Mehed: Tasa! Kuulake neid lõõtsutamas! Kuulake! Oh kuulake neid lärmamas!
Leelutaja: Pligin-plagin, pliks ja plaks.
Mehed: Ha-a! – o-o! Trampige edasi!
Leelutaja: Sööstke! Ärge laske lõdvaks!
Mehed: Ha-a! – o-o!
Pingule: ha-a! – o-o! Pliks-plaks!
Leelutaja: Askeldage nüüd kõik see mees. Rahulik sööst! Rahulik sööst!!
Mehed: Ha-a! – o-o! Sööstame rahulikult.
Leelutaja: Pliks-plaks…Sööst ja tasaselt! Mehed stopperile! Kõik valmis?
Mehed: Ha-a! – o-o! Ha-a! – o-o!
Leelutaja: Pliks-plaks, mu elavad poisid:
Mehed: Ha-a! – o-o! Trampige edasi!
Leelutaja: Põrklink üles ja rahulikult alla.
Mehed: Ha-a! – o-o! Rahulikult!
Leelutaja: Leelutage pikalt! Kinnitage ankruvints! Põrklingid alla! Kinnitage!
Koor: Ha-a! – o-o! Lossige! Ha-a! – o-o! Trampige edasi! Ha-a! – o-o! Poomidele! Ha-a! – o-o! Ja otsad lahti! Ha-a! – o-o-o! Ha-a! – o-o-o-o! Ha-a! – o-o-o-o-o!
I
Kuju merest
Ta alustas keerutamata.
Liitusin ”Mortzestusega” Friscos. Kuulsin enne värbamist selle kohta igasuguseid lugusid, kuid olin kaldal ning liiga elevil sealt pääsemiseks, et tühiasjade pärast muret tunda. Pealegi olid sealne rokk ja kohtlemine viisakad. Kui semudelt täpsemalt uurisin, ei osanud nad midagi kosta, peale selle, et laev oli õnnetusttoov, selle reisid kohutavalt pikad ning et see sattus rohkem halbade ilmade kätte kui teised. Lisaks oli see kaotanud kaks korda mastid ning selle last ei püsinud paigal. Veel võis palgapäevadel juhtuda palju ebamugavaid asju. Siiski oli see kõik tavaline ning olin koju jõudmiseks nõus sellega riskima. Kuid ikkagi, oleks mul olnud valida, oleksin eelistanud mõnda teist alust.
Kotti alla viies leidsin, et ka ülejäänud meeskond oli juba värvatud. "Kodused" olid Friscosse jõudes kõik lahkunud, peale ühe noore mehe, kokni, kes oli sadamas laeva jäänud. Hiljem, kui olin temaga tutvunud, rääkis ta mulle, et kavatseb palgapäevani vastu pidada, hoolimata sellest, mis teised tegid.Esimest ööd laeval olles avastasin, et meeste seas levis jutt, justkui oleks laevaga miskit kummalist lahti. Kõik olid nõus, et seal kummitab, kuid nad võtsid asja naljaga. Tähendab kõik peale noore kokni – Williamsi – kes teiste naljade üle naermise asemel paistis asja tõsiselt suhtuvat.
Minus tärkas huvi ning hakkasin mõtlema, kas kuuldud juttudel äkki tõepõhja all pole. Esimesel võimalusel küsisin, kas tal on põhjust laeva kohta käivat kumu uskuda.
Algul oli ta pisut tõrjuv, kuid lõpuks rääkis mulle, et ta ei tea ühtki juhtumit, mida võiks ebatavaliseks pidada. Kuid samas oli palju pisiasju, mis kõik võisid mõtlema panna. Näiteks tegi see laev ainult pikki reise ning kannatas sageli halva ilma käes – vaid täielikku tüünust ja vastutuult. Siis oli veel teisigi asju. Purjed, mida ta teadis olevat korralikult kinnitatud, olid öösiti alati tuultevallas. Ning siis ütles ta midagi, mis mind üllatas.
"Siin on liiga palju kuramuse varje sel alusel. Nad keivad nervidele nagu ei midagi loomulikku.”
Ta purskas selle korraga välja, pöördusin ringi ja vaatasin talle otsa.
"Liiga palju varje!” ütlesin. "Mida pärglit sa silmas pead?" Kuid ta keeldus seletamast ja üldse asjast rohkem rääkimast, lihtsalt vangutas rumalalt pead, kui teda küsitlesin. Ta tundus äkitselt tusaseks muutuvat. Olin kindel, et ta käitus nii meelega. Arvan, et omamoodi ta häbenes, et oli niiviisi oma mõtteid "varjude" kohta välja lobisenud. Seda tüüpi inimene võib mõelda paljugi, kuid ei pane oma mõtteid tihti sõnadesse. Nägin, et ei ole mõtet rohkem küsimusi küsida, ja lasin asjal olla. Kuid mõned päevad hiljem leidsin end aeg-ajalt mõtlemas, mida semu oli "varjude" all silmas pidanud.
Lahkusime Friscost järgmisel päeval kena tuulega, mis tahtis tõmmata laeva ebaõnne kohta käivatele juttudele kriipsu peale. Kuid siiski…
Ta kõhkles hetke ja jätkas siis.
Esimese paari nädala jooksul ei juhtunud midagi eriskummalist ning ka tuul püsis. Hakkasin tundma, et mul on siiski alusega vedanud. Enamik teistest meestest