Muda, higi ja pisarad. Bear Grylls
mereväenööbi pälvimine, kuid tervikuna oli see ellujäämisharjutus, õppimine igas olukorras toime tulema.
Hirmuga hakkamasaamine oli üks tähtsamaid. Hirm, et sind maha jäetakse, ja hirm, et sind kiusatakse – mõlemad olid väga tõelised.
Avastasin, et iseseisvalt ei saa ma kummagagi neist just ülearu hästi hakkama.
Sel ei olnud mingit pistmist kooli enesega, tegelikult olid nii direktor kui ka õpetajad eranditult lahked, heatahtlikud ja kenad inimesed, kuid paraku ei teinud see ellujäämist kergemaks.
Ma õppisin väga noorelt ära, et kui ma tahan selles kohas ellu jääda, pean leidma mõne viisi, kuidas hakkama saada.
Minu viis oli käituda halvasti ja õppida rusikatega vehkima, sest sellega vältisin, et riiukuked mind oma sihtmärgiks võtavad. See oli samuti viis kodust mitte mõelda. Kuid kodust on raske mitte mõelda, kui sinu ainus soov on seal olla.
Tundsin emast ja isast kohutavalt puudust ja mäletan, kuidas ühel õhtul, kui mul oli eriti kurb olla, üritasin summutada oma nuttu patja, kui kogu ülejäänud magamistuba magas.
Tegelikult ei olnud ma ainuke, kes nii tegi. Peaaegu kõik nutsid, kuid me kõik õppisime seda varjama, ja need, kes seda ei teinud, langesid kiusu ohvriks.
Lapsena võid sa ainult nutta, kuni pisaratest kuivaks jooksed, ja õpid hakkama saama.
Ma kohtan tänapäevalgi palju inimesi, kes räägivad, kui suurepärane koht on internaatkool, sest see muudab lapsed tugevaks. See tundub mulle äraspidine. Ma olin enne kooli märgatavalt vintskem. Olin õppinud armastama loodust ja seda mõistma ning teadsin, kuidas end takka sundida.
Kui ma kooli sattusin, tundsin äkki ainult hirmu. Hirm sunnib väliselt vintske välja nägema, kuid muudab sisemiselt nõrgaks. See on vastupidine kõigele, mida ma olen kunagi laste kasvamise kohta kuulnud.
Isa oli mulle näidanud, et on hea olla lõbus, õdus ja kodune – kuid kui vaja, siis vintske nagu saapatald. Algkoolis jäi see tund mul õppimata ja uued ellujäämisviisid omandamata.
Kaheksa-aastasena ei jäänud need mulle alati hästi meelde.
16. PEATÜKK
Mäletan, et me kõik lugesime magamistoas (nagu vangid) päevi, mis olid jäänud järgmise lahkumisloani ehk kodu-nädalavahetuseni.
Jumal, küll võttis pika aja, et see kord kätte jõuaks, ja küll need suurepärased nädalavahetused möödusid siis kiiresti.
Sel päeval, kui me lahkuda võisime, oli ohjeldamatu rõõm näha oma isa ja ema saabumas kõikidest vanematest kõige esimestena ning isa vajutamas nina vastu mu klassi akent ja tobedat nägu tegemas. See oli piinlik, kuid taevalik.
Pühapäevaõhtused kooli tagasisõidud olid vastupidi tõeliselt piinarikkad. Laske mul parem iga päev SASi katseid teha − see oli ränk, uskuge mind.
Isa jaoks näis minu kooli tagasiviimine olevat isegi raskem kui mulle, mis oli vähemalt mingi lohutus. Kuid see lisas vaid hämmastust, miks mind minema saadeti.
Mind hirmutas kõige rohkem mitte kodust eemal olemine, vaid kiusamine. Üks või paar riiukukke näisid välja valivat mõne vaese ja täiesti süütu poisi. Need tülinorijad võisid haletsusväärsete ohvrite elu tõeliseks põrguks muuta. Mitte ainult füüsiliselt, vaid ka vaimselt, pidevalt alandades oma ohvreid ning kiusates neid järelejätmatult ja südametult.
See pani mu täiskasvanuna kiusajaid jälestama. Kui ma seda kusagil näen, siis ma kohe kihvatan.
Mul õnnestus noores eas kiusamist vältida, kuid see tähendas, et mul tuli osata end varjata ja vältida radarile sattumist. Enese peitmine ja varjamine tekitavad lapses halva tunde.
Nagu enamiku hirmusid, mille me hilisemasse ellu kaasa võtame, rajanevad ka need sageli pigem sellel, mis võib juhtuda, kui tegelikkusel.
Kuid kui kiusamine ja vanemate eemalolek kõrvale jätta, ei olnudki internaatkool nii paha, ja tõtt öelda oli mul õnne saada võimalikest saadaolevatest parim haridus.
Kooli direktor ja ta naine olid tõelised kullatükid ja nad hoolitsesid iga poisi eest nii hästi, kui suutsid, ja hoidsid tal silma peal. Aga kool on kool ja tegelikkus on see, mis toimub siis, kui õpetaja selja keerab.
Kooli auks pean ma ütlema seda, et ma õppisin seal palju rohkem kui ainult ennast kiusajate eest varjama, meid julgustati siiralt olema tõsiste huvidega tõelised väikesed inimesed.
Meil lubati sõpradega metsas telkida ja vaadati läbi sõrmede sellele, kui me hiilisime minema, et ehitada piiritlemata alale veel vingem salalaager. Me pidasime tee-või-sure kastanivõistlusi, kus me leotasime kastaneid nädalaid äädikas, et need kõvaks muutuksid, ja kord semestris peetavatesse lauatennisevõistlustesse suhtuti nagu Wimbledoni endasse.
Igal laupäevaõhtul kogunes kogu kool saali ja istus pinkidele nagu õrrele vaatama mõnd vana klassikalist teise maailmasõja teemalist filmi, mida näidati iidse vilkuva kinoprojektoriga, ning seejärel saime igaüks kostituseks ühe šokolaaditahvli.
Ma jagasin selle juppideks ja edasi paladeks nii paljudeks päevadeks, kui suutsin.
See kõik oli selge lõbu. Tundus, nagu elaksid hoopis teisel sajandil, ja olen kindel, et see kool tahtiski selline olla.
See oli vana kool selle sõna parimas mõttes.
Talviti käisime uisutamas külmunud järve jääl, mille vastupidavust kontrollis õnnetu ladina keele õpetaja pikali pandud redeliga, ja mul lubati käia matkamas ükskõik millise ilmaga, nagu ma seda alati armastanud olen. Tervise ja turvalisuse tundi peeti tervislikult lahel.
Eelkõige õpetati meid teineteist tähele panema ja mõtlema suurelt ning need on üsna elulised oskused, mille eest ma olen tänini tänulik.
Minu viienda algkooliaasta lõpuks olin ma sellegipoolest muutunud üsna ulakaks ja ühel juhul panin ma mõne sõbra seltsis oma õnne liiga jultunult proovile. Jäin vahele õllepurkidega oma ragbisaabastes, sigarettidega padja all ja katsega murda sisse asedirektori majja, et näpata tema sigareid.
Direktor ütles sõnaselgelt: „Ühel hetkel saab karikas täis. Veel üks libastus ja sind visatakse välja.”
Õlekõrs, mis kaameli selja murdis, langes, kui mind tabati kirglikult suudlemas ühe teise direktori tütart, kelle koolis me peatusime tagasiteel ühelt retkelt. Iroonia oli selles, et mina selles süüdi ei olnud.
Me magasime viieteistkümnekesi võimlas põrandal selles koolis, kuhu me olime ööseks jäänud, ja õhtu vältel olin ma tabanud direktori teismelise tütre meid kõiki ükshaaval põhjalikult silmitsemas. Sel ööl hiilis ta pimedas meie magalasse. (Vapper tüdruk, kes julgeb tulla tuppa, mis on täis kolmeteistkümneaastaseid poisse.) Seal pakkus ta end vabatahtlikult ühega meist suudlema.
Mu käsi sööstis üles nagu rakett ja ta tuli otse minu juurde ja imes oma suu minu oma külge. Kolmeteistaastasena ei saanud ma paugupealt aru, et on võimalik suudelda ja hingata samal ajal, seega kolmkümmend sekundit hiljem pidin ma end vabaks kiskuma ja ägedalt sisse hingama. Ta vaatas mind, nagu ma oleksin mingi veidrik, ja tormas välja.
Väljudes põrkas ta otse oma isa otsa, kes tegi direktoriringkäiku, ja otse loomulikult luuletas kokku loo, et me olime ta oma magalasse peibutanud ja siis olin ma üritanud teda suudelda.
See oli viimane õlekõrs.
Mul paluti viisakalt koolist lahkuda koos mõne teise murelapsega, kes olid kõigis nendes äpardustes osalised. Kuna see juhtus suvesemestri lõpus, ei saanud meid enne selle lõppu välja visata ja meid kõiki võeti tagasi. Mingil viisil olid kõigi meie vanemad kohtunud ja leppinud kokku, et parim karistus meie jaoks on saata meid pärast semestri lõppu kooli tagasi ja lasta veeta nädal aega suvevaheajast ladina keele lugemikke ümber kirjutades.
See mõjus.
Minu jaoks oli see kirstunael. Ma lahkusin algkoolist kindla veendumusega, et ühtegi minu last ei sunnita minema sinna nende tahte vastaselt, ja ma teen kõik selleks, et nad kasvaksid üles hirmuta.
Uskusin,