Piibelehe-neitsi. August Kitzberg

      Öö läbi, õhtust hommikuni, oli vihma valanud kui oavarrest. Maapind oli pehmeks ligunenud, puud, põõsad ja kõik rohuliblekesed kaelani märjad ja mõnes kohas metsa vahel heinamaal seisis vesi loikudena. Väike Hiiehaldjas, piibeleheneitsi, veel pisem kui kõik pöialpoisid ja päkapikumehed, põlvitas suure kivi peal märja rohu sees ja nuttis. Mispärast ta vaeseke nuttis? Vihm oli ta maja üle ujutanud! Nüüd kükitas ta siin külma kivi peal ja ei teadnud, kuhu öömajale minna ja magama heita.

      „Vana tige, õel vihm!” kaebas ta.

      Seda kuulis liblikas, kes parajasti mööda lendas.

      „Mis see vihm sulle paha tegi?” küsis ta kaastundlikult.

      „Näe, vaata!” ütles piibelehe-neitsi ja näitas oma pisukese sõrmega veelombi peale enese ees. „Vaata, kus on järv! Ja näed sa, seal taga oli minu lillemaja, läve ees seisid valged õiekellukesed, kes tuppa tahtis, pidi enne helistama. Nüüd paistab ainult veel piibelehe roheline tipp vee seest välja – see on minu maja katuse hari. Ma elasin nii rahulikult ja rõõmsasti oma lillemajas. Kui ma sees olin, mähkis maja ennast minu ümber kokku, siis olin kõigest maailmast lahus: minu uks oli lukus. Ja läve ees olid uksekellukesed, viis tükki ühe varre küljes, mis kõik viis korraga kõlisesid, kui keegi helistas. Kui ilus see oli! Maasikmarjaõie-neitsid teadsid seda ka ja tulid mulle sagedasti külaliseks, üks ja teine järgemööda, igaüks tahtis kellukesi helistada, ja siis tegin ma ukse lahti ja lasksin nad tuppa. Ruum oli küll kitsas, üle kahe meid sinna ei mahtunud, aga lõbus oli seal. Oh minu vaene, vaene majake! Ega vesi ei alane ja ega mina enam sinna ei saa!”