Benito Cereno. Herman Melville
uryst, Massachusettsist pärit kapten Amasa Delano oma väärtuslikku lasti vedava vaalapüügi- ja kaubalaevaga ankrus Tšiili pika ranniku lõunapoolses otsas, väikese asustamata Santa Maria saare sadamas. Laev oli sinna sisse põiganud, et vett võtta.
Teisel päeval, varsti pärast päikesetõusu, kui kapten alles oma koil lamas, tuli tüürimees alla tema juurde ning teatas, et lahte siseneb üks võõras laev. Tol ajal ei sõitnud neis vetes nii palju laevu kui praegu. Kapten tõusis, tõmbas riided selga ning läks laevatekile.
Hommik oli niisugune, nagu sel rannikul ikka. Ümberringi valitses hääletus ja vaikus, kõik oli hall. Ehkki kohati voogas meres pikkade ribadena ummiklainetus, näis, nagu oleks vesi liikumatu, ning veepind läikis otsekui rihveldatud tina, mis on sulatusahju vormis jahtunud. Taevas sarnanes halli mantliga. Rahutud hallid linnuparved liikusid üle veepinna nagu ähmased hallid udutombud ning segunesid pilvedega; nad lendasid madalalt ja siia-sinna, nagu pääsukesed enne tormi üle aasade lendavad. Nad olid otsekui varjud, mis ennustavad veelgi tumedamate varjude tulekut.
Kui kapten Delano laeva läbi pikksilma vaatas, ei näinud ta oma üllatuseks sellel lippu, kuigi kõigi rahvaste rahumeelsetel meremeestel oli tavaks sadamasse jõudes laeval oma lipp heisata hoolimata sellest, kas sadam oli tühi või oli selles kas või üksainus laev. Kuna piirkond oli asustamata, valitses selles seadusetus ning nende merede kohta oli tollal levinud küllalt kuuldusi, nii et kapten Delano üllatus oleks võinud süveneda rahutuseks, kui ta poleks olnud erakordselt usaldava ja leebe loomuga mees, kes lubas endale ärevust tunda vaid erakordse ja korduva erutuse korral, kui sedagi, ning kes isegi ei kahtlustanud, et inimeses võib peituda õelust ja kurjust. Kui vaid mõelda, milleks inimkond on võimeline, siis jäägu see tarkade otsustada, kas ei nõua sellised kahtlustused peale heatahtliku südame ka keskmisest kiiremat ja hoolikamat taipu.
Kuid milliseid kahtlustusi võõra laeva nägemine ka oleks võinud põhjustada, oleksid need iga meremehe mõttest hajunud, nähes, et laev sadamasse sissesõidul kaldale ohtlikult lähedale tüürib – otse laevanina ees paistis üks veealune kari. Sellest oli aru saada, et tulija oli tundmatu mitte üksnes vaalalaeva kaptenile, vaid võõras ka sellel saarel; järelikult ei saanud ta olla mõni neis vetes tagaotsitav salapiiritusevedaja. Kapten Delano vaatles laeva suure huviga edasi, kuigi seda takistas udu, mis osaliselt varjas laevakere ning läbi mille hommikune valgus laeva kajutist paistis sama tükati nagu päike, mis selleks ajaks oli tõusnud silmapiiri kohale ning liikus nüüd ilmselt koos võõra laevaga sadama poole. Madalalt triivivate pilvede varjust võis näha laeva ainsat pahaendelist silma, mis indiaanlase kombel läbi oma pimeduse saya-y-manto1 pilu piilus, nagu Lima intriguante2 üle väljaku vaatab.
Ehk tekitas udu mingi pettekujutuse, kuid mida kauem kapten Delano võõrast laeva jälgis, seda imelikumad tundusid talle selle manööverdused. Peagi ei saanud ta enam aru, kas laev püüab sadamasse siseneda või mitte, või mida laev üldse tahab või kavatseb teha. Tuul, mis öösel oli natuke tugevnenud, oli nüüd üsna nõrk ja muutliku suunaga ning suurendas veelgi ilmset ebakindlust laeva liikumistes.
Lõpuks arvas kapten Delano, et laev on hädas, ning käskis oma vaalapüügipaadi vette lasta. Tüürimehe ettevaatlikust vastuseisust hoolimata tahtis kapten võõra laeva pardale minna ning see vähemalt sadamasse juhtida. Eelmisel ööl olid mõned tema mehed käinud kalastamas kaugematel kaljudel, mis enam vaalalaevalt ei paistnud, ning paar tundi enne päikesetõusu hea saagiga tagasi tulnud. Arvates, et võõras laev on ehk kaua avamerel seilanud, pani hea kapten selle meeskonnale kingiks paati mitu korvitäit kala ja asus teele. Võõras laev oli endiselt veealusele karile liiga lähedal ning kapten Delano kartis, et see võib laevale ohtlikuks saada. Ta hõikas oma meestele ning kiirustas võõra laeva meeskonda ohust hoiatama. Kuid veel enne, kui ta oma paadiga laeva juurde jõudis, tuul pööras, ning ehkki see polnud eriti tugev, tõukas tuul laeva eemale ning hajutas osaliselt laeva ümber hõljuva udu.
Kui kapten Delano lähemale jõudis ja laev tinaja umblainetuse taustal ja laevakeret tükati ümbritsevate uduräbalate vahelt peaaegu täielikult paistma hakkas, näis see talle nagu mõni valgeks lubjatud klooster pärast äikesevihma kusagil Püreneedes suitsukarva kaljul. Kuid see polnud üksnes kujuteldav sarnasus, mis kapten Delanot hetkeks arvama pani, et tema ees on laevatäis munkasid. Eemalt paistis läbi uduvine reelingu kohal tõepoolest hulganisti munga peakotte, läbi avatud illuminaatorite aga võis aeg-ajalt ähmaselt näha teisi tumedaid kogusid, kes liikusid ringi nagu dominiiklased oma kloostrites.
Kuid kui kapten Delano veelgi lähemale jõudis, hajus see mulje ning talle sai selgeks, mis laev see tegelikult oli – esmaklassiline Hispaania kaubalaev, mis muu väärtusliku lasti kõrval vedas ka neegerorje koloonia ühest sadamast teise. See oli tõeliselt suur ja oma aja kohta väga ilus laev, nagu neid tollal selles ookeanis võis näha; vahel asendasid need Acapulcost aardeid vedavaid laevu või kunagisi Hispaania kuninga laevastiku fregatte, mis säilitasid nagu vanad Itaalia paleed peremeeste allakäigust hoolimata märke oma endisest väärikusest.
Mida lähemale vaalapüügipaat võõrale laevale jõudis, seda selgemaks sai kapten Delanole, et laeva imelik piibusavikarva värv oli tingitud lohakusest ja laeva hooldamata jätmisest. Purjepeelid, köied ja suur osa reelingust paistsid olevat mustusekorraga kaetud, sest polnud enam tükil ajal kaabitsat, tõrva ega pintslit näinud. Laeva kiil näis olevat parandatud, laevakaared kokku lapitud, ning laev ise oli otsekui Ezekieli Kuivanud Luude orust3 vette lastud.
Oma praegusest kasutusest hoolimata ei paistnud, et laeva üldist välimust või taglastust oleks oluliselt muudetud sellest ajast saadik, kui see oli veel Froissart’i4 stiilis sõjalaev. Kuid suurtükke polnud laeval näha.
Marss-saalingud olid suured ning kinnitatud põikvarbadega, mis kunagi olid moodustanud kaheksanurkse võrgu, kuid olid nüüd viletsas seisukorras. Need rippusid pea kohal nagu kolm kokkuvarisenud linnumaja, millest ühes võis näha veeblingil istumas valget kirri, imelikku, tuima, otsekui kuutõbist lindu, keda merel võib sageli palja käega püüda. Kannatada saanud ja viletsas olukorras sakilise katuseservaga rajatis laevaninas meenutas vanaaegset, kunagi ammu rünnakuga vallutatud ning siis kõdunema jäetud kahuritorni. Ahtri tühjast luksuskajutist, mille illuminaatorid olid soojast ilmast hoolimata kõvasti suletud ja aknapraodki kinni topitud, said alguse kaks kõrgel asuvat kvarterrõdu, mille balustraadid olid siin-seal kaetud kuiva, kergesti süttiva meresamblaga; need tühjad rõdud rippusid mere kohal, otsekui oleks see Veneetsia Suur kanal. Kuid peamine mälestis hääbunud hiilgusest oli kilbitaoline suur ovaalne puulõige ahtris, millel võis näha peenelt nikerdatud Kastiilia ja Leoni vappe, mida ümbritsesid mütoloogilised ja sümboolsed kujutised, üleval keskel võis näha tumedat maskis saatürit, kes hoidis jalga maas vingerdava ja samuti maskis kogu kaelal.
Polnud päris kindel, kas laevaninas oli mingi ehiskuju või oli tegemist lihtsa terava laevaninaga, sest see laevaosa oli mähitud purjeriidesse, kas selleks, et seda parandamise ajal katta või selle pehastunud seisukorda viisakalt varjata. Purjeriidest allpool pjedestaalitaolise astme esiküljele oli keegi, otsekui mõne meremehe veidra tuju ajel, värviga või kriidiga kritseldanud: „Sequid vuestro jefe ” (järgne oma juhile). Kõrval, tuhmunud nimetahvlil aga oli uhkete, kunagi kullatud trükitähtedega maalitud laeva nimi „SAN DOMINICK”. Igat tähte uuristasid pikkade vasknaeltena roostejutid, tumedad mererohuvanikud aga õõtsusid nime kohal iga kord, kui laevakere surnuvankrina kõikus.
Kui paat lõpuks pootshaagiga laevaninast laeva keskosa kohale reelinguava poole juhiti, riivas paat, veel neli tolli laevakerest eemal, kiiluga kõvasti mingi veealuse korallrahnu taolise asja vastu. See osutus kämpunud nuivähkide kobaraks, mis põiskasvajana laevakülje veealuse osa külge oli kinnitunud ning andis tunnistust sellest, et laev oli seisnud neis vetes muutliku suunaga tuultes ja pikkades tuulevaikustes.
Kui külaline laeva pardale ronis, ümbritses teda otsekohe käratsev salk valgeid ja mustanahalisi, ehkki viimased olid suuremas ülekaalus, kui oleks võinud oodata neegreid vedavast kaubalaevast, milleks võõras laev osutus. Üksmeelselt ja otsekui kooris rääkisid kõik oma kannatustest, arvukad neegrinaised veel kõige halavamalt ja tundeküllasemalt. Skorbuut ja palavik olid neid, eriti hispaanlasi, hulganisti ära viinud. Kap Hoorni neeme juures olid nad üle noatera laevaõnnetusest pääsenud, siis aga olid tuulevaikuse tõttu hulk aega paigal seisnud: nüüd oli neil toit otsakorral ja vesi peaaegu
Froissart – Jean Froissart, Prantsuse ajaloolane ja luuletaja (1307–1405)