Salaaed. Frances Hodgson Burnett
otse vihkas proua Medlockit sel hetkel, kuid ta vihkas teda veel enam järgmisel.
„Sa ei kuulnud midagi sellist,” ütles majapidajanna. „Sa tuled nüüd tagasi oma tuppa või ma teen su kõrvad kuumaks.”
Ning ta võttis Mary käekõrvale ja pooleldi tõukas, pooleldi tõmbas teda edasi ühte koridori ja sealt alla teise, kuni lükkas ta lõpuks sisse oma toa uksest.
„Nüüd jääd sa siia, kus sind kästakse olla, või ma panen su luku taha,” ütles ta. „Oleks parem, kui härra võtaks sulle kasvatajanna, nagu ta lubas. Sind peab hoolsasti silmas pidama. Mul on küllalt muudki teha.”
Ta väljus toast, tõmmates ukse enda järel paukudes kinni, ning Mary läks vihast kahvatuna kamina juurde ja istus maha. Ta ei nutnud, ta vaid kiristas hambaid.
„Ometi keegi nuttis… nuttis… nuttis!” ütles ta endamisi.
Ta oli seda kuulnud nüüd juba kaks korda ja kord ta avastab, mida see tähendab. Ta oli ju avastanud täna juba palju asju. Talle tundus, nagu oleks ta sooritanud pika reisi, vähemalt oli tal olnud lõbustusi kogu aeg. Ta oli mänginud elevandiluust elevantidega ning näinud halli hiirt ja hiirepoegi nende pesas sametpadjas.
7
Kaks päeva hiljem, kui Mary hommikul silmad avas, tõusis ta voodis kohe istukile ning hüüdis Marthale:
„Vaata nõmme! Vaata nõmme!”
Vihm ja torm olid lakanud ning tuul oli öösel halli udu ja pilved minema kihutanud. Ka tuul ise oli vaikinud ja särav sügavsinine taevas võlvus kõrgelt üle nõmme. Mary polnud nii sinist taevast kunagi uneski näinud. Indias oli taevas alati palav ja lõõskav, see siin oli aga jahedalt sügavsinine ning näis sätendavat peaaegu nagu mõne kena põhjatu järve veed. Siin ja seal, kõrgel-kõrgel sinivõlvil sõudsid väikesed pilved nagu lumivalged udusuled. Ääretu nõmm ise paistis nüüd pehmelt sinavana endise sünge sinakasmusta või koleda tumeda halli asemel.
„Jah,” sõnas Martha lõbusalt naeratades. „Torm on väheks ajaks üle. Sel aastaajal sünnib see ikka nii, ühel ööl on torm vaikinud, nagu poleks seda kunagi olnud ja nagu ei kavatseks ta kunagi tagasi tulla. See on seepärast, et kevad on tulemas. Ta on praegu veel kaugel, kuid ta tuleb.”
„Arvasin, et Inglismaal sajab alati ja on nii pime,” ütles Mary.
„Eh, ei!” vastas Martha, kükitades oma poleerimisharjade vahel. „Seokest assa põle!”
„Mis see tähendab?” küsis Mary tõsiselt. Indias rääkisid pärismaalased mitmesuguseid murdeid, millest ainult vähesed aru said, seepärast ta ei imestanud, kui Martha kasutas sõnu, mida ta ei tundnud.
Martha naeris nagu esimesel hommikul.
„Sääl see on,” ütles ta. „Rääkisin jälle laia jorkširi murret, kuna proua Medlock ometi ütles, et ma ei tohiks seda kõnelda. „Seokest assa põle” tähendab „niisugust asja pole”,” lisas ta pikkamisi ja hoolikalt, „kuid selle ütlemiseks kulub palju aega. Yorkshire on kõige päikesepaistelisem koht maakeral, kui on päikesepaistene ilm. Ütlesin sulle, et küllap sulle hakkab nõmm varsti meeldima. Oota ainult, kui näed õitsemas kuldseõielisi leetpõõsaid, kanarbikku, kõiki neid sinavaid kellukesi ja kui liblikad lendlevad, mesilased sumisevad ja lõokesed tõusevad üles õhku ning laulavad. Sa tahad siis sinna minna juba päikesetõusul ja olla sääl terve päeva, nagu teeb Dickon.”
„Kas ma küll kunagi pääsen sinna?” küsis Mary, vaadates igatsevalt läbi akna eemal sinavale nõmmele. See paistis nii huvitav ja suur ning oli oma taevalikus sinas nii imeilus.
„Ma ei tea,” vastas Martha. „Mulle näib, et sa ei ole sündimisest saadik oma jalgu kasutanud. Sa ei suudaks käia viit miiligi. Meie majakeseni on viis miili.”
„Tahaksin heameelega näha teie majakest.”
Martha silmitses teda hetke uudishimulikult, võttis siis oma poleerimisharja ja hakkas jälle kaminavõret hõõruma. Ta mõtles, et see väike inetu nägu ei näi praegu sugugi nii tige kui esimesel hommikul, mil ta tüdrukut nägi. Umbes sarnane nägu oli väikesel Susan Annil, kui ta midagi väga tahtis.
„Räägin selle üle oma emaga,” vastas ta. „Tema on üks neid, kes alati leiavad väljapääsu. Täna on minu kord välja minna ja ma lähen koju. Eh! Olen rõõmus. Proua Medlock peab suurt lugu mu emast. Ema võiks ehk temaga rääkida.”
„Mulle meeldib su ema,” ütles Mary.
„Seda ma usun, et ta sulle meeldib,” möönis Martha, jätkates poleerimist.
„Ma ei ole teda kunagi näinud,” ütles Mary.
„Ei, muidugi mitte,” vastas Martha.
Ta tõusis jälle kükakile ja hõõrus käeseljaga ninaotsa, nagu oleks ta hetke kahevahel, lõpetas aga siis otsustavalt:
„Noh, ta on niivõrd arukas, tööarmastaja, healoomuline ja puhas, et ta paratamatult meeldib kõigile, ükskõik kas teda on nähtud või mitte. Kui ma lähen koju tema juurde oma vabal päeval, ma otse hüppan rõõmust, minnes üle nõmme.”
„Mulle meeldib ka Dickon,” lisas Mary. „Kuigi ma pole tedagi kunagi näinud.”
„Noh,” ütles Martha kindlalt, „olen sulle öelnud, et isegi linnud, jänesed, metslambad, ponid ja rebased armastavad teda. Ma tahaks teada,” lisas ta, vaadates mõtlikult Maryle otsa, „mida Dickon sinust arvaks?”
„Ta ei armastaks mind,” vastas Mary oma puisel külmal toonil. „Keegi ei armasta mind.”
Martha näis jälle mõtlik.
„Kuidas sa ise endale meeldid?” päris ta, nagu oleks tal suur huvi seda teada saada.
Mary kõhkles hetke ja mõtles järele.
„Sugugi mitte, tõepoolest,” vastas ta. „Ma pole kunagi varem selle üle mõelnud.”
Martha naeratas pisut, nagu oleks talle meenunud midagi kodust.
„Ema küsis mult seda kohe,” ütles ta. „Ta pesi pesu ning mina olin halvas tujus ja rääkisin inimestest halba. Siis pööras ta minu poole ja ütles: „Sina noor kiusupunn, sina! Sääl sa seisad ja ütled, et sulle ei meeldi see ja sulle ei meeldi teine. Kuidas sa siis ise endale meeldid?” See pani mind naerma ja muutis mu kohe mõistlikuks.”
Ta lahkus rõõmsas tujus, niipea kui oli andnud Maryle hommikueine. Sai ta ju minna viis miili üle nõmme oma majakese juurde, aidata ema pesemisel ja küpsetamisel ning ta lõbu oli täielik.
Mary tundis end üksildasemana kui kunagi enne, teades, et Marthat pole enam majas. Ta läks kiiresti välja aeda ning jooksis kõigepealt kümme korda ümber purskkaevuga lilleaia. Ta luges hoolikalt kordi, ja kui ta oli viimase ringi lõpetanud, tundis ta, et tuju on parem. Päikesepaiste muutis kogu ümbruse teistsuguseks. Kõrge, sügav, sinine taevas võlvus Misselthwaite’i kohal samuti nagu nõmme kohal ja Mary vaatas ülespoole, püüdes kujutleda, milline tunne küll oleks lebada väikesel lumivalgel pilvel ja ringi sõuda. Ta läks esimesse köögiviljaaeda ja leidis seal Ben Weatherstaffi kahe teise aednikuga töötamas. Ilmamuutus oli vanamehele nähtavasti hästi mõjunud, sest ta kõnetas Maryt esimesena.
„Kevad tuleb,” ütles ta. „Kas sa ei tunne seda õhus?”
Mary nuusutas ja arvas, et tunneb.
„Haistan midagi kena, värsket ja niisket,” vastas ta.
„See on hää, rammus muld,” ütles Ben Weatherstaff, jätkates kaevamist. „Maa on hääs tujus ja valmis taimi kasvatama. Ta on rõõmus, kui tuleb istutamisaeg, ja ta on kurb talvel, kui tal ei ole midagi teha. Lilleaedades liigatavad juba taimed all pimedas. Päike soojendab neid. Sa võid juba varsti näha, kuis rohelised idud pistavad oma pääkesed välja mustast mullast.”
„Mis need on?” küsis Mary.
„Krookused, lumikellukesed ja nartsissid. Kas sa ei ole neid kunagi näinud?”
„Ei.