Minu Neenetsimaa. Olev Remsu
Neenetsimaa paikneb mõlemal pool polaarjoont Vene Kaug-Põhja ja Siberi piiril, Põhja-Jäämere ääres. Venelased kutsuvad Neenetsimaad ka Jamaalimaaks.
Mulle on Neenetsimaa ja selle pealinn Salehard saanud kohaks, mille otsa ma lihtsalt olen hakanud komistama. Kuigi piirkond asub ju päris vanajumala selja taga, maailmanurgas, kuhu keegi naljalt ei sattu. Minuga on teisiti, mina vahel kohe ei ole tahtnud sinna minna, kuid nädal-kuu hulkumist mööda Venemaad, ja siis pidin käed üles tõstma, kurvalt tõdema – paganas, jälle Salehardis! Miski asi tõmbas mind sinna nagu magnet, ma olin jõuetu.
Ja neenetsid! Nemad on lihtsalt printsid, aga eks lugege ise!
Mida kujutab endast aga Tsar-bomba ehk Tsaar-pomm (kõigi aegade võimsaim plahvatus), mille pärast ma selle raamatu kirjutamise eeskätt ette võtsin?
Esimene, kes mulle sellest pommist ääri-veeri kõneles, oli neenetsi kirjanik Anna Vampõlova, kellest siin raamatuski on juttu. Aga ma ei saanud tema ettevaatlikest vihjetest aru. Veel vähem võisin ma aimata, et ma ise selle ilmkärakaga seotud olen – nimelt olen minagi dendrokronoloogi tööd teinud.
Aastal 1976 puurisime Neenetsimaa sääserohkes tundras puusakõrgustesse üksikutesse ja harvadesse mändidesse auke, võtsime hilisemaks uurimiseks vajalikke proove. Täpselt nõnda nagu selles raamatus teevad polkovnikest teadlased.
Kaua ei osanud ma Anna mõistaandmisi ja oma dendrokronoloogitööd kokku viia. Mul polnud õrna aimugi, miks neid puuproove tegelikult vaja läheb. Rahuldusin lihtsa seletusega, et uuritakse ilmastikuolusid viimasel poolsajandil ja et lisaks sellele saavat tundlike aparaatide abil aastaringidest muudki teadusele vajalikku informatsiooni.
Eesti oli juba taasiseseisvunud, kui Eestisse tagasi kolinud tolleaegne Leningradi Arktika ja Antarktika Instituudi vanemteadur K. (rahu su hingele, hea inimene!) avaldas mulle suure riigisaladuse – noid proove läks tarvis, et määrata, kui kaugele ulatus vesinikupommi Tsar-bomba ehk Tsaar-pommi radiatsiooni- ja plahvatuslaine ning millise intensiivsusega oli kiiritus eri kaugustel lõhkamiskohast.
K. oli meid sinna dendrokronoloogi tööle kutsunud, meile selle eest kõrget palka maksnud, ma olin talle selle eest väga tänulik.
Olen talle edasi tänulik, ent mind valdab ka osalise piin.
Tuleb välja, et otsapidi olen minagi lepingulise töötaja palka saanud Nõukogude Liidu Kaitseministeeriumi tuumaprojektide rahadest. Õudne!
Tundsin, et minu kohus on maailmale sellest rääkida.
Seda ma olengi siin teinud.
Kui palju on minu raamatus unenäolist, kui palju tõelisust? Põhjala külm ja külmarohuks pruugitav kange pitevoi spirt1 võivad teinekord neid piire hägustada. Ometi, tõde jääb tõeks. Tsaar-pommi plahvatus oli hullem kui Tšernobõl. Kui lõhkamiskoha jaoks asupaika otsiti, püüti seda teha nii, et kahju oleks võrdlemisi väike. Valiti välja Novaja Zemlja, mille puhul kolm neljandikku mõjuringist jääb Põhja-Jäämerele ja üksnes ülejäänu Euraasia mandrile, Neenetsi- ja Taimõrimaale. Suuri asulaid see niiviisi ei riivanud, hajusalt elavaid neenetseid ning nende porokarju aga küll…
Muuseas, Tsaar-pommi kiiritus andis end tunda Rootsiski, kus puhkesid võimsad Nõukogude-vastased meeleavaldused, nõnda et NLKP ja NSV Liidu toonane juht Nikita Hruštšov pidi oma visiidi ära jätma.
Olgu siin raamatus siis kirjas, mis tegelikult juhtus.
KÕIK TEED VIIVAD SALEHARDI
Saatuse tahtel USA-st Soome. Kuidas pääseda neenetsite juurde? Kes või mis on tšlenovoz? Peavari kompartei oblastikomitee võõrastemajas.
Minu reisikaaslane John (nimi muudetud) oli lühikest kasvu turjakas, kuidagi iseäranis paipoisisilmadega noorelt kiilanev ameeriklane. Kui John Washingtoni osariigis keskkooli lõpetas, tehti nende klassile ekskursioon Washingtoni linna. Ekskursioonile Valgesse Majja aga ei viitsinud mõned poisid minna – mis sest presidendipaleest ikka passida, õllerestoranis on iga naks mõnusam.
Õllerestoran Fortune oli kolmekorruseline, alaealised ronisid kõige kõrgemale, ikkagi konspiratsioonivärk. Ja seal neid teenindatigi, isegi vanust ei küsitud, järelikult ei pidanud ka valetama.
Pitsad ja õlled, uuesti õlled.
„Mis sina elus teed?” küsis üks.
„Hakkan presidendiks,” lubas teine. „Siis näen Valge Maja kah ära.”
„Päh, presidendiks! Loll oled peast või? Kuidas sa viitsid? Palju tööd, muudkui pinguta, hambad ristis,” leidis kolmas.
„Poisid, mina tahan Ameerikast ära,” teatas meie John, kui oli kolmanda õllepindiga poole peal.
Koolivennad jäid teda vaatama.
„Kuhu ära?” taheti teada.
„Jumala ükstapuha”, lõi John käega.
„Ma ei usu seda, et sul jumala ükstapuha. Kuidas saab inimesel olla ükstapuha, kuhu ta elama läheb?” ei uskunud paljud.
Fortune kolmandal korrusel leidus suur gloobus, otse kunstpalmi all. John tassis selle lauale, õllede vahele. Käed ümber maakera ei ulatunud, kuid kandam maha kah ei prantsatanud.
Maakera keerles, kui seda lükata. Kui palju riike! Kõik ise värvi.
„Teate, poisid, ma panen silmad kinni, löön gloobuse pöörlema ja siis torkan näpu ühte kohta”, lubas John.
„Ja siis?”
„Siis lähen sinna elama!” ütles John.
„Sa ei tee seda!”
„Teen, küll te näete!” ei saanud ega tahtnud John taganeda.
Ja John lõigi maakera liikuma, lasi teisel suurema hoo maha pöörelda, kastis näpu õllestele huultele ja siis torkas. Maakera jäi seisma, Johni sõrm seisis Finlandi peal. Ilus roheline laik pagan teab kus.
Klassi kõiketeadja vuristas Soome kohta statistikat – niipalju inimesi, pealinn seesugune, räägitakse soome, rootsi ja saami keelt.
„Väga huvitav! Poisid, ma hakkan õppima saami keelt!” lubas John.
„Sa ei lähe sinna, pane tähele, et sa ei lähe Finlandi,” ütlesid koolivennad.
„Lähen!”
John sai stipendiumi, maandus ühel kenal sügispäeval Helsingi Vantaa lennuväljal ja alustas seejärel õpinguid.
John leidis Helsingist häid sõpru, need olid tema õpingukaaslased keeleteaduskonnast. Üks neist, nimelt vabalt eesti keelt valdav Thomas (nimi muudetud), oli minu hea tuttav.
Kord helises mu kirjutuslaual tavaline must numbrikettaga lauatelefon. „Kuule, üks mu sõber tahab Neenetsimaale minna,” teatas Thomas. „Sina oled suur rändaja, kas sa saad teda aidata?”
„Miks mitte?” arvasin mina.
Kirjutasin Salehardi etnograafiamuuseumi direktrissile Tamara Grigorjevnale, väärikale pensionieelikust venelannast teadusdaamile, kõigi neenetsite matroonile, ning teatasin, et olen viiendat korda tulemas.
Tamara Grigorjevna muretses kutsed piiritsooni ja puha. Nendega oli alati suur jama isegi minul, Nõukogude kodanikul, rääkimata siis Johnist.
Salehard oli päramine koht, kus käisid veel suuremad lennukid, siit edasi sai lennata ainult pisikestel kahetiivalistel Annuškatel ehk An-idel ja helikopteritel.
Lennujaama lävepakk oli kõrge, vaata, et ei komista. Uksepiit madal, ettevaatust, muidu saad muhu! Otsatu palkruumi jagasid kolmandikeks kaks valgeks võõbatud vene hiigelahju, nende peale oleks mahtunud magama ehk lennukitäis rahvast.
Kaks piloodimundris meest tassisid ämbritega kivisütt, avasid ahjuuksed ning hakkasid kütust ahju loopima. Tolm lendas, pani aevastama. Toole polnud, inimesed seisid, tammusid või toetusid oma kohvritele-kompsudele.
Paar sammu sissepääsust eemal astusid meile äkki ette kaks mundris
Joogipiiritus. vn k.